TERVISEPÄEV KUNINGAMÄEL.

Oleme lastele eelnevate päevade jooksul nii palju tarku ja tähtsaid asju rääkinud. Selle kõige kinnistamiseks oleks mõistlik abi paluda ka Teilt emad ja isad. 

Eile käisime Kuningamäel piirkondlikul tervisepäeval. Piirkondlik tähendab Põltsamaa ja selle ümbruse lasteaedu. Seega oli seal lapsi palju ja põnevust jagus kuhjaga.

Meie lasteaiast Kuningamäele on parasjagu maad ja vantsimist väikestele jalgadele. Nii me arvasime enne teeleasumist, tegelikkus oli aga selline, et lapsed on tublid ja vastupidavad, mitte ühtegi virilat sõna. Nendega on julge rappa matkale minna! Kuna alahindasime laste jõuvarusid, jõudsime kohale veidi varem, kui tarvis. Istusime kraaviveerele jalgu puhkama... õieti olime arvamisel, et lapsed on väsinud pikast teest ning eesootavate tegevuste eel oleks igati hea veidi puhata. Meie mõtted võivad ju õiged tunduda, kuid laste mõtetega need sageli vist ei ühti. Ei püsinud need väiksed tegelased hästi paigal, vaid leiutasid igasuguseid mänge olematust materjalist. Laura-Liisa haaras käeulatuses oleva putkevarre ning väitis, et teeb muinaseestlaste kombel tuld. Eerik vuras mööda põldu traktoriga, hoides kahest rohukõrrest kui roolist ning vahetades käiku kõrvalolevate putketüügastega. Andekad lapsed!

Aga tegutsemist oli meil sel üritusel palju. Suundusime matkarajale, kus erinevate puude ja põõsaste taha või suisa tee peale olid end mängima seadnud loomad ning putukad. Haarasime kõigist ettepanekutest kinni, kui meidki kampa kutsuti. Meelde jäid rebasepoisi jalgpall (pall oli kummiga seotud jala külge, löö sa sellist!), jänese keks (milleks lapsed pidid numbrid õigesti ritta seadma), karu langevarjuga pallide hüpitamine ja muidugi ämblik, kes meid oma võrku püüdis endale seltsiks meelitada. Seda kaheksa jalaga tegelast tee peal märgates oli meil küll mõttes, et ei tea, kas pistaks plehku ning Aldo püüdis isegi Reeda selja taha pugedes ja sealt piiludes toekamat tunnet saavutada.

                                                                skunk

Veidi tarkust saime ka tuletõrjujatelt ning blondilt Pippilt (oma sõnutsi püüab ta ajaga kaasas käia), kes oma esmaabikotid lastele avas ning seal sisalduvaid arstimeid lastele tutvustas.

 

Meil oli Kuningamäel väga lõbus. Lapsed olid õnnelikud saadud medalite üle ja meil oli tunne, et mida rohkem me liigume ja mängime ja lapsi väsitame, seda unisemaks nad muutuvad. Teoorias peaks see ju nõnda olema, tegelikkuses olid lapsed lõpuks nii energilised, et raske oli neid üheks kuulavaks ja kuuletuvaks pundiks kokku saada.

 

 

OHTLIKUD...

...võivad olla meie koduski paljud asjad. Liigne muretsemine ja mõtlemine viib meid ilmselt selleni, et ka mänguasjad laste käest ära korjame...sest mine tea!

Kuid võib-olla piisab,kui lastega mõnest asjast kindlasti rääkida. Nagu selgus, ei leidunud meie rühmas last, kellele poleks kodus räägitud, et arstimeid laps üksi võtta ei tohi. Annaliisa mainis, et tema kodus on need nii kõrgel kapis, et ta ei ulatagi. Tubli ema on sel tüdrukul.

Vaatasime mõnda rohupudelit ning ühte isegi nuusutasime- ei olnud meeldiv lõhn, väiksed ninad tõmbusid kortsu. Tegelikult leidsime ühest pudelist ilusad kollased pallikesed. Nagu kommid, mille peale laste näod naerule kiskusid. Paraku pidime suurte ja tarkadena ka siinkohal õpetussõnad peale lugema, et suhu me neid ilma ema-isa loata ei pista. 

Natuke rääkisime ka teravatest asjadest meie igapäevaelus. Noad, käärid, naelad, saed ja Allani poolt hõigatud kirvedki ei ole laste jaoks need asjad, millega ilma suurte inimeste järelvalveta võiks vabalt ringi kõndida või isegi joosta. Tegelikult mainis Henry isegi pitsanuga ning jooksis seda (meil küll ainult mänguasja kujul) meie mängunurka ka teistele näitamiseks tooma. 

See ei tähenda, et laps nende tööriistade otstarbest ning kasutamisest midagi teadma ei peaks ning neid üldse kätte ei tohiks võtta. Oma sünnipäevatordi koos emaga võib ju ikka lahti lõigata ning köögis natuke abiks olla on ju vahva. Kui ükskord juhtuski, et käärid kogemata "ise" lapsel juuksetuka maha lõikasid, siis teinekord koos isaga midagi meisterdades lõikavad need teravad paharetid kindlasti õiget asja ja õigest kohast. 

Meie lastest kasvavad neid suunates ja neile toeks olles tublid ja oskajad suured inimesed.

OHUTU JA TURVALINE...

...võiks olla iga hetk meie elus. Paraku "õnnetus ei hüüa tulles!" nagu me lastega terve nädala jooksul õpime ja kogeme.

Esmaspäeval püüdsime ratastega liigelda nii, et me ei oleks ohtlikud endale ega kaasliiklejaile. Lapsed on tublid ja püüdlikud ning veelgi toredam- need väiksed hakkajad märkavad kõike sedagi, milleks meil igakord silmi ei jagu. Väike Loore ei saa vahel oma rattale hoogu sisse. Eerik tuli seepeale ohutus kauguses oma ratta seljast maha ning lükkas tüdrukule hoo uuesti sisse. Selgelt oli näha, et pikivahe hoidmine on selle poisi jaoks oluline.

Teisipäeval rääkisime lastega ohtlikest olukordadest koduses majapidamises.

Jutuks tulid näiteks kuum vesi ja tuli. Arutelus osalevad meie lapsed sel aastal väga hästi. 

Tuli on ohtlik igal moel- mängimine tikkudega, küünlale vale asukoha valimine (Laura-Liisa meelest ei ole näiteks voodi selleks sobiv koht), Toidu valveta jätmine ja veel muudki, mis lastele meenus. Ja et seda õnnetust ära hoida, olid lapsed ühel meelel- kõike võib teha, kuid lapse kõrval peab seisma isa või ema või vanaema või vanaisa või õpetaja või... peaasi et suur oleks see inimene! 

Kuum vesi teeb haiget. Seda teadsid Annaliisa, Allan ja Karl kindlalt. Kui vesi keeb, pole vaja oma näppe selle sisse kasta ning jällegi jõudsime selleni, et kes iganes suur inimene tuleks appi kutsuda, kui on soov kannust keevat vett tassi valada.

Allanile meenus seepeale veel üpris värske ja õnnetu kogemus. Teisedki lapsed mäletasid, kuidas see väike poiss eelmisel aastal lasteaeda tuli ning oma kõhul suurt armi näitas (see on nüüdki veel alles). Allan leiab nüüdseks, et kuuma triikraua läheduses ei ole mõistlik hüpata ja joosta.

Täna käisime looduses otsimas kohti ja asju, mis võivad olla ohtlikud kui neisse hoolimatult suhtuda. Ei olnud vaja kaugele minna. "Uppuda võib ka porilompi!", kui seda väga tahta.

Tee viis meid parki ning jõe äärde. Lastelt küsides, mida võiks tähendada tarkusetera "õnnetus ei hüüa tulles!", selgitas Annaliisa, et "me hõikame siis, kui õnnetus juhtuma hakkab". Kui asi põhjalikumalt arutletud sai, oli ilmne, et enne õnnetust me ilmselt hõigata siiski ei jõua, enne juhtub kõik halb ilma hõikamata ära. Kuid õnnetusi saab siiski ennetada. Rääkisime lastele libedatest jõekallastest ning märgadest ja talvel libedatestki puuokstest. Me ei lähe kaldale liiga lähedale ning puu otsa ei roni vihmase ilmaga. Ei leidunud last, kes poleks sellega nõustunud.

Tagasiteel leidsime pargis veel ühe asja, mis kõigist neist paljudest suurtest ning väikestest ohtudest lastele selgeks peab saama. Ei ole vaja igat marja ja seent suhu pista, kui ema või isa pole seda söömiskõlbulikuks tunnistanud. Tegelikult juhtus nii, et enne, kui jutt sai lõpuni räägitud, oli ühel väikesel lapsel ussilaka mari peopesal. Oi-oi-oi! Teinekord seda kindlasti enam ei juhtu.

Oleme kindlad, et meie lapsed on nüüd jällegi palju targemad ja ohutuks eluks algne ettevalmistus toimunud. Sellest rääkimine igapäevaselt ei tee muidugi paha!

                                                kaugemale pole vaja minna!

                                                              hommikuring

                                       meie kõige väiksem on sel aastal Veiko

Natuke koputaks linnaisade südamele... park ning sinna sisenemine oli   

meie jaoks läbi sellise putketihniku, mis lastele kohati ülepea ulatus.

PÕLDUDE VAHEL...

Sügis on ilus aeg. Natuke kurb ja natuke rõõmus. Selline soe, udune ja sügislõhnane hommik oli täna. Vahva ja natuke salapärane. Alles lõunaks hakkas udu hajuma ning päike piiluma.

Kuid selle aja peale oli meil tänase päeva toimetusi juba palju tehtud. Sõitsime jalgratastega nagu "siilid udus" ning seepeale vuras maja ette suur buss, millega suuremad lapsed põllutöömasinaid vaatama sõidutati. Nihverdasime kaasa ka väikese Loore, oleks teine muidu üksi maha jääma pidanud. Sel aastal on nii, et 10 meie rühma last on vanuselt koolieelikud ja vaid 2 ei küündi veel selleni. Suuremate varjus õnnestub meil teinekordki ehk need väiksed kaasa võtta.

Kohale jõudes oli lastel lusti ja elevust palju. Kuskilt kaugelt udu seest tulid meid uudistama hobused ning poni Roosu. Roosu osutus muidugi lemmikuks. Kaasa oli võetud meil külakostiks leiba ning enamus lapsi sirutas ka julgelt käe hobuseni. Mõnel puhul sai muidugi karvast ja pehmet looma suud kohates julgus otsa ka. 

Masinatest nägime kombaini ja külvikut. See viimati nimetatu oli meie lastele võõras. Pakuti isegi, et sellega saab künda. Uskuma jäime selle otstarvet alles siis, kui otsa ronisime ja järele vaatasime, et selles tõepoolest põllule külvamiseks terasid leidus.

Sügisesed udused põllud on ilusad. Viljakõrtel kaste käes sätendavat ämblikuvõrku silmates ja imetledes, oli lastel selle ilu vastu selline aukartus, et üksteist keelama rutati- "ära lõhu ära!"

                                      söakas väike tüdruk... teda jagus igale poole

LIIKLESIME

Hommik algas meil Pireti külaskäiguga. Lapsed täpselt teavad, et Piret on see tädi, kes vahel kriimu peale plaastreid paneb. Seekord rääkis see tädi meie lastele liiklemisest jalgrattaga ja tutvustas mõningaid tähtsamaid liiklusmärke. 
Õuealal oli täna meie jaoks üles seatud liiklusväljak, kus eelnevalt räägitut kinnistada. Natuke vigurit tegime ka- sõitsime sinkavonka ja üle laua ja püüdsime ühe käega ka suunda näidata. Välja tuli väga hästi. Enne tõsisemalt sõiduks minekut juhtus Eeriku ratta abirattaga miskit tabamatut. Ei seisnud see enam paigal ja sinna kadus ka selle väikse poisi usaldus ratta püstiseismise vastu. Asendamatuid olukordi pole olemas. Eerikule sai pihku pistetud sau, millega ta tähtsalt keelas ja lubas teistel sõita. Poisi sõnul oli see isegi põnevam tegevus, kui rattasõit.

Olemas olid meil ka jalakäijad, kuigi neil kõige selle paljukordse tee ületamise peale natuke vist igav hakkas ning Laura-Liisa seetõttu oma tänaöist ja väga toredat unenägu meenutas :) 

TEADMISEKS

September on turvalisuse ja ohutuse kuu. Sellega seonduvad mitmed meie tegemised ja käigud. 

Esmaspäeval, 9.septembril,  on lasteaia õuele meie jaoks üles seatud liiklusväljak jalgratturitele. Palun andke lastele kodust kaasa korras jalgrattad (sobib ka tõukeratas) ja kiiver. 

Ja kolmapäeval, 11. septembril kell 17:00 ootame Teid teeõhtule, et arutleda rühma sügiseste toimetuste üle ja valida hoolekokku uus tegija või vana olija! Osalege kindlasti.

TERE JÄLLE :)

Selline ilus suvine ja natuke juba sügisene hommik oli täna. Tööle jalutades sai isegi paar värvilist vahtralehte maast üles nopitud. Millegipärast polnudki kurb tunne, et sügis läheneb. Küllap seetõttu, et endalgi oli väike põnevus põues- lapsed tulevad täna lasteaeda. Mõnega sai suvel kohtutud, kuid paljudega nägime viimati kevadel. 

Ilmselt ei olnud me õpetajatega ainsad, kel miski nähtamatu suunurgad ülespoole kiskus. Laste saabumist oli vahva vaadata. Kas mäletad Piret, kui raske oli Eerikul eelmisel aastal rühmaga kohaneda? Täna oli see väike sell väga enesekindel ja naerukil. Ütles  rõõmsalt "tere hommikut!" ja enne kallistama tulekut lisas valju häälega, et "oota, ma lähen teen taega (head aega) emmele ära". 
Ja Laura-Liisa! Missugune rõõmus tere (hääle valjusega ei jäänud küll seljataga olev ema rahule :)). Karl, Kermo ja Annaliisa on nii pikaks sirgunud, et meil oli tõsine mõtlemine- millise laua taha nad istuma panna. Karli ulatatud lilled oli poiss ise paelaga kenasti kokku sidunud. Väga ilus sõlm oli! Annaliisa toodud lillekimp säras tüdruku näoga võidu ja varahommikul tööle saabudes oli tore üles aknasse vaadates silmata rõõmsat Mattiast - ühes käes mamma aiast korjatud astrid ja teise käega lehvitades.

Hommikuring kulges meil suurelt osalt eelmistel aastatel õpitut meelde tuletades. Lapsed on tublid. Annaliisal oli isegi liisusalm meeles ning Henry kasutas tuule tugevuse kirjeldamiseks sellist peent sõna nagu "mõõdukas". 

Tänane päev on ju pidupäev. Lapsed lähevad kooli ja saavad vaksa võrra jälle targemaks. Saalis pidulikul hommikul küsitud küsimusele tuli agaralt vastus, et täna on tarkusepäev. Ja kuskilt kõlas selle peale ka kohe uhke selgitus, et "mina oskan juba vee all ja vee peal ujuda". Ja ongi pisut tublim ja targem!

Aga sülle saime sealt juba traditsioonilise "tõrumeloni", mille Loore vapralt sülle haaras ja meie omaks tegi. Väga magus ja hea oli.

Mida siis sellelt aastalt ootame? Tublisid ja häid lapsi meile kõigile, nii lasteaeda kui Teile kodudesse. Julgeid pealehakkamisi ja häid mõtteid meile ja ka Teile! Olgem huvitatud kõigest uuest ja püüdkem seda ikka ka teistega jagada!

                                                                      meie