Nii jäi laste suul kõlama lause, milleni jõudsime arutledes selle üle, mis on meie maal ilusat ja toredat. Meil on lumi ja meil on väiksed mäed Otepääl ja Antslas (seda teadsid Annaliisa ja Mattias, neil seal kandis tutvused). Meil on viljapõllud ja palju metsa ja meil on ilus Põltsamaa linn ja meil on emad-isad siin.
Oleme rääkinud lastega Eestile omastest asjadest. Meie president on Toomas Hendrik Ilves. Selle nimega oli nii, et Allan teadis Ilvest, Karl teadis Toomast ja meie õpetajad teadsime Hendrikut ka. Kokku pannes saime õige nime.
Meie lipul on värvideks sinine, must ja valge. Joonistasime paberile asju, mis nende värvidega seondus. Annaliisa tegi taeva ja mustad triibud kasepuu koorele, Mattias tegi vihmapiisad, Laura-Liisa joonistas lumehelbed ja musta mulla (arutledes selgus, et kui vihma sajab ja muld on märg, siis ta ongi must) ja Karl lisas valge lume. Loore joonistas veel ülase ja Annaliisa lumikellukese. Ilus sai.
Meie rahvuslind on suitsupääsuke. Tal on saba nagu käärid ja talle meeldib elada inimese läheduses.
Meie rahvuslill on rukkilill. Laste poolt pakutult kasvab ta metsas, heinas, aias... aga tegelikult muidugi viljapõllul. Kaunis õis, millest saab pärgi punuda ja tuppa vaasi tuua.
Tänane päev oli eriti põnev. Terve meie tuba oli sagimist täis. Tegemist ja uudistamist oli palju. Nii palju, et me üksteisele natuke isegi jalgu hakkasime jääma. Oli rahvustoitude päev. Nii on meil juba mitmendat aastat olnud, et keegi püüab merest rahvuskala, millele lapsed panid esimese hooga nimeks Eesti kala, ja toob meie lauale lastele uudistada. Nuusutasime, katsusime, leidsime üles pea, saba ja uimed ja siis muidugi puhastasime ära. Iga laps sai ühe kala puhastamiseks. Kellel seejuures nina kirtsu läks, kes vaid ühe käega püüdis toime tulla (mõni isegi vaid ühe näpuga), kes juba kaugelt igaks juhuks hõikas, et "ma ei saa!". Kui aeg ja kord käes, olid kõik meie lapsed vaprad ja usinad puhastajad. Mattias, kel nina eriti kortsu läks, oli esimeste hulgas endale teed tegemas, et ikka kindlasti temalegi kala jaguks. Väga põnev oli.
Ka jahu ja muna sees veeretajaid jagus kuhjaga ja kamasegajaid oli laua ümber palju... kui laud kaetud, siis paraku kalasööjaid nii palju ei olnudki. Annaliisa piidles ja püüdis oma tuka taha varjuda (sellele tüdrukule lihtsalt ei maitse kala, olgu ta kasvõi rahvuskala, see ei tee teda erilisemaks). Loore lükkas taldriku kindla käega kaugemale ja hõikas jälle, et "ma ei saa!". Eerik kooris kalalt munakooriku ja lootis et sealt alt tuleb välja miski, mis pole niiväga kala moodi. Ei tulnud, seega jäi söömata. Aga vahva oli vaadata, kuidas Veiko võttis kala pihku ja sõi kõige luudega sabani välja nagu õuna. Üldse panid paljud lapsed meie soovitusel kahvlid kõrvale ning asjatasid kala kallal oma väikeste näppudega nagu muiste. Kala kõrvale sai joodud kama ja ampsatud musta leiba. Peab ütlema, et tublid kamajoojad ja leivasööjad on meie rühmas kõik lapsed.
Väga tore päev oli!
See räime valmistamise projekt on väga lahe alati :)
ReplyDelete