Vahel võtame lastega ette mõne töö, mille tulemus on eeldatavalt imeilus, kuid töö käik üsna pikk ja raske. Nii mõnelgi väikesel inimesel pole selle kannatlikkusega väga kiidelda. Eks ta ju ole ka mõistetav- muudkui tee ja torgi, aga tulemus ei valmi niipeagi. Meie suurtena oskame seda ette kujutada, kuid lapsed veel mitte nii hästi. Ergutuseks sai korduvalt öeldud-ole visa! Selle sõna tähendus peaks meil sügisest selge olema.
Töö ise aga nägi välja nii. Joonistasime kuused ette ja torkisime need naasklitega välja. Pole nii lihtne, kui arvestada, et need väiksed augud peavad hästi üksteise lähedal olema, et pärast kuuse sealt välja saaks rebida. Mõnele lastest oli see lihtsam (Annaliisa torkis kui õmblusmasin), mõni pidi rohkem pingutama. Eerik võttis tööd suure rahuga, aegajalt küll viskas paluva pilgu, et "kas nüüd aitab?". Loore tegi tööd üks auk korraga, vahepeal püüdis Annaliisagi teda ergutada- tee nüüd järgmine auk. Natuke libedamalt läks siis, kui auke loendada sai. Oli raske ja natuke ka ehk tüütu, kuid valmis sellega said kõik. Kleepisime kuused paberile ja joonistasime ehted külge. Needki torkisime naaskliga välja. Peab tunnistama, see töö läks juba palju lõbusamalt. Töö tulemus oli ka juba silmaga näha ju. Välja võetud aukude taha kleepisime siidipaberi ja oh seda ohhetamist- niiiiiiiiiiiiii ilusad asjad tegime :)))
Väga ilusad on :)
ReplyDelete