Wednesday, November 28, 2012

ESIMESED PIPARKOOGID

Jõuluaeg pole tegelikult veel alanud, kuid miskit ju ikka juba kibeleb ja kripeldab...
Täna tõime lastega jõululõhnad tuppa- küpsetasime esimesed piparkoogid. Sel ajal, kui väiksemad lapsed juba mudisid, rullisid, vormidega asjatasid, pidid suuremad veel laua taga tähtsa töö valmis tegema. Kirjutasime number "4"-sid. Oi-oi kui visalt see edenes, silmad ja kaelad olid kõõrdi kõrvallaua tegemiste poole. Töö tehtud, oli suurtel põnnidel lausa jooksusamm kätepesu poole. 
Küpsetasime ja nosisime ka süüa. Jätsime "natuke" ka õhtuseks vestlusringiks Teile emad ja isad...


                                                      kui toole napib...

Täna käisime esimest korda suuremate lastega ka ujumas. See tõi hommikuse lume kõrval teise elevuse meie päeva. Muust ei räägitudki... Eerik muudkui kordas- "varsti lähme ujuma?"
Ujumas oli vahva. Lapsed olid julged ja püüdlikud, kes arem, selle jaoks oli onu Aimar turvamas ja oma rahustava häälega julgustamas. Eerik veidi pelgas basseini sisse minnes, kuid see möödus üsna ruttu ja peagi oli poisil nägu naerukil :)




Friday, November 23, 2012

VANAD KOMBED

Vanad on paljud kombed me elus. Meie rahvusele omased siiski mitte nii paljud. Jaanik, mihklipäev, jõuluaeg, vastlad ja veel teisedki rahvakalendrist nopitud pühad on omade kindlate toimetuste ja kommetega. Kurb, kuid elu on teinud omad muutused ja paljud neist kommetest on ununenud või pole enam vajalikudki. 
Püüame siiski lastele tutvustada ja nende mõtteisse seemet külvata mõnede tähtpäevade tutvustamisega. Rääkisime hiljuti mardipäevast ja täna tutvustasime kadride tegemisi. Sellised ilusad heledate riietega punapõsised tegelased. Ja väga lõbusad ning lapsesõbralikud. Hoidkem ikka alles need õhtused külalised, omast lapsepõlvest mäletame ju, kui tore oli neid jookse joosta. Teie lastelegi ehk meeldiks, proovige ja aidake neid riietumise ja laulude- tantsude õppimisega.
Vahva oli aga tõeliste kadride külaskäik, mis meid täna üllatas. Lapsed ei osanud koputuse peale esiti midagi teha ega arvata (meie uksele koputab vahel vaid muinasjutuvestja). Seega sabus vaikus ja isegi uksele läheneda ei julgenud algul keegi. Rait võttis lõpuks südame rindu ja hõikas "sisse!".
Tulijad olid ilmselt enda ehtimisega väga vaeva näinud- punased põsed, valged riided, vitsakimp ja ohoh!!! kannel kaenlas. Lahti löödi hoogne trall ja tants koos lauluga. Sooviti aga meile lõpuks "loomaõnne" (põnev! oodake siis kodudes laste poolt kassi- ja koerapoegade nurumist). Oh neid kadrisid küll, pead neil laiali otsas, koti unustasid maha, pidime õuna ja kommi neile põlle sisse poetama. 
Aitäh Mai ja Eret, lastele väga meeldis, olete ikka meile lahkesti appi tulnud!



Friday, November 9, 2012

MEIE LASTE ISAD!

Anna-Liisa isal on prillid, ta on pikk ja heledate juustega, ta töötab koolis ja mängib jalgpalli ja võrkpalli. Kodus valvab ta Ottot...
Eeriku isa töötab seal, kus "neid blokke tõstetakse ja maja ehitatakse", kodus lõhub ta kirvega puid, et ahju saaks kütta...
Raiti isa on pikk ja poisi sõnutsi on tal habe (tegelikult nii umbes kolmepäevane ehk), tal on tumedad juuksed ja selle küsimuse peale, kas ta on paks või kõhn, sügas poiss kõrvatagust... Ta töötab seal, kus tehakse uksi.
Mattiase isa ehitab maju seal "oma kodus", ta on pikk ja tal on habe. Veel on tal mootorratas ja talle meeldib ujuda ja suusatada.
Allani isal on mustad juuksed. Poisi sõnul teeb ta "pesumasinatööd" ja talle meeldib süüa teha.
Henry isa ka ehitab ja kodus on ta vahel arvutis. Temal pole mootorratast, tal on hoopis punane auto. Tal on tumedad juuksed.
Karlil on pikk isa, kes annab suures laudas lehmadele süüa ja muidu on selline tantsu ja pillimees.
Malory arvab, et tema isa nii pikk ei ole. Ta töötab Soomes keevitajana ja kodus olles on nad kahekesi koos arvutis...facebookis:) Veel meeldib Malory isale autot remontida.
Väikeselt Loorelt suutsime nii palju teada saada, et tema isa on pikk. On jah!

Sellised isad on meie lastel. Neist jutustada soovisid lapsed üksteise võidu. Osa neist isadest käis ka meie eilsel isadele pühendatud perepäeval, kuhu palusime emad julgustuseks kaasa võtta. Tegelikult oli meil nende emadega muugi plaan. Emad pidid meid lõbustama, samal ajal kui isad härrade kombel pidu võisid nautida.
Alustuseks näitasid muidugi lapsed, mida ja kui hästi nad oskavad. See kollaste kummikute laul on meil selle sügise hitt. Eesotsas Loorega võetakse igal vabal hetkel viisijupp üles ja kui keegi kaasa ei tule, läheb see väike tüdruk mõnele lapsele nina alla ja käsib kaasa laulda. Seetõttu see laul meil nii selge ongi ja esitades muidugi tuba kajas. Kuid näidend kassist, kes mänguhoos hiirel saba ära napsas, oli mõeldud ka emadele tähelepanelikumalt vaatamiseks. Seda selleks, et kui isad lastega teise tuppa võileibu meisterdama suunati, pidid emad sama näidendi selgeks õppima ja esitusküpseks lihvima. See tähendas muidugi mitte laste kombel lausete päheõppimist, aga ka improviseerimist ja ilmekust.




Peab ütlema, et Teil emad läks see üsna libedalt. Üks proov ja valmis... kuigi hiir ja lehm proovis ei suutnud muud, kui itsitada:) Esinedes võtsid nad end siiski kokku. Hiir oleks peaaegu oma osa kaotanud pojale, kuna Mattias nõudis häälekalt ise hiirekõrvu. Publik oli etendusega rahul, sai nalja ja osatäitjad olid tublid. Esile tõstaks ehk muheda ja natuke koketeeriva mulje jätnud lehma ning väga vaba ja muuseas oma osa täitnud hiire. Paneme selle mõtte tallele, ehk teinekordki??
                                            

Meisterdatud võileivad läksid seepeale nii lastel, kui emadel ja isadel kiiresti kõhtu. 




Aitäh Teile isad ja emad, kes Te aega leidsite ja tähtsaks pidasite lastele külla tulla ja nendega koos ühtteist ette võtta. Kõigile isadele aga- head saabuvat isadepäeva!!! Lähedale ja kaugele... 

Thursday, November 8, 2012

PALJU ÕNNE LEA!

Meil on rühmas suuri ja väikseid inimesi. Mõni asi on meil erinev, mõnes asjas oleme ühel pulgal. Sünnipäev on kord aastas, oled sa suur või oled sa väike.
Täna oli tähtis päev Leal. Nii tähtis, et ajas Mattiase hommikul kohe nutma, kui ta väike õde Leale mõeldud lille ise hoida tahtis ja mis veel hirmsam, sellega koguni välisukse juurde sammus. Nii tähtis päev, et Rait tahvlile terve pika lause kirjutas (ei tüdinenudki ära, oli selles väga visa): palju õnne õpetaja Lea!
Kõik oli nii kui meil kombeks- laul, kallistused ja maiustamine.... lae poole tõstmise jätsime kaalutletult ära, olgugi, et Lea meil väike ja õbluke.

         nii väiksed täpselt veel ei tea, kust kallistades kinni peaks haarama:)




Selline oli Lea päev!

 

Wednesday, November 7, 2012

SA OLED MINU ISA, NII TUGEV, SUUR JA VISA...

Terve selle nädala räägime lastega isadest, nende töödest ja tegemistest ja tööriistadest, mida seejuures vaja on. Ja neljapäeval ootame Teid isad ka külla (julgustuseks palusime ema kaasa võtta, ikka kindlam ja julgem olla :))
Meeste töödest rääkides leidsime, et nende hooleks on kodus tavaliselt sellised tööd, mille juures rohkem jõudu on vaja. Mitte et emad ei suudaks!!!! Aga kui on mees majas, siis...
Täna tuli meile külla onu Aimar, et ikka silmale nähtavaks ja kõrvale kuuldavaks teha me jutt. Kaasas olid tal igasugused erinevad tööriistad,  nii uuemad kui ka vanal ajal kasutusel olnud. 

Õppisime selgeks sellise naljaka sõna nagu "pitskruvi", kinnitasime sellega laua külge lauajupi ja iga väike tegelane sai kas abiga või abita proovida auku puurida tõeliselt vanade puuridega. Vaatasime erisuuruses haamreid ja püüdsime suure jõuga lõiketangidega traadi küljest jupikest kätte saada. Mõni sai, mõni vajab harjutamist. Vaat nii.



Sealt edasi tulime tänapäeva ja võtsime appi masinad, millel juhe taga või aku küljes- drellid. Olid kiired ja lärmakad (kivi sisse auku puurides ka väga lärmakad) tööriistad. Lapsed katsid kõrvad kätega kinni ja mõni suisa kiljus. Mattias kattis seejuures oma kõrvad ettenägelikult enne kinni, kui drell kättegi võeti...nii igaks juhuks või teadis see väike poiss, et sealt hakkab müra tulema, on ehk kodus olemas see masin?? Tundus, et lastele väga meeldis. Silmad olid suured ja näod naerukil ning mitmest suust kõlas "lahe oli!"



Selle lärmiga ühel pool, võttis onu Aimar elektrisae ja tegi veel lärmi. Kui juba lastele meeldis, siis milleks mitte rohkem meeldida. Meie möödunud aastane pakk oli liialt naelu täis toksitud, sealt lasime nüüd ketta maha saagida, et selgi aastal oleks, kuhu toksida. Veel toredam oli selle juures see, kuidas saepuru lendas üle pea (hiljem said lapsed selle sees ka natuke mängida, kusjuures mõnelgi väikesel tegelasel seda ka pähe ja põue võis sattuda) ja igaks juhuks tegime aknad lahti, et suitsuandur lärmi veel suuremaks ei teeks. Meile meeldib prahti tekitada ja sellest veelgi rohkem meeldib see, et keegi sellest ilmatut probleebi ei tekita.


Aitäh sulle, onu Aimar, et meie lastele nii suurt ja õpetlikku elevust valmistasid. Sa oskad seda väga hästi!