LASTE MÄNG...

...on näiteks selline :)

                                          nii lahe...

PALJU ÕNNE MALORY!

Täna ilmus välja meie paar päeva haiguse küüsis olnud sünnipäevalaps Malory. Tuli ja säras. Tegelikult särab see väike poiss meil igal hommikul lasteaeda saabudes, kuid tänase päeva puhul koogi ja kommikarbiga tulles oli Malory suu lausa "kõrvuni".

Hommikuringis tõstis sünnipäevalapse jaoks tooli ringi keskele ikka see kõige noorem meie hulgast- Loore. Laulsime, kallistasime (siinkohal peab ütlema, et Malory on meie rühmas üks suur kallistaja poiss, talle meeldib) ja sikutasime selle väikse peoperemehe koguni 8 korda lae poole. Meil on omad nõksud, kuidas tõstmisest pilt kätte saada- nimelt peavad kõik viimase tõstmise ajal tooli koos sünnipäevalapsega natuke aega üleval hoidma :) Muidu on sellest õigest hetkest raske pilti kätte saada.

Malory palus külalised lauda ja lõikas lahti ka maasikakoogi. Nagu ikka, valis ta sealt endale ka meelepärase tüki. Seekord siis lumehelbega, mis tema enda sõnul esimesena kõhtu "peitu" läks. Proovisime seekord siis esimest korda Teie lapsi peolauas ka natuke filmida, vaatame, kas selle ka siia blogisse üles oskame panna. 

Lauas arenes samal ajal aga seltskondlik vestlus. Malory korraldas selle sedakorda järjekorras, mille peale Annaliisa natuke protestis, et "Eerik juba ju sai rääkida". Leppisime kokku, et sünnipäeval sünnipäevalapsele vastu ei vaidle ja jäi nii, kuidas Malory soovis. Uuriti ka välja Malory sünnipäevakingitused ja külas käinud pidulised. Neid nimetas poiss palju. Rait isegi hõikas, et "niiiii palju!"

Kook ja kommid söödud, ootas meid ees väljasõit talvisesse metsa loomade söödaplatsile. Sellest aga homme....

EMADELE JA ISADELE

Ootame Teid vestlusringi!
Kolmapäeval, 23.jaanuaril, kell 17:00

Laste rühivigade märkamisest ja rühi kujundamisest tulevad rääkima liikumisõpetaja Anu ja tervishoiutöötaja Piret.

Räägime ka rühma talvistest ettevõtmistest.

LAPSE SUU...

Sellel nädalal räägime lastele lindudest ja nende abistamisest talvel. Eile Looduskalender.ee lindude talvist looduskaamerat käivitades tundsid lapsed selle vastu väga suurt huvi. Nägime tihaseid, rohevinte, varblasi, väga lärmakaid tuvisid ja isegi pasknääri.

Kõike seda sebimist jälgides märkis Mattias ühtäkki: "nad söövad kivisid!"

Et selles siiski selgust saada, murendasime täna lastega ühe rasvapalli tükkideks ja uurisime täpselt järgi, mida maitsvat selles leidub :) 

VIISIME METSAELANIKELE KOSTI!

Uus aasta ja uued mõtted ning teod. Lastega vaibal istudes ja nende muljeid möödunud pühadest ja saadud kingitustest kuulates, oli kuidagi naljakas meenutada, et "eelmisel aastal"... Alles see ju oli :) 

Uued mõtted küll, kuid üks vana mõte jäi meil enne pühi siiski teoks tegemata. Me võime palju asju suuta ja suunata, tõsta ja nihutada, ent Ilmataadiga kokku leppida milleski ei ole meile jõukohane. Suur külm ei lasknud paaril viimasel päeval enne pühi meid õue ja seetõttu jäi meie iga-aastane jõulupuu metsaelanikele ehtimata. 

Uus aasta on käes, kuid selle vana asja me toimetasime täna siiski ära. Mets on loomade ja lindude kodu, seal on nende rajad ja salakohad, mida inimene ei peagi teadma. Ilmselt seetõttu me seal alati ka "uperdades" liigume ja õpime oksade eest hoiduma ja jalgealust jälgima. Lumi on selline reetlik kattematerjal ebakindla maa peal. Me ikka kukkusime ja vajusime kohati läbi jäägi nii, et jalad märjaks said (siinkohal peab ütlema, et läbivajujad olime siiski ainult meie- õpetajad, ei teagi milleks just meie?:))

Sobiva kuuseni me ilma suuremate viperusteta ikkagi jõudsime. Selle kuuse ehtimiseks me enam jõule ettekäändeks ei toonud, tegime seda lihtsalt suurest, heast ja hoolivast südamest,et lastes hoolimist loomade ja lindude abistamise vastu ärgitada. 

See ehtimine on muidugi üks parajalt peen näputöö. Ei saanudki muidu hakkama, kui pidime vähemalt ühe kinda käest ära võtma. Ja siis ikka nii nagu alati- õunad kõrgemale lindudele ja porgandid allapoole jänestele. Heina lumele raputades ja lastelt uurides, kes seda metsas sööma võiks tulla, arvas Kermo, et näiteks hobusele see maitseks... Leppisime siiski kokku, et seda nosiks ka jänes või metskits.

Kindaid tagasi kätte pannes avastas Mattias, et keegi oli tema kindasse natuke lund ajanud. Läks natuke aega selle mõttega harjumiseks, kuid kinda see väikemees lumest siiski puhtaks saputas ja kätte tagasi pani.

Jutt sai kirjutatud ja nüüd edasi peab natuke vist pusima, et pildid uuest kaamerast kätte saada ja Teile siia näitamiseks sättida :)

Hakkama sain :) Selgus, et kaameraga on võimalik ka filmida ning edaspidi püüame laste tegemisi ka videole jäädvustada ning ehk oleme nii nutikad, et need ka blogisse laetud saame!

PÜHADEKS

Häid soove oleks meil Teile öelda palju...

Et ikka kodus oleks olla hea, nii väikestel kui suurtel. Et ikka meie rühmas oleks olla hea, nii väikestel kui suurtel. Et jõuluvana oma kingikotiga teelt ei eksiks ja kotist pudeneks kingitusi nii väikestele kui suurtele.

RAHULIKKE JA ILUSAID PÜHI TEILE!

Reet, Marge, Lea ja Kai

JÕULUPIDU!

Pühapäev oli ilus, lumine, igati talviselt tuisune. Eestimaine talv koos korralike hangedega. Natuke kurb vaid, et selline ilm ühe meie väikese poisi- Henry- maale lumevangi aheldas. Pole viga, täna hommikul sai kommipakk siiski luuletusega välja lunastatud. 

Pidu oli meil hoogne ja lõbus. Esimest laulu lumehangest poolunisena kuulav karu oli meeldivalt üllatunud, kui tublisti on lapsed sel aastal laulud selgeks saanud. Hanges magav karu oli aga suureks üllatuseks nii lastele kui lapsevanematele. Karud ju ikka magavad talvel ja oleks võinud meie poolest seegi ott magada, kui välja poleks ilmunud üks ähkiv ja õiendav jänes koos suure kingikotiga. Porises teine kangesti, et olevat ainult ühe jänesehaagi teinud ja juba see jõuluvana ära kaduski. Sikutades kingikotti komistas pikk-kõrv aga karule otsa ja nii nad kahekesi siis kärasid natuke teineteisega... Et aga jõuluvana endiselt kadunud oli, tuli ta metsast üles leida.

Lapsed muudkui laulsid, tantsisid ja lugesid luuletusi. Sel aastal said paljud lapsed luuletused hästi selgeks. Sellist kõva häält nagu Kermo tegi, poleks osanud lootagi. Ja kuigi väike Loore algul õppima asudes järjekindlalt mängima kõndis, siis lõpuks oli tal luuletus selgem, kui mõnel suurel lapsel. Annaliisal oli ärevus sees suur ja peol natuke vuristas, kuid tegelikult meie teame, kui ilmekalt kõrgele ja madalale selle tüdruku hääl võib minna. Luuletus oli õpitud ka Laura-Liisal, tema aga otsustas, et see polnud veel see koht ega pidu, kus selle esitama peaks :) Tublid ja püüdlikud olid ka Rait, Karl, Mattias, Allan, Malory ja Eerik.

Kogu selle tralli keskele sattus aga segaduses jõuluvana, kes jänest ja kingikotti taga otsis. Peamiselt ilmselt kingikotti. Lapsed olid tõsised ja hämmeldunud. Mis toimub?? Õhinal juhatati jõulumehele õige suund kätte. Väga oluline on ju kingikott üles leida.

Peo jätkudes oli üha enam tunne, et kord päkapikk kodus ja maja läind, siis maja kodus ja päkapikk läind! Jõudsid lõpuks ergutamisest väga väsinud jänes ja mitte just nii palju väsinud kotti tassiv karu uuesti meie peole. Olid vist lõpuks lootuse kaotanud jõuluvana üles leida. Kuid pidu on, lapsed on ja kingikott on. Jänes karuga vaidlema, et ole sina jõuluvana ja tema ise päkapikk. selle kemplemise ja vaidlemise pealt jõuluvana need "abivalmis" loomad leidiski. No pragas jänesega natuke selle ühe jänesehaagi pärast ja asus ikka ise kommipakke jagama. 

See jõulumees on selline tore ja sõbralik, iga last enda juurde kutsudes hõikas ikka: see kommipakk on ühele väga toredale poisile... Sooviks tänada Teid emad ja isad, kes te kodus vaeva olite näinud ja lastele luuletused selgeks õpetasite ja kui algus suurest ärevusest ei meenunud, siis ka ise appi tõttasite. Lastel siis ikka kindlam ja julgem.

Aitäh ka rühma jaoks kingitud uue fotoka eest. Me toimetame palju ja et kõike seda toimetamist ka Teile näidata, siis pildistame palju.