LUGU SELLEST, KUIDAS ME METSAS KÄISIME

Osaleme ka sel aasta oma rühmaga üleriigilisel VVVS matkamängul, mille eesmärk on kutsuda lapsi värskes õhus matkama ja ka propageerida õuesõpet.Osaleme juba kolmandat aastat, seega oleme loonud väikese traditsiooni! Nüüd siis matkast.....Ilm oli mõnus päikeseline, meel rõõmus nii väikestel kui ka suurtel! Seadsime siis sammud metsa poole! Nii mõnigi uuris, et kus see mets on ja kas peab palju kõndima? Võib öelda, et oma pool tunnikest või veidi rohkemgi tuli tatsata.Teel tegime päris mitu väikest puhkepeatust, tavaliselt seal, kus midagi põnevat silma hakkas.

                     siin tuletasime meelde, mis puu see valge koorega on....

                                 siin avastasime toreda pesakasti....

                                siin on jänes "haagi" teinud...

                             siin oli lihtsalt mõnus ronida ja poseerida....

...siin lõppes autotee, ja algas kitsas rada, mis oli heaks tasakaaluharjutuseks...nii mõnigi põnn potsatas rajalt välja lumme! Lõpuks valisime välja ühe paljudest jäneseradadest ja otsustasime vaadata, kuhu jänes läinud on. Mis te arvate, kas see meil õnnestus?:) Loomulikult mitte! Kuna jänes, kelle välja valisime, jooksis läbi tiheda põõsa, lõime selle pikk-kõrva peale käega ja valisime uue jänese. Tegelikult ei teadnud me lõpuks ikkagi, mitme jänese jälgi mööda me käisime.

Metsas olid jänesed teinud oma haake siia-sinna, meil kadus õige rada käest ja otsustasime loobuda:) Jalakesed vajasid sumpamisest puhkust, seega potsatasime lumme ja vestsime veidi juttu. Millest juttu oli, vaadake ja kuulake ise!

Veidi puhanud, liikusime ikka edasi, et äkki märkame midagi põnevat....Ega olnudki vaja pikalt astuda, kui leidsime kitse magamisaseme, jäljed olid täiesti värsked! Kitsed ei maga lumehanges, nad kraabivad endale võimalikult sügava pesa, et neil soojem oleks.

Nüüd olid küll põnnidel kõhud tühjad, sestab lõime laagri lahti, kraamisime moonakotid lahti ja jagasime auravad teetopsid laiali. Küll maitseb värskes õhus toit hästi! Ei tea küll, miks!?:)

Edasi tegime kunsti!:) Päris matka alguses olime imetlenud härmas puuoksa, nüüd üritasime olla pakasepoisid ja ka oksakese valgeks saada. Erinevalt pakasest tegime meie seda värviga! Tänaseks kaunistavad need oksakesed meie koridori.

Meie rühma külastab aeg-ajalt muinasjutuvestja, kummalisel kombel oli ta ka metsa sattunud!:) Muinasjutt oli seekord kiidukukest jänesest, kes omast arust oli kõige julgem jänes terves maailmas! Ei ta kartnud rebast, karu ega hunti! Kogemata hirmutaski ta hundi ära, ise seejuures kah surmahirmus plagama pannes!

                        

Nüüd oli aeg väikeseks mänguks. Rääkisime ühe tamme eluloo... kuidas tõru mulda sattus ja mis temast 700 saja aasta pärast sai. Õpetaja jutustas, lapsed tegid rõõmsalt liigutusi kaasa.

Nüüd oli küll aeg sealmaal, et oli vaja seada suund kodu poole (ehk siis lasteaia poole). Eks tagasiteel oli meie samm ikka lühem küll! Pikk maa ju maha käidud ja palju tegutsetud. Väikse Loore jaoks olime ettenägelikult kelgu kaasa võtnud. Aga teised tatsasid tublilt! Mõni küll kurtis väsimuse üle, kuid kiitus ja julgustav sõna andis jälle uut indu juurde! Lapsed olid tublid ja kindlasti said nad juurde uusi teadmisi! Oli tore matk!

PALJU ÕNNE , KERMO!

Veebruaris on sündinud peaaegu pooled meie rühma lapsed, sestap oligi meil täna jälle väike pidu.Seekord siis Kermo pidu! Poiss kuulutas peaaegu igale tulijale, et tal täna sünnipäev on.  Laulsime Kermole , õnnitlesime, kallistasime ning tõstsime 6 korda õhku. Kermo palus sõbrad kringlit sööma (ennast sellest lõbust peaaegu ilma jättes, kuna hõikas kõigile: "minge lauda!" :)), mille ta õpetaja abiga tükkideks lõikas.

Täna oli rõõm tõdeda, et meie õpetus hakkab vilja kandma! Lapsed oskasid ilma tagant utsitamata seltskondlikku vestlust arendada. Uuriti sünnipäevalapselt kingituste kohta, kiideti kringlit jne.Selline oli siis Kermo tähtis päev!

VEEPIDU

See pidu oli lastele ammu lubatud. Õieti on see meil igal aastal tavaks korraldada siis, kui viimane ujumistund on. Meie poolt küll viimane, kuid loodetavasti jätkate Teie, kallid vanemad, lastele selle mõnu pakkumist edaspidigi. Neile nii meeldib!!

Pidu pole niisama naljaasi korraldada. Meil oli "korralduskomitees" koguni seitse inimest, kes nõu ja jõu ja oma isikliku rahakotigi sellele tähtsale ettevõtmisele alla toetasid :)

Pidu ise oli vägev... aupaukudega ja puha. Tegelikult oli see üks lõbus veemängudega hullamine, kus eriti ei nõutudki enam ujumaõppimiseks vajalike harjutuste sooritamist. Selle asemel viskas õpetaja Anu vette hulganisti õhupalle, mida vees taga ajada. Seejuures need "aupaugud" algasidki. Ikka üks ja siis veel üks ja nõnda peo lõpuni... Annaliisa jõudis pisaragi poetada, et tema pall otsustas samuti kõigi auks pauku teha. Õnneks oli Anul varupalle ka kaasas. Eriti õnnetutele sai uusi palle jagatud :) ja vähem õnnetud leppisid rõõmsalt olukorraga.

                                           kõigepealt harjutused kuival maal...

                                                           ... ja siis vette

Veepidu jätkus meil ka kuival maal. Veest välja võetud lapsed kogunesid pidulaua ümber ja enne, kui käed krõpsukaussi kaevuda jõudsid, oli kohal onu Aimar oma suure üllatusega.

Iga kord, kui ujumistund toimub, on ka mõnus ja alati abivalmis onu Aimar meid basseinis toetamas ja abistamas. Ei pannudki tähele, et seekord tema ujumisest ilma pidi jääma. Sel ajal sõitis ta hoopis poodi lastele meelehead tooma. Vaat selline heasüdamlik onu on ta!! Ja tõi ta sealt poest ... jäätised!!! Ohhoo, kuidas lapsed rõõmustasid. Mõni neist püüdis seda mõnu võimalikult pikaks venitada aga ega ikka ei õnnestu küll. Selle jäätise on keegi sulama loonud. Seetõttu pidi viimased ampsud suures hädas kiiresti tegema. Ja siis ikkagi sirutusid need käed krõpsu- ja puuviljakaussidesse. 

                                                           krõpsujäätis

                                                            ja maasikajäätis

Tegelikult olid meil kotis ka limonaadipudelid, kuid keegi lohakas inimene (me püüdsime küll üksteisele süüdistavalt otsa vaadata, aga süüdlast me üles ei leidnudki) unustas joogitopsid maha ja seda magusat jooki nautisime hiljem lasteaias. 

Ja siis veel pidulik osa- tunnustamine! Õpetaja Anu jagas igale lapsele tähtsad paberid, et "oled omandanud ujumise abc" ja siis veel auhinnaks naerunäoga apelsinid.

Ja lapsed olid tublid tõesti, igaüks omal moel. Mõni julgem, mõne jaoks oli suur eneseületamine julgus vette minna. Eerik on meil selline poiss, kes kõiki oma tegevusi pikalt ja põhjalikult kaalub ja kui ükskord teeb, siis suure tõsiduse ja keskendumisega. Eilne pidu oli meil naaberrühma lastega koos. lapsi oli palju, palle oli palju, pauke oli palju... kõike oli palju! Eerik on muidu natuke julgem olnud, kuid eile arvas ta, et torust kinni hoida on kõige kindlam ja nii ta sellest lahti ei lasknudki. Tore oli see, kuidas see väike poiss ainukesena hiljem ütles: "nii hea oli täna ujuda!"

Aga pidu oli tõesti lõbus ja kärarikas, nagu üks õige pidu olema peabki. Ja siinkohal  sooviks, nagu ikka kombeks, tänada meie abilisi ja sponsoreid. Anu, kes on asjatundlik ja järjepidev, lastel pole võimalustki tema õpetuste järgi toimides kunagi ära uppuda. Tiiu ja Aimar, kes lapsi vees alati rõõmsalt ja rahulikult abistamas olid. Aitäh Teile kõigile!

Ja Teile, emad ja isad, soovitus- käige ikka lastega ujumas! Las nad näitavad Teile, kui tublid nad on.

 

KAMA JA RÄIM

Eestimaal tuleb sünnipäev. Iga eestlane teab oma rahvuslippu, rahvuslindu ja teisi eestlust iseloomustavaid sümboleid, mida on oluliseks peetud välja valida ja esile tõsta. Lastegagi räägime sel nädalal Eestimaast (kuigi meie laste meelest elavad nad jätkuvalt Põltsamaa riigis).

Tänane hommik oli meil kalalõhnaline. Kogunesime laua ümber ja arutlesime kõigepealt, missuguseid kalu keegi teab nimetada. Annaliisa teadis haikala ja sellega meie teadmised piirdusidki :) Vaatlesime seda laual olevat haikalast igati erinevat kalahakatist ja püüdsime teda isegi meie loodusetoas akvaariumis ujuva ilusa oranži kalaga võrrelda, kuid võrrelda nagu polnudki miskit. Selline väike ja hall... meie rahvuskala räim. Väike või mitte, värvuski olgu milline tahes, näljaajal on see kala paljusid meie esivanemaid aitanud. Igati austustvääriv kala! Otsustasime ta täna ära süüa (meil oli neid rohkem kui üks muidugi).

Et ära süüa, tuli need kalad selleks toiminguks ette valmistada. Otsisime välja noa ja lõikelaua ja iga laps sai proovida kala puhastamist. Oleme seda igal aastal teinud, seega polnudki see toiming paljude laste jaoks uudne või natuke eemaletõukav. Laura-Liisa ja Mattias püüdsid küll vaid kahe näpuga seda tööd toimetada, kuid kui kala jätkuvalt nende käte vahelt minema vupsas, võtsid nemadki appi rohkem näppe.

Väike Loore, kes rõõmsalt "tere hommikust" hõigates lasteaeda saabus, oli küll veidi üllatunud, mille juurde ta kutsuti... see väike tüdruk ei pannudki oma käsi igaks juhuks kala külge (pärast jahu sees siiski veeretas). Natuke oli vaja harjuda selle tegevusega.

Kalad jahu sisse ja muna sisse ja pannile. Nagu ikka. Kes meist siis ei teaks? Tea, kas leidubki mõnda eestlast, kes räime poleks praadinud?

Meie aga tutvusime vahepeal veel ühe eestlasele maitseva toiduga- kamaga. Segasime selle koos lastega kala kõrvale joomiseks valmis ja istusime lauda. Sõid vist kõik, peale Annaliisa, kellele kalatoidud ei tundu eriti meeldivat. Tüdruk väitis, et kalaluud lähevad ju kurku :)

                                                                     appi

                                                                  no näed!

                                                            kuidagi õnnetu...

LÄHEME MATKALE!

Osaleme lastega ka sel aastal matkamängus, mille korraldab VVVS (www.vvvs.ee)

Matkale läheme teisipäeval, 26. veebruaril. Palun pakkige lastele kaasa väike moonakott (seljakott koos piruka või võileivaga), sooja joogi võtame kaasa lasteaiast.

PALJU ÕNNE KARL!

Poiss oli täna lasteaeda saabudes väga elevil ja rõõmus. Emme tõi poisi sõnul poest täpselt sellise tordi nagu ta palus- maasikatordi. Nii vähe on vaja, et olla õnnelik:)

Natuke segadust tekitas see muutunud vanus. Selle pidi Karl näppude pealt välja lugema ja siis ka iga kord ei õnnestunud. Neid aastaid ka juba omajagu kogunenud, tervelt seitse! Loendades võibki ju sassi minna. Näppudel on hoopiski lihtsam näidata.

Meil on kombeks sünnipäevalast sel päeval eriliselt esile tõsta. Hommikuringis sai Karl vastata enam kui teised lapsed ja kui laulud lauldud, kallistused kallistatud ning tool koos poisiga seitse korda tõstetud, palus Karl pidulised tordilauda, kus ta ise tähtsalt esimesena endale koha valis. Pole üllatav, et see valitud koht ikka tordi lähedusse satub:)

Tordi lõikamine tuli tal väga vilunult välja... see nimelt ei olnud Karli jaoks esimene tort lõigata, selles olla ta emmet korduvalt koduski aitanud.

Selline oli Karli päev!