PALJU ÕNNE, KAI!

Sünnipäev oli Kail juba mõni päeva tagasi, kuid tähistasime seda alles täna. Nagu vanasõnagi ütleb- parem hilja, kui mitte kunagi.Lapsed palusid Kai teise tuppa valmis pandud toolile istuma, kuid Looreke oli koha juba omastanud:) Aga ta loovutas selle nurinata sünnipäevalapsele! Laulsime, õnnitlesime, kallistasime, mina viskasin nalja, et kas tõstame üles ka! ? Lapsed muidugi panid kohe käed külge ja tool kerkiski maast veidi üles! (tee veel nalja!:)) Me igaks juhuks rohkem ei lubanud tõsta:)

VÄIKE VIGURVÄNT

Esmaspäeva hommikul külastas meie rühma õpetaja Piret , kes uuris lastelt kas neil rattad ja kiivrid kaasas on.Tal oli kohe palju küsimusi:)..... kuidas jalgrattaga ohutult sõita, kui palju pikivahet hoida ja kas ikka kihutada tohib ja milleks see kiiver? Lapsed teadsid, et kiiver kaitseb pead kui kukkuma juhtud. Õpetaja Piret tegi lihtsa katse tillukese kiivri ja kanamunaga.

Kui kiiver on korralikult kinnitatud, siis maha kukutades jääb muna terveks aga kui muna ilma kiivrita maha pillata, siis läheb muna katki. Nii võib juhtuda ka inimese peaga.
    Edasine toimus õues, seal oli põnevust palju!

                                          STOP-märgi ees tuli olla tähelepanelik!

                               jalakäijad tuleb üle sebra lasta

                              siin pidi sinka-vonka vigurit sõitma

                        üle kitsa "silla" oli nii mõnelg päris keeruline sõita

                                                         slaalom ümber torbikute
Ringteel sõitmine oli paras pähkel,väikesel ratturil ei olnud mitte aega loendada neid ringe. Ühe ringi asemel sõideti sageli pool või mitu ringi, vahet ju pole peaasi, et tore oli!
 


 

Palju õnne, Annaliisa!

Sünnipäev on tore päev, tore päev,

kauaks see meelde jääb, meelde jääb .....

Annaliisa pidas täna koos sõpradega oma sünnipäeva. Algatuseks saime teada, et Annaliisa sai sünnipäevakingiks batuudi. Siis jätkus meil pidu traditsiooniliselt - sünnipäevalaul, suured sõbrakallid ja väiksed kingitused,seitse korda hurraa ja pidulaualt üht-teist magusat põske. Suureks rõõmuks on ikka väga vähe vaja.

 

LOOMAAIAS

Tänu direktori kirjutatud projektile saab meie lasteaed jätkata ilusat traditsiooni- loomaaia külastus koolieelikutega. Rait ja Malory olid reede hommikul reisivalmis, nii mõnigi meie rühma laps jäi nukralt järele vaatama. Aga pole hullu... küll tuleb ka teiste kord! Ilmaga meil vedas, vihma ei sadanud, päike väga palavalt ei paistnud.

Sõit Tallinnasse sujus kenasti...pärast Koset oli lastel põnevust palju. Seda tänu tee ehitusele...aina kostus ohh ... ahh ja näe vaata. Poisse huvitab ju igasugune tehnika.

Loomaaia väravas ootas meid giid, keis meid kohe sappa võttis ja kahe tunnisele retkele viis.Loomaaias on ikka nii, et mõni loom ei tahagi end uudishimulikele näidata, muudkui põõnab päikese käes! Aga pole hullu, loomaaias loomi palju-palju!! Kui üks ei taha end näidata , siis teine ikka näitab! Nii ka seekord, lõvid peesitasid päikese käes, jääkarud selle eest demonstreerisid end suurima hea meelega. Uustulnuk ninasarvikut saime piiluda ainult kaugelt! Lõpuks jõudsime ka elevantide juurde, lapsed olid juba tükk  aega giidilt tema kohta pärinud. Saime nende suurte loomade tegutsemist tornist mõnuga jälgida.

 Lõpuks puhkasime kohvikus jalgu ning limpsisime jäätist.Tagasisõites oli päike bussi kuumaks kütnud, kuid ega me suhkrust ole, et ära sulame! Oli ilus päev!

SPORDIPÄEV!

Te ju teate, mis see on?

Kes meist poleks osalenud spordipäeval. Need on olnud ja jäävad ikka olema, et juba väikestes lastes huvi ja indu tekitada selle tegevuse vastu.

Täna sportisid meie kõige suuremad lapsed- Rait, Karl, Eerik, Malory ja Annaliisa.

Mõõtu võtsid nad palliviskes, 50m jooksus, kaugushüppes ja ümber tiigi jooksus.

Pallivise on üks sellistest aladest, kus tuleb paljude asjade peale korraga mõelda- jälgida joont, sättida jalad ja käed õigesse asendisse (ikka vasak jalg ette ja parem käsi koos kehaga kallutatult taha) ja siis veel visata ikka pigem taeva poole kui otse mööda maad. Igati mõistetav, kui iga kord need visked korralikult välja ei tulnud.

Teine selline rohket mõtlemist nõudev ala on kaugushüpe. Vaja vaadata, kust tõukad ja kuidas tõukad ja siis veel maanduda oleks ju ka soovitav kahele jalale korraga. Igati mõistetav, kui kõik need hüppedki ei õnnestunud nii, nagu vaja oleks :)

Jooksud olid meil see-eest tublid. Eerik sai boonuseks, et kaaslast ei jagunud, Reedaga võidu joosta. Jään vastuse võlgu, kumb kiirem oli... suures ergutamistuhinas ei märganudki!

Ja ümber tiigi jooks oli vahva, see toimus meil konnakontserdi saatel. Sedapuhku olid esinejad natuke hilisema kudemisega rohelised tiigikonnad. Meie tubli jooksupoiss Rait jäi natuke jänni oma sandaalidega, kuna just täna oli tal õnnestunud tossud nende vastu vahetada. Lapsed vajavad just lõpusirgel tublit ergutamist. Nii mõnigi väsinud laps ei oska aimatagi, kes tema selja taga kiirendab ja kurja plaani haub veel lõpus mööda tuhiseda. Seda hõigates leiavad lapsed aga veel veidi jõudu et siiski seljatagust rivaali sinna seljataha jättagi.

Tublid olime! Väiksemad spordivad järgmisel nädalal!

VÄIKE JA SUUR

Meie Mattias on selline väike ja krapsakas poiss, kes ei pelga suurte inimeste töid ja tegemisi. Selgus, et täna pidi kirjade järgi lasteaiatöötajatel reha kaasas olema, et sellega meie õueala puhtaks riisuda. Seda kirja juhtus lugema ka Mattiase ema ning tulemuseks oligi, et Mattiasel väike reha kaasa oli toodud. Poiss oli selle üle väga uhke ja tõsi on see, et nii mõndagi aega ta sellega ka suurt tööd tegi ja eakaaslaste mängu poolegi ei vaatanud. Natuke segas töö tegemist vaid see, kui vanad puulehed reha külge kinni jäid ja nõnda see väike abiline pidi suure osa oma väärtuslikust tööajast lehti sealt ära võtma ja ükshaaval kärusse viima :)

Pildile sattus ta kõrvuti meie direktori Heljega. Suur ja väike inimene, suur ja väike reha. Tubli!

KONNAKONTSERT

Täna käisime pargis kevadet otsimas. Püüdsime hoida kõrvad kuuldel ja silmad avatud kõigele, mis vähegi talvest erines. Ja leidsime me nii mõndagi.

Esimene ülesanne oli igal lapsel seista aasal leiduva paiselehe kõrvale. Vahel on nõnda, et kuulad ja kuuled nagu küll, kuid meeltesse kohale jõuab vaid lause lõpp. Nii juhtus ka täna lastega- käisid teised nõutult paljude paiselehtede vahel (eelmisel nädalal õppisime seda lille) ringi seni, kuni Karl leidis möödunudaastase vahtralehe ja seisis selle kõrvale. Oli märgata, et selle peale hakkasid ka teised lapsed puulehti otsima :) Vihje peale, et sel lillel on ju kollane õis, oli kõigil muidugi asi selge ja iga põnn kükitas täpselt õiges kohas.

Kuid pargis ootas meid suur üllatus. Mitte igal aastal ei satu kuulma konnkontserti ja mitte just lihtne pole leida tiiki vm. veekogu, kus selline uhke kutsumata külalistele mõeldud kontsert toimub. Meie kohta teadsime, kuid aeg oli salastatud nagu ikka. Konni oli palju ja tiik pulbitses ja liikus. Laste jaoks tegime ka seda, mida kunagi teha ei tohiks- võtsime lähemaks uurimiseks natuke konnakudu tiigist välja (panime tagasi ka hiljem).

Kevadet otsisime me veel taevast, maa pealt ja puude küljest. Nägime palju lilli, kuulsime linnulaulu ja vaatasime puude küljes olevatest pungadest välja pugevaid noori lehti. Jooksime suurest õnnest natuke sihitult ringi ka. Selle juures avastasime, et meie Mattiasest saab suur ja hooliv loodusemees. Poiss kõndis lausa kikivarvul, et mitte ühelegi ülalisele mitte peale astuda :)

Tagasiteel avastasime veel ühe kevadise märgi- lastel polegi enam kindaid- salle ja riideid ka poole vähem ja poole õhemalt seljas! Väga ilus ja rõõmus aeg on kevad!

                       Raiti kommentaar: "nad teevad nagu motika häält!"