Thursday, March 29, 2012

KARU PÄTSU SÜNNIPÄEV!

Jälle pidu!
Teisipäeva hommikul leidsid lapsed kapist kutsed sünnipäevale. Esimene saabuja Annaliisa oli üsna segaduses. Tavaliselt sel väiksel tüdrukul jalad ikka all kepslevad (isegi siis, kui ta ise ei tahagi kepselda), kuid sel hommikul oli Liisu tõsine ja mõtlik. Kuid kaua sa siis ikka teadmatuses ja suure murega oled. Veidi aja pärast tunnistas tüdruk, et tal kapis oli mingi kiri. Küsimusi esitades saime teada, et kirjas paluti teda sünnipäevale ja kutsujaks "mingi karu". Kui nüüd lapse seisukohalt võtta, siis mine tea, see "mingi karu" võis ju veidi hirmus olla küll.
Kuid asi lahenes sel moel, et "mingi karu" end meie hommikuringi sisse seadis ja end tutvustas karu Pätsuna. Selline suur ja pehme ja karvane ja muheda olemisega. Üldse mitte hirmus- laste näod venisid naerule.
Nädala jooksul arutlesime sünnipäeva toitude, kingituste ja kommete üle. Lugesime, mis Pätsule meeldib ("Karu Pätsu sünnipäev" E. Niit) ning lapsed omakorda rääkisid, kuidas neil kodus kombeks ja milliseid kingitusi nad sooviks. Lauakatmise juurde jõudes komistasime liniku ja laualina otsa. Võttis natuke aega, enne kui selgeks saime need erinevused.
Teisipäeva õhtul meisterdasid lapsed mõmmikule kingitused (salaja). Järgmisel hommikul oli seetõttu vahva hommikuring, karu osaledes ei saanud ju kõigest enam rääkida, liiga palju saladusi oli tekkinud. Lapsed tõsiselt keelasid suuri ja "mõistmatuid" inimesi, et Pätsu ju kuuleb. Ega midagi, leidsime sellelegi probleemile lahenduse- katsime Karu Pätsu kõrvad käppadega kinni!
Saabus sünnipäeva päev, neljapäev. Eelmisel õhtul leppisime laste, emade ja isadega kokku, et kel soov, korjab peenralt lilli ja paneb veidi pidulikumalt riidesse. Ja hommikul lapsed saabusid, pidulikumad pluusid, traksid, kleidid, lilled kaasas. Kevin ja Kristo tõid kingituseks meepurgi, väga armas! Mattias oli kodus meisterdanud õuna sisse torgatud lille ja kuna vahepeal oli kaugelt maalt koju saabunud ka teadmatuses Mattiase isa, siis lasteaeda jõudes küsis ta, et kellel siin õieti sünnipäev on?? Ega enne ei uskunud, kui poisi kapis oleva kutse oma silmaga läbi luges.
Olime jällegi hädas sellega, et Pätsu kõiki meie toimetusi pealt kippus vaatama. Meil oli aga soov talle üllatust teha. Seega viisime Annaliisaga karu teise tuppa mängima ja asusime ise kringlit küpsetama. Lauale asetasid lapsed piduliku liniku, tassid ja taldrikud. Suur Karl ja Kardo aitasid mahla valmis teha ja kringli sisse sai torgatud ka küünlad. Kõik olid vägagi tõsised, põnevil ja toimekad. Kui soe kringel ahjust väljas, võis pidu alata.
Lapsed ukse taha ja karu tuppa. Kõlas koputus..... Pätsu palus külalised sisse ja ilma trügimata oma järjekorda oodates need väiksed külalised tulidki, kõigil näpus omavalmistatud kingitus ja mõnel ka lilled. No ja muidugi meepurk!! Pätsu võttis vastu õnnitlused, kallistas kõiki ja oli üsna rõõmus, et külalisi nii palju saabus. Panime ta toolile istuma, laulsime sünnipäevalaulu ja tõstsime selle muheda karu viis korda taeva poole (nii vanaks ta nimelt sai). 
Sünnipäevalauda istudes palus Pätsu lapsed appi küünlaid ära puhuma (jäi saladuseks, mida ta küll soovis sel ajal?) ja kõike seda magusat süües kõlas kellegi suust, et oleme ikka parajad "maiasmokid".
Oli väga vahva sünnipäev, seda enam, et lapsed nii tõsiselt selle sisse läksid. Tänud ka Teile emad ja isad, kes lapsi selle juures veidi abistasid!



                                                               kingitused

Wednesday, March 28, 2012

VEEPIDU!!!

Meil on pidude nädal.
Täna oli siis veepidu neile lastele, kes ujumist käisid õppimas. Väiksemad peavad kasvu ja vanust veel koguma, küllap saabub ka nende kord vees pidu pidada.
Pidu oli oioioi missugune, üllatus üllatuse otsa. 
Algas kõik suure kiirustamisega lahti riietumisel. Kristo oli nii elevil, et suundus koos sokkidega basseini poole, saime poisil sabast kinni. Ja edasi ei lastudki kohe vette- toimus  kuiv trenn basseini äärel. See nägi välja nagu "harjutusi iseseisvaks eluks". Lapsed pidid tasakaalu hoides (mõne jaoks oli see lihtne, teise jaoks tõeline katsumus) ringi basseini serval kõndides läbima, siis veepeole "hurraaaaa!" hõikama (ja mitte ainult ühe korra, alles kolmandal korral jäi õpetaja Anu rahule müratasemega) ning siis kuival maal ujuma konna ja krooli (pealtvaatajana võib öelda, et see nägi välja kentsakas). Ja alles siis lasti pidulised vette. Julgemad hüppasid, aremad ronisid redelist.
Vees ootas lapsi parv ja parvel suured kotid- ülesandeks oli kotid lahti puistata, kasvõi rebida, kui muidu ei saa. Ja sealt tulid välja... õhupallid! Lapsi oli palju- pidu toimus koos pärnaõiekestega- seega oli ka palle palju. Lahti läks tõeline möll, tegelikult lugesime vahepeal isegi laste päid üle, nii igaks juhuks. Pallid ja laste pead kippusid sassi minema. Ja ega siis kumbki ka paigal püsinud... lapsi loendades oli algul neid tunduvalt rohkem, kui olema oleks pidanud!Pallidest veel nii palju, et käis ka paar pauku, nagu õigele peole kohane!
Ujumisega  ja veega on laste puhul nii- kes julgem, kes arem. Mõni ujub vee all ja vee peal, teine vajab "turvameest". Ja "turvameheks" oli meil onu Aimar. Ühe käe otsas Rait ja teise otsas väike Karl, nii nad basseinis ringi liikusid. Lastel näod naerul ja onu Aimaril samuti. 
Kui vees müramisest lapsed võhmal (ja võhmal nad tõesti olid), ootas järgmine üllatus meid eesruumis.Keegi oli jäätised sinna võlunud. Peab ausalt ütlema, pole jõudnud veel järgi uurida, kes nende olemasolus süüdlane on. Veepidu- jäätisepidu!!
Lapsed olid ujulas tublid ja usinad õppijad. Tänuks ja tunnustuseks said kõik kaela kuldsed medalid (no mis sest, et esialgu šokolaadist), koolieelikud ka "tähtsa" paberi selle kohta, et nad ujumise abc on läbinud ning jälle üllatus... kõik said ka maasikaid!
Veepidu- jäätisepidu- maasikapidu!
Ja mis veel... limonaad!
Niiet... veepidu- jäätisepidu- maasikapidu- limonaadipidu!! Terve tagasitee lasteaeda lapsed muljetasid vaid peost. Seega oli see vahva ja meeldejääv. Tänud õpetaja Anule, kes oma visadusega lapsed õigeid harjutusi tegema suunas ja tänud ka onu Aimarile, kes rahulikult ja abivalmilt lapsi basseinis abistas ja turvas.


                                                

Thursday, March 22, 2012

PALJU ÕNNE MATTIAS!

Täna õnnitlesime Mattiast.
Tegelikult kuulutas poiss tähtsa päeva saabumist juba mitu päeva tagasi- muudkui rääkis, et on nelja aastane, aga vaat homme.... Ei aitanud seegi, kui parandasime, et see päev ei saabu veel homme.
Kuid kätte ta lõpuks siiski jõudis! Ja jälle vahva autotordiga. See on selline poistevärk, tüdrukud söögu aga autorattaid, esitulesid ja muid vidinaid. Ja milleks ka mitte? Mitte et tüdrukud sellest väga hooliks....
Laulsime sünnipäevalaulu, kallistasime ja tõstsime poisi viis korda lae poole. Mattias säras nagu kevadine päike!
Sünnipäevalaps palus sõbrad tordile ja limonaadile ning torti lahti lõigates haaras Mattias endast mitte just palju väiksema noa väga uljalt ja suure kaarega. Poiss ise valis endale tüki, kus oli võimalikult palju maasikaid (hiljem selgus, et need sealt kõige enam süüa kõlbasidki, ülejäänu jäi üsnagi alles) ja ära sõi see väikemees ka šokolaadist number 5. Nii igaks juhuks, siis ikka kindlam viieaastase tunne!
Päev jätkus meil kinokülastusega. Rivistusime Mattiase järgi ja läksime.  Kino oli põnev ja lastele väga meeldis. Sünnipäeva puhul sai kinokuulutuse ka endale Mattias.
Oli Mattiase päev!







                                                       kõigepealt maasikad
                                        ja siis number... muu võis alles jääda

Wednesday, March 21, 2012

PALJU ÕNNE KARL!

Seekord õnnitlesime siis suurt Karli.
Karl saabus varahommikul koos suure kräsupea koogi ja emaga. Just täpselt sellises järjekorras- kook tuli uksest sisse enne ema. Karl ise oli oma tähtsast päevast väga elevil. Igale lapsele tõttas ta uudist oma sünnipäevast koridori eraldi teatama. Mine tea, kui kõigile korraga öelda, siis äkki mõni ikka leidub, kes ei kuula. Kindlam oli igale sõbrale üksikult teatada, tark tegu!
Meil on kombeks, et tooli sünnipäevalapse jaoks tõstab ringi keskele kõige tugevam laps, seekord osutus selleks Henry. Laulsime, kallistasime ja tõstsime ikka laepoole selle väikese (no mitte niiväga väikese enam tegelikult) mehe.  Natuke isegi kahtlesime, kas ikka jaksame tõsta- poiss meil kõige suurem rühmas ja tõsta tuli koguni 8 korda. Pole hullu, ära tegime! Kinkisime Karlile roti, mille kohta poiss ise arvas, et see on hiir, kuna igast hiirest saab ju kunagi rott!
Karl palus sõbrad koogile, soovis head isu, lõikas lahti koogi ning valis endale meelepärase koogitüki. Tõstsime natuke ümber koogi peal olevaid komme, igale lapsele üks komm ja Karlile kaks. Sünnipäevalapsele on ikka sel päeval rohkem lubatud kui teistele.
Meil kombeks pidulauast tõusta kõik koos, ootame alati ka aeglasemalt söövaid sõpru järgi. See selline tore aeg "seltskondlikku" vestlemist (lobisemist) õppida. Laste puhul on vahva see, et algul ei saa vedama ja lõpuks ei saa pidama. Kõik räägivad midagi ja ikka ühekorraga. Niiet ega suurt teise juttu ei kuulata. Me ikka veidi suuname  siis- õpime üksteist kuulama ja teise vastu huvi tundma. Karl ise rääkis teistele, mida ta sünnipäevaks soovib. Saladuskatte all olgu öeldud, et poisile meeldiks puldilennuk ja koos perega kinoskäik!!!
Täna ujulaski sai Karlile osaks pisike kingitus- poiss võis 5 korda hüpata (see on meil tavaliselt keelatud!). Sellist säravat nägu ja hüüet "ohhhhhhh" pole ammu näinud ega kuulnud. Ja siis need hüpped- pomm, peakas, keerukas (hüpates keer õhus), tikukas ja veeall kruvikeeraja. Nii nimetas Karl oma hüppeid ise.
Oli Karli päev! 



                                                igast hiirest saab kunagi rott
                                                                       8X




Monday, March 19, 2012

KEVADTÖÖDEL

Homme algab kevad!
Kuid kevadtöödega alustasime täna. Laste sõnul "istutasime" ja "pudistasime" seemneid (pika arutelu peale siiski külvasime). Mulda tõstsid väiksed põllumehed oma väikeste kätega ja ei mingit pirinat, et näpud mullaseks said (ärge siis kodus väga imestage, et küünealused on mulda täis). Tublid!
Edasi kastsime ja niisutasime mulda, tekitasime pori. Vaat milline avastus seegi... muld+ vesi= pori. Mõni väike tegelane vaatas seda nii üllatunult, et jäi mulje nagu poleks tõesti selle peale varem ise tulnud. 
Ja siis külvamine. Seemneid oli meil palju ja erinevaid. Lisaks veel tippsibulad, millel tuli enne mulda pistmist üles otsida alumine ja ülemine ots (seega pidi igat väikest sibulat enne põhjalikult põrnitsema, kulm kortsus).
Oleks laste teha, siis igas väikses karbis kasvaks kõik taimed puntras keskel koos, sest ainult keskel tundus õige koht olevat.
Jääme siis põnevusega ootama, mis meie taimelavast välja tuleb! Püüame ikka meeles pidada, et taimed vajavad sirgumiseks ka kastmist! :)