Osaleme ka sel aasta oma rühmaga üleriigilisel VVVS matkamängul, mille eesmärk on kutsuda lapsi värskes õhus matkama ja ka propageerida õuesõpet.Osaleme juba kolmandat aastat, seega oleme loonud väikese traditsiooni! Nüüd siis matkast.....Ilm oli mõnus päikeseline, meel rõõmus
nii väikestel kui ka suurtel! Seadsime siis sammud metsa poole! Nii
mõnigi uuris, et kus see mets on ja kas peab palju kõndima? Võib öelda,
et oma pool tunnikest või veidi rohkemgi tuli tatsata.Teel tegime päris
mitu väikest puhkepeatust, tavaliselt seal, kus midagi põnevat silma
hakkas.
...siin lõppes autotee, ja algas kitsas rada, mis oli heaks tasakaaluharjutuseks...nii mõnigi põnn potsatas rajalt välja lumme! Lõpuks valisime välja ühe paljudest jäneseradadest ja otsustasime vaadata, kuhu jänes läinud on. Mis te arvate, kas see meil õnnestus?:) Loomulikult mitte! Kuna jänes, kelle välja valisime, jooksis läbi tiheda põõsa, lõime selle pikk-kõrva peale käega ja valisime uue jänese. Tegelikult ei teadnud me lõpuks ikkagi, mitme jänese jälgi mööda me käisime.
Metsas olid jänesed teinud oma haake siia-sinna, meil kadus õige rada käest ja otsustasime loobuda:) Jalakesed vajasid sumpamisest puhkust, seega potsatasime lumme ja vestsime veidi juttu. Millest juttu oli, vaadake ja kuulake ise!
Veidi puhanud, liikusime ikka edasi, et äkki märkame midagi põnevat....Ega olnudki vaja pikalt astuda, kui leidsime kitse magamisaseme, jäljed olid täiesti värsked! Kitsed ei maga lumehanges, nad kraabivad endale võimalikult sügava pesa, et neil soojem oleks.
Nüüd olid küll põnnidel kõhud tühjad, sestab lõime laagri lahti, kraamisime moonakotid lahti ja jagasime auravad teetopsid laiali. Küll maitseb värskes õhus toit hästi! Ei tea küll, miks!?:)
Edasi tegime kunsti!:) Päris matka alguses olime imetlenud härmas puuoksa, nüüd üritasime olla pakasepoisid ja ka oksakese valgeks saada. Erinevalt pakasest tegime meie seda värviga! Tänaseks kaunistavad need oksakesed meie koridori.
Meie rühma külastab aeg-ajalt muinasjutuvestja, kummalisel kombel oli ta ka metsa sattunud!:) Muinasjutt oli seekord kiidukukest jänesest, kes omast arust oli kõige julgem jänes terves maailmas! Ei ta kartnud rebast, karu ega hunti! Kogemata hirmutaski ta hundi ära, ise seejuures kah surmahirmus plagama pannes!
Nüüd oli aeg väikeseks mänguks. Rääkisime ühe tamme eluloo... kuidas tõru mulda sattus ja mis temast 700 saja aasta pärast sai. Õpetaja jutustas, lapsed tegid rõõmsalt liigutusi kaasa.
Nüüd oli küll aeg sealmaal, et oli vaja seada suund kodu poole (ehk siis lasteaia poole). Eks tagasiteel oli meie samm ikka lühem küll! Pikk maa ju maha käidud ja palju tegutsetud. Väikse Loore jaoks olime ettenägelikult kelgu kaasa võtnud. Aga teised tatsasid tublilt! Mõni küll kurtis väsimuse üle, kuid kiitus ja julgustav sõna andis jälle uut indu juurde! Lapsed olid tublid ja kindlasti said nad juurde uusi teadmisi! Oli tore matk!
meeldib :)
ReplyDelete