ABIKS KÖÖGIS 2

Täna oli "õunapäev".

Jutustasime hommikul jutu väikesest Mallest, kes õnnetult õunapuu all seisis ja punast ladvaõuna unest ärkama meelitas. Ei aitanud päikesekiirte paitamine ega linnu laulmine. Aitas hoopis tuule puhumine... lapsed puhusidki tõsimeeli põsed punnis, kuni õun meie lasteaia vaibale potsatas. Vaatlesime ka ussiauguga õuna, lõikasime katki ja otsisime ussi... ei leidnudki millegipärast :)

"Õunapäeva" jätkuks tegid meie väiksemad sel ajal, kui suuremad Puurmanisse tervisepäevale sõitsid, valmis ühe (no tegelikult kaks, aga teise sõid lapsed ise ära!) maitsva õunakoogi Teile emad ja isad, kes Te meile õhtul vestlusringi tulete. Selleks tükeldasid Henry, Laura-Liisa ja Loore usinalt õunu (Loore väsis kõige rutem ja otsustas hoopis sööma hakata), segasid tainast ja valvasid ahju! 

                                                          mmmmm...........

Tervisepäevast Puurmanis kirjutame homme!

ABIKS KÖÖGIS 1

Täna oli meie kokkamise esimene päev. Räägime ja näitame Teile, mille kõigega lapsed hakkama saavad ja kuidas neile meeldib toimetada suurte inimeste tegemisi (kui vaid antaks ja lastaks!).

Meie selle nädala läbivaks teemaks on sügisene aed ja seal kasvavad viljad. Täna sai räägitud tomatist ja kurgist. Kurk on roheline ja "ussi" kujuga ning tomat punane ja ümmargune nagu "auto rattad". Püüdsime ette kujutada autoratasteks tomateid, ei suutnudki välja mõelda, kuidas ja mis suunas selline auto sõita võiks :)

Kõige selle tarkuse kinnituseks lõikusime lastega tomati-kurgi salati. Pole lihtne nüri noaga lõikuda, kuid suur tegemiserõõm ületab alati igasugused takistused. Keegi ei virisenud, asjad on täpselt nii, nagu nad parasjagu on. Hakkama sai ka väike Loore (kuigi tomatitükist kinni hoidmine polnud talle meeltmööda). 

Lõigutud ja kausis kokku segatud, arutlesime, et "kas nüüd ongi valmis?" Arvamusi oli mitmeid. Annaliisa ütles, et tema ema paneb kodus sinna "seda valget asja ka". Pakkusime selle peale soolatoosi, kuid Liisu nägu oli selle peale üllatunud- kuidas te siis ei tea?? Selgitamise peale tuli välja, et "see valge asi" on hapukoor. Noh... seda meil ei olnud, kuid leppisime kokku, et soola võiks siiski panna. Tegelikult juhtus selle soola lisamise eel tore lugu. Nimelt arutlesime selle üle, kas sool teeb toidu magusaks või soolaseks, keerulisemaks tegi asja veelgi suhkrutoosi lauale toomine. Tekkis suur sõnademäng ja segadus! Kindluse mõttes maitsesime ja asi sai "puust ja punaseks" tehtult selgeks.

Aga muidugi sõime selle salati ka ära. Maitses hästi! Ainult Loore täpselt ei tea, kui hästi. Sellel väiksel tüdrukul on tegemiselusti palju, kuid suhu ta päris kõike ei pane (vahele kirjutan loo, kuidas ühel hommikul oli hommikusöögiks kohupiim ja kõrvale rosinad. Looregi soovis rosinaid. Lapsed panid need kohupiima peale ja sõid. Ka Loore ladus ülima püüdlikkusega rosinaid ja oli ise tulemuse üle üliõnnelik, kuid sellega kogu lugu piirduski. Kohupiim jäi tema poolt söömata!)

                                                                     ilus, onju

Kutsuge ikka lapsi kööki appi, neile väga meeldib. Lisaks on see koosveedetud aeg ja koht, kus päeva üle arutleda. 

VESTLUSRING LAPSEVANEMATEGA!

Ootame Teid kolmapäeval, 19. septembril, kell 17:00

• Tutvume üksteise ja rühmaga.

• Räägime sügisestest üritustest.

• Valime hoolekogusse meie rühma esindaja.

ÕUESÕPPEL

Ilmataadi sõnutsi pidi täna ainus selle nädala soe ja kuiv ilm olema. Jäime uskuma ja otsustasime võimalust kasutada. Meie õuesõppe retked on vahel sellised ootamatud ja kiired otsused- üks mõtleb, teine ütleb ja kolmas juba toimetab asju kaasa pakkida. Selline üksmeelne ja "piduriteta" on meie rühmas.

Kõndisime ikka nagu kombeks "sinna, kuhu jalad viivad". Uued lapsed ikka uurisid veel edasi, et kuhu minek, kuid vanad olijad juba teavad, et muud vastust nad esialgu meie käest ei saa.

Niisiis... jalad viisid meid jällegi esialgu kooliparki. Seal me alati midagi uut ja põnevat või vana ja tuttavat leiame. Seekord leidsime ja uurisime luubi all murumuna ja puuki!, kohtasime vana tuttavat rohukonna ning võrdlesime ja leidsime suurte raskustega vahtra- ja tammelehele õiged puud ja nende nimed. Siinkohal palve Teile emad ja isad: kui lastega looduses jalutate, suunake ja juhtige laste tähelepanu looduses leiduvale. Õpetage lapsi märkama.

                                                                     konn

                                               puuk

Pargist edasi jalutasime meile tuttavale õuesõppe tegevuspaigale- väikesele saarele Põltsamaa jões, kooli läheduses. Uurides lastelt, kuidas nimetada maad, millel igal pool vesi ümber, arvas Malory, et see on "mõni teine maa". Hommikuringis õppis väike Loore ilma kirjeldama (harjutamine teeb kunagi ikka meistriks). Rääkisime põllust, metsast, traktorist ning vaatlesime mulda.  Täna osales meie vestluses ja hajutas laste tähelepanu ka väga uudishimulik ja julge part. 

Vahepeal jooksid lapsed oma kõhud tühjaks, seega nosisime meile tavaks saanud piknikuküpsiseid ja jõime teed. Õues kõht tühjeneb millegipärast mitu korda kiiremini.

Et paremini meelde jätta, mis värvi on muld põllul ja mets taamal, tegime oma kunstitööd seekord loodusliku materjaliga. Hõõrusime mullaga põllu ja rohuga metsa. Etteruttavalt olgu öeldud- edaspidi maalime sinna viljapõllu.

Tagasiteel pargist olid meie kõige lühemad jalad (Loore jalad) väga väsinud, kuid vudisid tublilt siiski lasteaiani ära!  

OLI "VINGERPUSSI" PÄEV!

Kas teate, kuidas sõita rattaga vingerpussi?

Meie saime täna teada. 

Hommikuringis rääkisime lastega ohutust liiklemisest jalgrattaga. Ikka kiiver pähe ja õiges suunas ja ilma kihutamata ja üle õla pole ka vaja sõidu ajal vaadata ja... 

Kui õue läksime, oli õpetaja Piretil meie jaoks vigursõidurada jooksurajale maha märgitud. Olgu siinkohal öeldud, et tavaliselt me vigursõitu ei sõida, püüame ikka otse liigelda. Kuid eks seda vigursõitu ka ikka vahel vaja on, et me osavamaks muutuks selles jalgrattasõidus. Täna sõitsime hoopis  tõukeratastega. Kordamööda said lapsed olla liiklejad, jalakäijad ja politseinikud. Teeolud olid keerulised, Annaliisa tegi isegi ühe kraavisõidu... kiilasjää! Tegelikult oli meie jooksurada natuke samblane ja märg ning seetõttu ka libe.

Rajal leidus ringtee, kitsastee, sild ja koht, kus Annaliisa sõnul tuli vingerpussi sõita :) Selgituseks olgu öeldud- see oli selline rajaosa, kus tuli liigelda "sinka-vonka" ümber torbikute. Rajal leidus ka liiklusmärke, mille tõttu tuli õiges kohas jalakäijaid üle tee lasta ja stop märgi juures seisma jääda. Seal seisid meie asjalikud politseinikud luban- keelan sauaga (vähemalt olid nad täpselt nii kaua asjalikud, kui viitsisid ja püsivust tagataskus jagus).  Väike Loore pages selle tegevuse juurest üsna pea.

Meie rühma jalgrattapäev on esmaspäev. Andke lastele rattad ja kindlasti ka kiivrid kaasa. Hetkel veel ilmad lasevad jalgratastega sõita!

MAAELUGA TUTVUMAS!

Täna sõitsime suure bussiga linnast maale. Mitte et Põltsamaast nüüd suurlinna mulje peaks jääma- on ju meil ilus, väike ja hubane linn. Ja väikseid aiapidamisega maju on meil rohkem kui korterelamuid. Põltsamaa ümber laiuvate põldude eluga pole paljud lapsed siiski kokku puutunud (vaid auto aknast ehk piidlenud). 

Läksime seda elu täna siis lähemalt kaema. Kõige esmalt viis tee meid karjamaale ja lauta. Karjamaal olevad lehmad olid kuidagi üllatunud ja segaduses. Tardusid paigale ja uudistasid aia servas meid üllatunult. Terve bussitäis lapsi oli neile kindlasti uudne vaatepilt. Eks me ise muidugi uudistasime sama üllatunult vastu. Mõni laps nägi lehma elusuuruses esimest korda! 

Leidsime nende suurte loomade küljes sabad, sarved, udarad ja muud kehaosad üles, rääkisime nende elust-olust ja vajalikkusest, nägime "pissivat" lehma ja suundusime sealt edasi karjalauta. Enne lauta sisenemist vehkis Eerik igaks juhuks käega nina ees... laudas on lauda "lõhnad"... ärge siis kodus imestage, kui lastel juuksed ja riided veidi veidralt lõhnavad!

Kuid laudas nägime väiksid vasikaid, sigu, kanu (ka kana pesa koos munadega), uhket kukke ja isegi väikseid kassipoegi. Kõrvalasuvas ruumis olid ka suured viljasalved. Kuidagi mõnus tunne on peotäit vilja läbi sõrmede lasta. 

                                           laudaelu

                                             veel üks vastastikune põrnitsemine

                                              küna on lastele võõras mõiste

Edasi vurasime bussiga juba teise põllu veerde. Seal oli lahke peremees oma suure kombainiga just meie jaoks täpseks kellaajaks põllule veerenud. Meiega kohakuti jõudes pidas tolmupilves masina kinni ja tervitas ning tutvustas kummalise nimega vilja, mis pidi rukki ja nisu ristand olema. Võtsin endale küll hetkel mõttepausi, kuid see nimi mulle ei meenugi:)

Nosisime peremehe õpetuste järgi peopessa pudistatud viljateri ning võtsime lisa ka kõrvalasuvalt hernepõllult. Oli selline tore sügisene ja kindlasti enamusele lastest palju uut pakkuv sõit.

VAHVAT LASTEAIA-AASTA ALGUST!

Soovime seda emadele ja isadele ja vanaemadele ja vanaisadele ja teistelegi suurtele laste jaoks olulistele inimestele. Ja muidugi lastele- nii vanadele olijatele kui uutele tulijatele. Natuke soovime ikka iseendale ka. Et ikka hea oleks koos olla ja ühiseid mõtteid mõelda.

Kõik lapsed veel lasteaeda pole jõudnud, kuid kohalolijatega tutvust tehes või üle pika suve vanu tuttavaid nähes on ju põnev avastada, kui palju keegi kasvanud on või kuidas uued sõbrad meid ja meie rühma omaks võtavad.

Meie uuteks sõpradeks on Allan, Eerik, Laura-Liisa ja kohale pole jõudnud veel Malory ning Aldo. Hetkel kindlalt veel ei tea, kuid võibolla tuleb üks väike tüdruk ka.

Allan on selline elav ja säravate pruunide silmadega poiss. Kõikjale ta jõuab ja kõike sooviks proovida. Asjad on uued ja kõigega tahaks ju mängida, kui vaid seda aega ja püsivust jaguks. Sõpradega sai see väike poiss kohe jutule.

Eerik on vaiksem ja tutvub uue maailmaga tasapisi. Nii igaks juhuks küsib ta aegajalt "kuna emme tuleb?", ise vaikselt naeratades. Ju pole see emme tulemine nii suur mure kah. Lihtsalt natuke kindlam tunne jälle, kui küsitud saab.

Laura-Liisa on jutukas ja rõõmsameelne väike tüdruk. Meie teise "Liisuga", ehk siis Annaliisaga leidsid nad kohe ühised mängud ja tegevused. 

Sellised on esmamuljed meie uutest lastest. 

Eile käisime lastehommikul ja tõime sealt kaasa suure "tammetõru", mille koos ära sõime:)

                       Rait tahtis suure hooga "tõru" koos direktoriga kaasa võtta

                                                "meie"

Loodame ikka, et kõik meie mõtted ja teod õnnestuvad, et tuleb taas üks teguderohke ja huvitav aasta.  Koostegemise lusti ja palju häid elamusi soovides 

Reet, Marge, Lea ja Kai