PALJU ÕNNE LAURA-LIISA!

Täna hommikul saabus Laura- Liisa lasteaeda koguni kahe tordiga. Tõotas tulla väga magus päev...

Lähme ajas eilsesse. Juhtus selline lugu, et see väike tüdruk kukkus liumäel ja kriimustas oma ninaotsa ja lõua sünnipäevaks üsna katki. Mis tehtud, see tehtud! Seega saabus Laurake täna tortide ja kriimulise, kuid naeruse näoga lasteaeda. Selge see, et sünnipäev on aasta kõige tähtsam päev, tühja neist kriimudest.

Õppisime näppudel näitama õiget vanust- ühe käe sõrmed harali ja teisest käest laenasime pöidla appi. Arvutage...

Hommikul tüdrukut õnnitledes asetas kõige väiksem meie hulgast (Loore) ringi keskele sünnipäevalapse jaoks tooli, laulsime, kallistasime ja tõstsime 5+1 korda tooli koos Lauraga lae poole.

Laura-Liisa oli tänase päeva puhul kõiges esimene. Tüdruk kattis lauda, oli rivi eesotsas laulma ja õue minnes ja tulles. Samuti palus sõbrad tordile ja ütles "head isu!" Meie rühmas on tavaks seegi, et sünnipäevalaps lõikab lahti tordi ja valib endale meelepärase tüki. Torte oli kaks, lilli kaunistuseks kaks ja Laura kõhus on hetkel lilli samuti kaks... Mattias küll üritas ühte endale sebida, aga ei õnnestunud. Oma sünnipäeval saab see poiss kõik, mis talle meeldib, natuke kannatust. 

Meie suured olime sinisilmselt arvamisel, et ei need kaks torti korraga küll lastele kõhtu mahu, kuid mahtusid ikka küll. Olgu, teisest tükist sõi Laura-Liisa vaid lille ja Annaliisa kreemi (isegi kahe kihi vahelt oli kreem kadunud ilma, et kihid laiali oleks vajunud), kuid selle eest vitsutasid poisid koos Loorega rõõmsalt mõlemad tükid endale sisse.

Tore tava on ka sünnipäevalauas ajada "seltskondlikku" juttu. Lauralt sai järgi uuritud, mida ta sünnipäevaks soovib- musta "koerapoega". Vaat nii! Lapsed on sellist suurte inimeste käitumist imiteerides ise nii asjalikud ja tõsised, nad tõesti väga püüavad neile ette sosistatud küsimusi täpselt edasi öelda. Isegi siis, kui sõnad suus sassi lähevad ja seetõttu kulm kortsu tõmbub. Selline seltskondlik vestlus ja teineteise tegemiste vastu huvi tundmine on vahva.

Selline oli Laura-Liisa päev!

KEERASIME AEGA TAGASI...

Tegime seda trikki Imaveres Piimandusmuuseumis. Kes sinna veel sattunud ei ole kunagi, minge kindlasti. See on vana meierei, kus alles hoitud ja renoveeritud palju vanu masinaid ja vahendeid, mis või- ja juustuteo juures vajalikud. Pole seal mingit nupuvajutamist, kõige juures oli vanasti inimjõudu vaja. Kuid veelgi enam- sealne pererahvas on alati sõbralik ja lapsemeelne. Kõike näidatakse ja lastakse katsuda, ükski laste või suurte küsimus ei jää vastuseta.

Imaveres käisid meie rühma suuremad lapsed Malory, Rait, Karl ja Annaliisa. Väiksemate kord saabub siis, kui nemad ükskord suuremad on :)

     vana meierei uks, mille kõrval vana kiri, milles üks tädi lehma soovib müüa

 

Nägime tõeliselt suuri võitünne, mille ringi ajamiseks on vaja rihmadega töölepandavaid masinaid (väidetavalt teoorias olevat need masinad endiselt töökõlbulikud). Nägime veel teisigi suuri tünne ja vanne, kus koort lahutati, juustu valmistati.

Imaveres ei piirdu asi kunagi vaid vaatamisega. Seal ikka lastakse meil endil midagi maitsvat valmis teha. Panime ette põlled ja pähe mütsid, et oleks asjalikum. Kohale toodi võivurr (vana ja seekord väike), ning kausid ja visplid, et vahtu lüüa 42% koort, millest valmistasime maitsvat ja väga rammusat jäätist ning võid. Vurrasime ja vispeldasime- vahepeal perenaine hoiatas, et vispel peab koguaeg ringi käima, "muidu vaene koor ei saa täpselt aru, mida ta tegema peab- vahtu minema või vedelaks jääma".

              tõeliste meeste töö, väikestel poistel lipsab isegi keeleots suust välja

                            "võipesu", ehk peti välja vajutamine

Jäätisetegu on tegelikult ju imelihtne. Lõime koore vahtu, segasime hulka kondenspiima (et magusust anda) ja maitse järgi moosi. Edasi, nagu kõigile jäätistele kombeks, peab tehtu asetama sügavkülma. Imemaitsev ja tõeliselt rammus. Peab isegi hoiatama- söömisel olge ettevaatlikud- ei tasu hoogu sattuda! Süda võib kergesti läikima hakata.

 Ja samas vanaaja hõngu majas on aastaid korraldatud ka päkapikumaad. Oleme seda korduvalt külastanud ja seega teame, et see on väga vahva. Meie jaoks ka lähedal ja ilmselt seetõttu saigi kohapeal küsitud-otsustatud ja aeg kirja pandud. Lähme sinna terve rühmaga 12. detsembril kell 16:00. Aga Teid emad ja isad me kaasa ei võta :) Kui aeg käes, räägime sellest kindlasti lähemalt.

 

VAHEL ON PÕNEVUST

Tänane päev algas lastele kindlasti suure ohhhoooga!!! Näe, mis ilmataat tegi? Üleöö sadas lumi maha. Lapsi lasteaias vastu võttes oli juba koridor õhevil hääli täis. Iga väike põnn kinnitas uksest sisse astudes teisele, et "tead, lumi on maas!" Nagu see teine põnn polekski enne lasteaeda sisenemist õues olnud ja seda isegi näinud :) Eerik küsis terve hommiku aegajalt, "millal me õue lähme?" Isegi meil, suurtel, oli lumest juttu kui palju, mis veel lastest rääkida. Nagu poleks varem kunagi lund näinud. Veider, kas pole? Esimene lumi...

Enne õue minekut tegime siiski ka veidi teatrit. Olime terve nädala jooksul jutustanud lugu "kassist ja hiirest, kes ammustel aegadel veel sõbrad olid ja koos mängisid. Ükskord mänguhoos tõmbas aga kass hiirel saba ära. Hiir paluma, et anna tagasi. Kass seepeale vastu, et ei anna, too enne mulle lehmalt tass piima. Läkski siis hiir lehma juurde piima lunima, kuid lehm vastas, et ei anna enne, kui mulle talunikult sületäie heina tood. Mis muud, kui taluniku juurde lehmale heina paluma, kuid ka talunik ei andnud hiirele heina enne, kui see talle pagari käest leivapätsi toob. Hiir jooksis pagari juurde seda paluma ja pagar andiski, kuid ütles seejuures hiirele, et see kunagi tema jahu enam ära ei sööks." Selline lõbus lugu, mille juures õppisime lastega rääkima õnnetu, paluva, ninaka ja käskiva häälega. Annaliisal tuli õnnetu hääl väga vahvalt ja tõetruult välja (nagu oleks see väike tüdruk tõepoolest oma saba ära kaotanud.)

                                                         teatrikülastaja piletiga

                                                             näitlejad

                                                         kummardus

                                                                aplaus

Ja siis lõpuks ometi õue. Eerik oli sinnamaale juba korda kümme kindlasti seda küsinud. Lõpuks piisas vaid poisile otsa vaatamisest, kui ta ise enda küsimusele ka vastas: varsti! Talv tuleb millegipärast alati ootamatult. Isegi siis, kui ilmajaam eelmisel õhtul ometi ütleb, et nüüd tuleb! Me vist ei usu... Seetõttu polnud osadel lastel ka lume sees mängimiseks õiget riietust. Mäng mängimata siiski ei jäänud. Tuppa tulles õhkasime sõrmedele ja konksutasime natuke varbaid, kuid muidu oli lõbus. Veeretasime lumelehepalle ja Malory püüdis isegi esimese lummememme kokku sättida. Loore tegi ühe natuke porise lumeingli ja vitsutas tagaselja lund süüa. Hmmmm!! Karl muudkui veeretas ja veeretas, kuni lõpuks ilmselt isegi ei teadnud, mille jaoks ja kuhu. Paljud lapsed jooksid ja hüppasid ja viskasid lund ilma ühegi sihita, nii lihtsalt igaks juhuks, et näidata- lõbus on!

                                                                   poriingel

                                                                    lumelehepall

                                                            esimene lumememm

TEATRI KODUS

Kes veel ei tea, mis on Teatri Kodu, sellele selgituseks- Teatri Kodu asub Tartus Lutsu tänaval ja seal etenduvad toredad lühikesed Vanemuise näitlejate mängitud lasteetendused. Maja ise on vana ja hubane. Enne etendust suunati meid teatrinukkude muuseumi, mis sama maja keldrikorrusel asub. Tegelikult polnudki see vaid tavapärane muuseum. Seal sai ka ise teatrit teha käpiknukkudega ja varjudega või pugeda lohe muna sisse. Selline lõbus ja lastepärane. Lubati paljusid asju ise ja ilma "valgete kinnasteta" katsuda.

Aga vaatamas käisime "Kessut ja Trippi". Sealne saal on väike, kuid kõik, mis teatri saalis olema peab, see seal ka oli. Lava ja eesriided ning lühtrid laes. Istuda võis sinna, kuhu endale meeldis (kui ette istus suur kellegi emme või issi, siis istusime aga mujale). Polnudki kindlaid nummerdatud toole.

Etendus ise oli väga hoogne ja kaasakiskuv. Selline mänguline ja samas südamlik. Vahvad tegelased, kes meile, suurtelegi lapsepõlve meenutasid. Alati on hea vaadata lapsi, kes etendust särasilmselt ja suurt nihelemata-haigutamata jälgivad. Ju siis on hea!!!

Laste muljeid. Raitile meeldis, kuidas Kessu kõik asjad maha viskas (ema saabus koju ja tüdruk sattus koristades segadusse). Annaliisa palus enne vastamist mõtlemisaega ja seejärel mainis lohet kapis (külmkapis elas üks tujukas lohe, kel soojaga tuju pahaks muutus). Maloryle meeldis Kessu ja Trippi rongisõit (Tripp soovis Kessu Emajõe asemel Isajõe juurde sõidutada). Eerik mainis poemängu, milles Tripp ei suutnud tavakodaniku moel poes käituda. Ja paljudele lastele meeldis muuseumis ise nukkudega mängida.

Oli selline väike, lõbus ja kodune maja ning etendus. Unustasime kahjuks pildimasina maha (:

POEST SAAB ASJU...

...niisiis tegime teoks selle, mida lastele juba möödunud nädalal lubasime- viisime nad poodi, et osta vajaminevaid asju! Projekti raames oli meile antud kindel summa raha leiva- ning piimanädala läbiviimiseks. Otsustasime selle summa kulutada koos lastega ja ühtlasi uudistada ka poes olevaid piimatoodete riiuleid. Igaks juhuks rääkisime enne minekut lastele, et ei tohi joosta, karjuda, näppida ega tasku pista :), sest turvamehed ajavad meid muidu ära!

Kõik läks kenasti. Läheneva sünnipäeva puhul sai lipukesega väikest käru lükata Laura-Liisa ja nõnda meie asjalik rongkäik mööda poodi algaski. Juustuleti juurest piimaleti juurde ja sealt kahtlemata ka jäätiseleti juurde. Kõige suuremad ohkimised olid muidugi jäätiseid uudistades! Kuid uurimiseks ja maitsemiseks tõime poest ühtteist kaasa ka. Koos söömiseks ja eraldi joomiseks ning siis veel ka küpsisemagustoidu valmistamiseks. Tagasiteel käisime aia taga ka piimaautot vaatamas.

                                                                ohhhhhhh.......

See kõik toimus eile. Kuid täna siis päeva sissejuhatuseks maitsesime natuke laste jaoks kommidega põnevaks tehtud jogurteid, iga põnn jõi peale ühe maasika joogijogurti ja lõpetuseks valmistasime mitmekihilise magustoidu ka.

Etteruttavalt peab ütlema, see magustoit maitses lastele hästi. Mõnele kohe nii hästi, et Mattias käis kõigile eraldi kuulutamas (juhuks, kui mõni äkki ühekordset ütlemist ei kuule), et "see maitses mulle!"

Ja kui lastele väga maitses, peab seda ju veel tegema. Paraku on meie võimalused piiratud, ilmselt peate selle magustoidu korduva valmimise eest hoolitsema kodudes Teie- emad ja isad. Jaksu Teile selles, kutsuge lapsed appi!

Siinkohal koostisosad ja tegemisõpetus Teile!

Poest peab ostma 2 pakki Kalevi klassikalisi küpsiseid ja 2 tuutut kohupiimapastat. Kui soovite asja põnevamaks ja atraktiivsemaks teha, siis üks tuutu võiks olla kakaoga. Vaja läheb veel natuke mustsõstra moosi ja kaunistuseks vaarikaid ja mustsõstraid. Neid leidub usinamatel Teie hulgast ehk ka koduses külmikus :)

Kõigepealt purustavad lapsed küpsised väikesteks tükkideks...

Üks kohupiim tuutust tuleb segada kakaoga...või osta kohe kakaoga segatult.

Väkese magustoidukausi või klaasi põhja üks väike lapse peotäis purustatud küpsiseid (seega teeb seda laps)...

Sinna peale kiht kakaokohupiima (ka sellega saab laps väga hästi hakkama)...

Vahele väike lusikatäis mustsõstramoosi (siin võib väiksemate laste kätt tilkumisest hoidumiseks natuke juhtida)...

Sinna peale teine väike peotäis küpsiseid (lapse peotäis)...

Ja veel üks kiht (ilma kakaota) kohupiima...

Kaunistuseks peale puistata marju...

Ja paariks tunniks külmikusse! Tegelikult ei teagi, millega selle magustoidu valmistamisel Teie, emad-isad , aidata saaksite? Isegi kausi limpsimine ja magustoidu ära söömine  on laste töö.

Kõigega tulevad lapsed ise toime. Teile jääb vaid poes raha maksmine ja pärast köögi koristamine :)

                                                         ilusad ja maitsvad

TEGIME VIHMASE PÄEVA MAGUSAKS!

Kõike ei saa kunagi ette näha ega teada ja õnneks on meie töö selline, mis ootamatustega üsna hästi toime tulla lubab. 

Tänane päev on vihmane, taevas on hall ja maa on hall ja puudelt on vahepealne tugevam tuul enamuse lehti okstelt rebinud. Seega on suur osa maa ja taeva vahele jäävat ka hall. Kõlas nagu natuke virisemisena :) Tegelikult ei lasknud me sellest end häirida. Et õue minna ei saanud ja kavandatud õppekäigust poodi kah midagi välja ei tulnud, otsustasime oma otsused ümber.

Küllap me ka lastega poodi jõuame, kuid täna käisid poes siiski suured. Nimelt oli meil soov hall ja vihmane päev magusaks teha. Ja kui on jutt kokkamisest, on meie lapsed nagu mesilased laua ümber hakkamas. Valmistasime jäätisekokteili. Asju ükshaaval lauale sättides läksid laste silmad üha rohkem põlema ja suu venis kõrvuni... jäätis, haps, marjad (väike segadus küll tekkis marjadele nime leidmisega, laste meelest võiks need kõik olla lihtsalt marjad või Mattiase jaoks ka näpuga näidates, et "mul on kodus ka neid"). Suurtel on vaja asju ikka keerulisemaks teha, niisiis pinnisime ka meie ikka igale marjale oma nime välja. 

                                            võttis lausa kõrvatagust sügama

Kõik osaained tundusid neile väikestele põnnidele meeltmööda. Igaüks sai midagi valada, tõsta või liigutada- nagu ikka! Peab mainima, et mikseriga töö tegemine on jätkuvalt sellisel puhul kõige populaarsem.

Siit Teile aga tegemisõpetus.

Valage kannu veerand pakki marjahapsi...

Seejärel veerand pakki maitsestamata jogurtit...

Lisage veerandik suurest vanillijäätise pakist...

                                        lõikama kutsuge pere kõige tugevam

Ja siis natuke ka neid keerulise nimega marju- vaarikaid ja mustsõstraid.

Mikserdage...seda võivad teha kõik pereliikmed kordamööda. Oluline on järjekorra moodustamine!

                  lühemate jalgadega meestele võib pikenduseks tooli alla panna

Kaunistage füüsaliga ja...

...jooge aeglaselt ning naudinguga, võib vahepeal Loore kombel ka "mmmm kui hea!" öelda!

Tegelikult võib vahepeal ka jäätise aluse puhtaks limpsida:)

Oli tõesti maitsev, proovige!