Keegi oli otsustanud, et meie rappa jõudmine ei pea mitte lihtne olema. Õigupoolest kulges tee rahulikult kuni Laeva teeotsani, sealt edasi avastasime end väga aktiivse teeremondi keskelt... Kõigepealt kraavi vajunud veok ja tema ees telliskivi märk. Seda märki eirasime, kuid need vastutulevad loendamatud veokid, millega kohakuti sattudes oli tunne, et "kas meie või nemad" peavad kraavist ruumi juurde võtma. Teeremondi tõttu on sealne tee kõrgemale tõstetud ning kraav tundus põhjatu ja hirmuäratav. Või tundus see nii meile, kui õrnema ja nõrgema närvikavaga sugupoolele. Sinna sõites oli meid- õpetajaid- autos neli ning igakord, kui uus veok kurvi tagant välja hüppas, suutsime neljahäälselt vaid "aaaaaaaaaaaa" hõigata. Kohale me siiski jõudsime!
Ilm oli hea matkamise jaoks ja sügisene raba ju imeilus. Võtsime endale aega kõike nautida, vaadelda ja maitsta. Teie keskel, emad ja isad, liikudes oli hea kuulda ja näha, kuidas Te oma laste jaoks aega ja tähelepanu varusite neile selgitada ning neid suunata kõike märkama. Kohtasime mitmeidki väikseid kärnkonna hakatisi, otsisime erinevaid söödavaid ja tundmatuid, seega mittesöödavaid seeni. "Istusime" kordi ja kordi mätastel jõhvikaid, pohli, sinikaid ja mustikaid pugides. Mustikate söömise arvukust määrasime siniste keelte järgi. Siinkohal tegime ka ühe vahva "sinise keele pildi". Et pildile saada, oli seni vaid punaseid marju söönud ja seega ilma sinise keeleta Mattias valmis ruttu ära sööma tubli ema poolt kiiruga korjatud ja poisile suhu kummutatud peotäie mustikaid. Ühe minutiga sai see väike poiss endale uhke sinise keele ja oli vupsti pildi peal:)
otsi üles ämblik
Looduse poolt pakutud tasuta kõhutäie kasutasime tublisti ära. Liikumiskiirus oli meil vähene ja märkamatult oli kellaaeg lõunasse jõudnud. Seda oli märgata laste küsimistest, et "kõht on tühi" ja sekka oli märgata ka paari haigutust. Lastel on sees oma kindel kell.
Pikniku tegime sealses uhkes vaatetornis. Ime küll, et need väikesed kõhud veel täis polnud!
Tagasiteel autode juurde parklasse jõudis Laura-Liisal kohale, et nüüd vist viiakse teda koju tagasi. Nii lihtsalt ei saanud ju sellel juhtuda lasta! Tugeva iseloomuga tüdruk avaldas valjuhäälselt protesti. Tubli! See oli väga ilmekas tõestus, et talle väga meeldis ja oleks veel soovinud rabas olla.
Autode poole kõndides arutlesime, kas mitte teetöölistel ka lõunapaus võiks olla. Polnud ammu neid sõitmas kuulnud. Ja siis läks lahti- need loendamatud veokid saabusid üksteise järel. Mattiase ema toetus roolile ja raputas hirmunud näoga lausa pead. Huvitav, kuidas ta suhtuks ettepanekusse sinna lähipäevil tagasi minna :)
Autod said meil väga sopaseks, kuid rabast välja me jõudsime. Siinkohal sooviks Teid väga tänada, emad ja isad, kes te järjekordselt oma kiirest elust tüki aega leidsite, et lastega koos olla. Olite vahvad!
Oli tore päev :) aitäh
ReplyDeleteAga seda, et lähipäevil võin ma sinna vabalt minna, aga sel juhul mitte oma autoga ja mitte roolis :)
tagantjärgi mõeldes oli see kohale saamine ja tulemine omaette elamus ja kogemus ;)