Tänane päev algas lastele kindlasti suure ohhhoooga!!! Näe, mis ilmataat tegi? Üleöö sadas lumi maha. Lapsi lasteaias vastu võttes oli juba koridor õhevil hääli täis. Iga väike põnn kinnitas uksest sisse astudes teisele, et "tead, lumi on maas!" Nagu see teine põnn polekski enne lasteaeda sisenemist õues olnud ja seda isegi näinud :) Eerik küsis terve hommiku aegajalt, "millal me õue lähme?" Isegi meil, suurtel, oli lumest juttu kui palju, mis veel lastest rääkida. Nagu poleks varem kunagi lund näinud. Veider, kas pole? Esimene lumi...
Enne õue minekut tegime siiski ka veidi teatrit. Olime terve nädala jooksul jutustanud lugu "kassist ja hiirest, kes ammustel aegadel veel sõbrad olid ja koos mängisid. Ükskord mänguhoos tõmbas aga kass hiirel saba ära. Hiir paluma, et anna tagasi. Kass seepeale vastu, et ei anna, too enne mulle lehmalt tass piima. Läkski siis hiir lehma juurde piima lunima, kuid lehm vastas, et ei anna enne, kui mulle talunikult sületäie heina tood. Mis muud, kui taluniku juurde lehmale heina paluma, kuid ka talunik ei andnud hiirele heina enne, kui see talle pagari käest leivapätsi toob. Hiir jooksis pagari juurde seda paluma ja pagar andiski, kuid ütles seejuures hiirele, et see kunagi tema jahu enam ära ei sööks." Selline lõbus lugu, mille juures õppisime lastega rääkima õnnetu, paluva, ninaka ja käskiva häälega. Annaliisal tuli õnnetu hääl väga vahvalt ja tõetruult välja (nagu oleks see väike tüdruk tõepoolest oma saba ära kaotanud.)
Ja siis lõpuks ometi õue. Eerik oli sinnamaale juba korda kümme kindlasti seda küsinud. Lõpuks piisas vaid poisile otsa vaatamisest, kui ta ise enda küsimusele ka vastas: varsti! Talv tuleb millegipärast alati ootamatult. Isegi siis, kui ilmajaam eelmisel õhtul ometi ütleb, et nüüd tuleb! Me vist ei usu... Seetõttu polnud osadel lastel ka lume sees mängimiseks õiget riietust. Mäng mängimata siiski ei jäänud. Tuppa tulles õhkasime sõrmedele ja konksutasime natuke varbaid, kuid muidu oli lõbus. Veeretasime lumelehepalle ja Malory püüdis isegi esimese lummememme kokku sättida. Loore tegi ühe natuke porise lumeingli ja vitsutas tagaselja lund süüa. Hmmmm!! Karl muudkui veeretas ja veeretas, kuni lõpuks ilmselt isegi ei teadnud, mille jaoks ja kuhu. Paljud lapsed jooksid ja hüppasid ja viskasid lund ilma ühegi sihita, nii lihtsalt igaks juhuks, et näidata- lõbus on!
esimene lumememm
No comments:
Post a Comment