Wednesday, December 19, 2012

PÜHADEKS

Häid soove oleks meil Teile öelda palju...
Et ikka kodus oleks olla hea, nii väikestel kui suurtel. Et ikka meie rühmas oleks olla hea, nii väikestel kui suurtel. Et jõuluvana oma kingikotiga teelt ei eksiks ja kotist pudeneks kingitusi nii väikestele kui suurtele.

RAHULIKKE JA ILUSAID PÜHI TEILE!

Reet, Marge, Lea ja Kai

Monday, December 17, 2012

JÕULUPIDU!

Pühapäev oli ilus, lumine, igati talviselt tuisune. Eestimaine talv koos korralike hangedega. Natuke kurb vaid, et selline ilm ühe meie väikese poisi- Henry- maale lumevangi aheldas. Pole viga, täna hommikul sai kommipakk siiski luuletusega välja lunastatud. 
Pidu oli meil hoogne ja lõbus. Esimest laulu lumehangest poolunisena kuulav karu oli meeldivalt üllatunud, kui tublisti on lapsed sel aastal laulud selgeks saanud. Hanges magav karu oli aga suureks üllatuseks nii lastele kui lapsevanematele. Karud ju ikka magavad talvel ja oleks võinud meie poolest seegi ott magada, kui välja poleks ilmunud üks ähkiv ja õiendav jänes koos suure kingikotiga. Porises teine kangesti, et olevat ainult ühe jänesehaagi teinud ja juba see jõuluvana ära kaduski. Sikutades kingikotti komistas pikk-kõrv aga karule otsa ja nii nad kahekesi siis kärasid natuke teineteisega... Et aga jõuluvana endiselt kadunud oli, tuli ta metsast üles leida.


Lapsed muudkui laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi. Sel aastal said paljud lapsed luuletused hästi selgeks. Sellist kõva häält nagu Kermo tegi, poleks osanud lootagi. Ja kuigi väike Loore algul õppima asudes järjekindlalt mängima kõndis, siis lõpuks oli tal luuletus selgem, kui mõnel suurel lapsel. Annaliisal oli ärevus sees suur ja peol natuke vuristas, kuid tegelikult meie teame, kui ilmekalt kõrgele ja madalale selle tüdruku hääl võib minna. Luuletus oli õpitud ka Laura-Liisal, tema aga otsustas, et see polnud veel see koht ega pidu, kus selle esitama peaks :) Tublid ja püüdlikud olid ka Rait, Karl, Mattias, Allan, Malory ja Eerik.



Kogu selle tralli keskele sattus aga segaduses jõuluvana, kes jänest ja kingikotti taga otsis. Peamiselt ilmselt kingikotti. Lapsed olid tõsised ja hämmeldunud. Mis toimub?? Õhinal juhatati jõulumehele õige suund kätte. Väga oluline on ju kingikott üles leida.




Peo jätkudes oli üha enam tunne, et kord päkapikk kodus ja maja läind, siis maja kodus ja päkapikk läind! Jõudsid lõpuks ergutamisest väga väsinud jänes ja mitte just nii palju väsinud kotti tassiv karu uuesti meie peole. Olid vist lõpuks lootuse kaotanud jõuluvana üles leida. Kuid pidu on, lapsed on ja kingikott on. Jänes karuga vaidlema, et ole sina jõuluvana ja tema ise päkapikk. selle kemplemise ja vaidlemise pealt jõuluvana need "abivalmis" loomad leidiski. No pragas jänesega natuke selle ühe jänesehaagi pärast ja asus ikka ise kommipakke jagama. 
See jõulumees on selline tore ja sõbralik, iga last enda juurde kutsudes hõikas ikka: see kommipakk on ühele väga toredale poisile... Sooviks tänada Teid emad ja isad, kes te kodus vaeva olite näinud ja lastele luuletused selgeks õpetasite ja kui algus suurest ärevusest ei meenunud, siis ka ise appi tõttasite. Lastel siis ikka kindlam ja julgem.



Aitäh ka rühma jaoks kingitud uue fotoka eest. Me toimetame palju ja et kõike seda toimetamist ka Teile näidata, siis pildistame palju. 

 

Thursday, December 13, 2012

JÕULUKOMMETEST VEEL

Tänane hommik algas vaikselt ja rahulikult. Üsna mitu last koos õpetajatega kõndis rühmaruumis ringi nagu eilegi, üleeilegi...jne. Kui ühel hetkel Eerik märkas ja teistegi tähelepanu meie kuusele juhtis. Tagantjärele ei jõudnud ära imestada, kuidas küll keegi kohe seda üsna suurt ja punast asja seal kuuse all ei märkanud? Kingitus! Ilusa punase paberi ja kuldse lehviga. Otsustasime, et kui kõik lapsed on kohal, küllap siis avamegi.

Hommikuringis see hetk kätte jõudiski. Kõige noorem meie hulgast, Loore, Tõi kuuse alt kingituse ja enne avamist jõudsime veel arutleda, et kellele see õieti siis on? Nime peal ei olnud. Seetõttu arvasime meie suured, et äkki on see hoopis meile? Lapsed olid üpris häälekalt sellise arvamise vastu. Olgu, ega enne teada ei saa, kui paberit ümber kingituse ära ei võta. Selle võtmise juures lugesime kolmeni ja siis kõik korraga, nii kuidas keegi vähegi sai, rebisime siit ja sakutasime sealt, kuni kingitus välja tuli. Oli uus lauamäng ja laste hõigetest selgus, et hetkel väga "kuum" lauamäng. Meie suurtena loobusime selle endale lunimisest (mitte, et meilegi lauamängud ei meeldiks...). Lapsed küll kangesti kibelesid, kuid otsustasime siiski natuke iseloomu kasvatada ja suundusime hoopis teise tuppa jõulutoitudest vestlema.





Teadmiseks Teile seal kodudes- küsisime laste käest, mida peaks leiduma jõulude ajal pidulaual? Kõik vastasid üksteisevõidu- kommi, küpsist, kooki, marju jne. Seapraad ja verivorstid pole pidusöök! Ent meie, nagu sageli juhtub, vaidlesime natuke vastu. Ühel korraliku eestlase jõululaual leidub ikka verivorsti ka ja piparkoogikauss on samuti käeulatusel. Täna me tutvustasimegi lastele kõigepealt piparkoogitainast. Selgus, et koostisosad suutsid lapsed peaaegu kõik õigesti nimetada (maitseainete juures jäid vaid hätta), kuid kuidas see tainas ilma kakaota pruuniks küll saab? Võtsime poti ja natuke suhkrut, panime pliidile ja vaatasime suure põnevusega, mis nüüd saab. Sai aga see, et suhkur sulas pruuniks. Selgeks saime, kust piparkoogitainas oma värvi saab. 


Tuli meelde, et kui meie, õpetajad, veel väiksed tüdrukud olime ja poes kommi vähe oli, sai sageli "kukekommi" tehtud. Just nii tegimegi, sulatasime suhkrut. Seega torkasime 12 lusikat selle magusa veniva suhkru sisse ja jätsime tahenema. Hiljem limpsisid lapsed mõnuga need lusikad nagu pulgakommid puhtaks.
                                                           " pulgakommid"

Ka verivorsti uurisime me üksipulgi läbi. Vahva on see, et meie lapsi ei hirmuta selle eestlaste tanguvorsti juures miski. Ei see, et need soolikate sisse tehakse, ega see, et selle pudru sees ka verd leidub. Annaliisa pannile laotud vorstid panime aga ahju särisema (kellegi suust kostus küll "praksuma"). Vahepeal käisime kuulatamas ja lõhna nuusutamas. Sel ajal tõstsime lauale aga moosipurgi ja selgi puhul läks pakkumiseks, mis moos see siis olla võiks. Pakuti maasikat, vaarikat ja mustikat. Tegelikult oli muidugi pohlamoos. 


                                               kui särina ka kuidagi pildile saaks...

Vorsti sõid peaaegu kõik, vaid lõikamisel vajasid  natuke mõned abi. Kuigi meie lapsed on nugadega harjunud ja saavad üpris hästi hakkama, oli selle vorsti lõikamisega parajalt tegemist. Raitil õnnestus suures tuhinas taldrik koos vorstiga süllegi manööverdada ja Loore arvas, et kui juba nuga paremas käes on, siis tuleb sellega vorstitükke ka suhu panna. Väga maitsev oli!

                                                         noaga sööma


Wednesday, December 12, 2012

PÄKAPIKUMAAL

Kas täna on "päkapikupäev"? Nii küsis Eerik hommikul, kui lasteaeda saabus ja aknast emmele lehvitades läbi klaasi veel hõikas, et emme autol tuled ka ikka põlema paneks. Oli jah meil täna "päkapikupäev". Sõitsime lastega Imaverre päkapikumaale. See maa ja sõit on meie ammused tuttavad, oleme seal korduvalt käinud küll jäätist tegemas, küll päkapikke üles ajamas. 
Seegi kord võttis meid uksel vastu jõulumemm, kes lastelt juba uksel küsis, kas kõigil ikka päkapikud käivad? Kuuldes paari lapse suust, et tal polevat täna käinud, selgitas memm asja. Nimelt päkapikk Peetrike nende perest olevat hirmus maias, vahel lapse sussi juurde jõudes sööb ise maiustuse ära... Selline vigur ta sees! Memm teatas meile sedagi, et päkapikud hetkel kõik magavad ja mis nüüd saab? Kas me näiteks võiks koju minna ja homme tagasi tulla? Või ajame päkapikud üles? Valisime selle teise pakkumise.
Niisiis suundusime päkapikke otsima. Nad elavad piimandusmuuseumis, sealt üles leida pole nii lihtne. Vanu ruume ja masinaid on seal üpris palju. Vaatasime isegi suurte juustuvannide sisse ja alla. Tegelikult aitas meid see, kui kõik vaikseks jäime ja valju norskamise suunas liikuma hakkasime. Magasid need päkapikud voodites ja patjade-tekkide all ja peal. Täpselt ei märganudki, mitu päkapikku ühest voodist padjakuhila alt välja ilmus. Pead ja jalad olid neil sassis. Peetrike ise muidugi kohe küsis, et kas ikka päkapikud käisid? Ju ta oli natuke mures...Võis arvata, et lapsed talle kohe kurtma kukkusid, millisel päeval neil ikka suss tühi oli. Sellist valju lobisemist laste ja Peetrikese vahel oli vahva kuulata. Memm nurgast aga viibutas Peetrikesele näppu, et näed siis, kelle maiuseid sa muudkui ära nosid!


Päkapikud olid küll unised, kuid lapsi nähes virgusid üllatavalt ruttu. Lastele jagati päkapikuriided selga, et ikka asisem oleks toimetada, ja siis tööle. Kes pulgahobust, jõulust rinnamärki või käbist kuuseehet meisterdama, kes küünlapurki kaunistama. Väga ilusad asjad tegime jällegi. 

                                              armas




                                                           põnev  märgimasin
Edasi otsustas Peetrike meid külla kutsuda. Kogunesime kõik kokku ja pidulikult tõsine küllakutse kõlas päkapikult meile nii: "lugupeetud Põltsamaa lasteaia lapsed!" Selle koha peal kõlas Kermo suust väga tõsiselt:"mhmm". Ja edasi hõikas Peetrike üle õla ja ise jooksu pistes: "tulge mulle külla!" :) Egas midagi, pistsime kah jooksu, tema järel. Laud oli päkapikkudel meile kaetud väga nostalgiline ja uhke. Vanades piimapudelites piim koos kõrrega ja kõrvale soojad ja pehmed kaneelisaiad. Päkapikkudest kõige noorem ja väiksem oli tegelikult kasvult kõige suurem, kuna sööb korraga kolm portsu putru ja joob päevas ühe "lehmatäie" piima. Vaat, mis tähendab piima juua... välja nägi see päkapikk jah selline terve ja tugev. Meie Loore vist püüdis ka tubli selles olla ja "lehmatäie" piima ära juua. Enne, kui märkasime, haaras tüdruk juba kolmanda pudeli järele ja kui see meile liiast tundus, luristas siis eelnevate pudelite põhjad ikka korralikult üle veel. Tubli!




Külalaua taga oli laste ja päkapikkude vahel mõnus ja hubane lobisemine. Peetrike võttis nurga tagant ühe asja, mille memm kunagi leidis. Ta seletas lastele, et algul memm arvas, et see on pann. Pani sellele koogitaina, kuid kuna panni sees oli auk, kukkus osa tainast sinna sisse. Memm tinistas enda väikeseks ja läks tainale järgi. Seda oli sealt raske välja saada ja memm otsustas selle asemel taina ära süüa, ise aga muutus paksuks ja ei mahtunud enam august välja. Peetrikesel ja teistel oli sellest hea meel, palju koerust sai tehtud sel ajal, kui memm augus istus ja sealt vaid hõikus, et "mis te seal teete?" Asi, mis tegelikult panni asemel hoopis kitarriks osutus, on nüüd külaliste lõbustamiseks väga asja eest. Peetrike otsis veel välja suupilli (mida memm oma kaelakeeks nimetas) ja vanade asjade keskel vanu laule laulda oli väga mõnus.



Tore ja lõbus oli meil seal selgi aastal. Lõbus oli nii suurtel kui väikestel.Oleme seal korduvalt käinud, hea lühike maa sinna sõita. 

Tuesday, December 11, 2012

MÄNGUD PÕHUS!

Uued asjad ja mängud on head ja mugavad- sõber ei pea selleks olemaski olema, et lõbus mängida oleks. Sõbraks võib ju olla ka arvuti või teler! Ei oska öelda, kas just kõik lapsed selle arvamusega nõus on, kuid paljud kindlasti. Meie suured siinkohal nõus ei ole hästi.Võta nüüd kinni, kellel õigus on, suurtel või väikestel? Ega väikseid nutikaid inimesi ei maksa alahinnata.
Meie suured siin Kastanimunakese rühmas siiski natuke jonnime vastu sellele arvamusele. Seetõttu me ikka ja jälle püüame laste igapäevaellu midagi vana ja veel vanemat tuua. Kadrid, mardid.... nüüd siis jõulud.
Täna tõime vanade eestlaste kombel jälle põhud tuppa (õlgi pole võtta) ja õpetasime mänge ja juttude jutustamist, mõistatuste esitamist. Annaliisa esitas mõistatuse, mis oli tõeline pähkel meile kõigile- mõista, mõista, mis see on...seest kollane ja väljast sinine? Ei arvanudki ära. Annaliisa vastuseks oli sinilill. Vaat nii! Tubli tüdruk.
Tegelikult juhtus nende põhkudega jälle nii nagu igal aastal. Võtsime jalast sokid-sukad, maast vaibad ja enne, kui kõik põhud kotist välja said, olid lapsed juba suurest õnnest neid lae poole loopimas. Kui selle kõige keskele maha istusime, avastasime väikese Loore paljajalu ümber põhu kõndimas ja hoolega jälgimas, et ta mõne üksiku kõrre peale ei astuks. See kõik oli tema jaoks vist imelik ja veidi mõistmatu materjal.
                               et natuke harjuda, sai esialgu sülle tõstetud

Põhul istudes mängisime ka Kindamängu. Väga lõbus oli. Proovige kodus ka, et vanasti palle ei olnud, visati ikka üksteisele kinnast. Mäng ise käib nii: leppisime kokku, et kui mängujuht viskas kinda ja hõikas lapsele "maa", pidi see laps nimetama maa peal elava looma või putuka ja kui hõigati "taevas", siis seal lendava linnu või putuka. Kui vastus oli vale, pidi pandiks oma kinga loovutama. Hästi läks meie lastel, ainult kaks panti tuli hiljem lunastada. Vahva oli Loore vastus- talle hõigatud "maa" sai tüdrukult vastuseks "issi". Vastu pole vaielda siin midagi :)



Põhus vedasime ka vägikaigast ja tegime "põhuingleid". Meil kõigil oli väga lõbus. Loodetavasti ka Teil, emad ja isad, kui õhtul kodus neid väikseid põnne puhtaks pesete ja särke saputate ja juustest kõrsi välja kammite ja üldse kõige selle segaduse kohta aru pärite...


                                                             uuuuuuuuuu!

                                                           põhuingel
                                  mõista, mõista, kes see on...

Sellised olid mängud siis, kui elati ilma liigsete asjadeta ja osati rõõmu tunda lihtsusest. Kunagi ei olnud igav...