KASTANIMUNAKE: OHUTU JA TURVALINE...

...võiks olla iga hetk meie elus. Paraku "õnnetus ei hüüa tulles!" nagu me lastega terve nädala jooksul õpime ja kogeme.

Esmaspäeval püüdsime ratastega liigelda nii, et me ei oleks ohtlikud endale ega kaasliiklejaile. Lapsed on tublid ja püüdlikud ning veelgi toredam- need väiksed hakkajad märkavad kõike sedagi, milleks meil igakord silmi ei jagu. Väike Loore ei saa vahel oma rattale hoogu sisse. Eerik tuli seepeale ohutus kauguses oma ratta seljast maha ning lükkas tüdrukule hoo uuesti sisse. Selgelt oli näha, et pikivahe hoidmine on selle poisi jaoks oluline.

Teisipäeval rääkisime lastega ohtlikest olukordadest koduses majapidamises.

Jutuks tulid näiteks kuum vesi ja tuli. Arutelus osalevad meie lapsed sel aastal väga hästi.

Tuli on ohtlik igal moel- mängimine tikkudega, küünlale vale asukoha valimine (Laura-Liisa meelest ei ole näiteks voodi selleks sobiv koht), Toidu valveta jätmine ja veel muudki, mis lastele meenus. Ja et seda õnnetust ära hoida, olid lapsed ühel meelel- kõike võib teha, kuid lapse kõrval peab seisma isa või ema või vanaema või vanaisa või õpetaja või... peaasi et suur oleks see inimene!

Kuum vesi teeb haiget. Seda teadsid Annaliisa, Allan ja Karl kindlalt. Kui vesi keeb, pole vaja oma näppe selle sisse kasta ning jällegi jõudsime selleni, et kes iganes suur inimene tuleks appi kutsuda, kui on soov kannust keevat vett tassi valada.

Allanile meenus seepeale veel üpris värske ja õnnetu kogemus. Teisedki lapsed mäletasid, kuidas see väike poiss eelmisel aastal lasteaeda tuli ning oma kõhul suurt armi näitas (see on nüüdki veel alles). Allan leiab nüüdseks, et kuuma triikraua läheduses ei ole mõistlik hüpata ja joosta.

Täna käisime looduses otsimas kohti ja asju, mis võivad olla ohtlikud kui neisse hoolimatult suhtuda. Ei olnud vaja kaugele minna. "Uppuda võib ka porilompi!", kui seda väga tahta.

Tee viis meid parki ning jõe äärde. Lastelt küsides, mida võiks tähendada tarkusetera "õnnetus ei hüüa tulles!", selgitas Annaliisa, et "me hõikame siis, kui õnnetus juhtuma hakkab". Kui asi põhjalikumalt arutletud sai, oli ilmne, et enne õnnetust me ilmselt hõigata siiski ei jõua, enne juhtub kõik halb ilma hõikamata ära. Kuid õnnetusi saab siiski ennetada. Rääkisime lastele libedatest jõekallastest ning märgadest ja talvel libedatestki puuokstest. Me ei lähe kaldale liiga lähedale ning puu otsa ei roni vihmase ilmaga. Ei leidunud last, kes poleks sellega nõustunud.

Tagasiteel leidsime pargis veel ühe asja, mis kõigist neist paljudest suurtest ning väikestest ohtudest lastele selgeks peab saama. Ei ole vaja igat marja ja seent suhu pista, kui ema või isa pole seda söömiskõlbulikuks tunnistanud. Tegelikult juhtus nii, et enne, kui jutt sai lõpuni räägitud, oli ühel väikesel lapsel ussilaka mari peopesal. Oi-oi-oi! Teinekord seda kindlasti enam ei juhtu.

Oleme kindlad, et meie lapsed on nüüd jällegi palju targemad ja ohutuks eluks algne ettevalmistus toimunud. Sellest rääkimine igapäevaselt ei tee muidugi paha!