Täna rändasime kevadesse. Tuli selline tahtmine- ilmad on kutsuvalt päikeselised ja petlikult soojad juba. Ega see rändamine muidugi nii lihtne olnudki, see kevad on vigureid täis... Minnes üle heinamaa, kus sissetallatud rada, avastasime, et ohhooo!...sissetallatud või mitte, kuid meid see enam ei kandnud. Ega midagi, jälle käpuli. Millegipärast on tunne, et sel talvel on üsna palju käpuli lumes liigutud :) Sel lihtsal põhjusel, et kevadine lumi on reetlik- ikka üks samm kannab ja teine mitte. Kaua sa ikka niiviisi lääpad, tasakaal kaob ja oledki käpuli. Ja mitte ainult lapsed! See oli lõbus, kuigi hiljem pidime lausa saapaid jalast võtma ja lumest tühjaks raputama.
Ja ega edasi lihtsamaks läinud. Läbi pargi minnes tabas meid järgmine kevadine "üllatus". Tee nagu liuväli- eks püüa püsti jääda! Ja reetlik veel sellegi poolest, et öiselt külmetunud jää all oli kukkujat vesine maandumine ootamas. Trotsisime sellistki vigurit ning jätkasime teed Põltsamaa jõel oleva saare suunas. On saanud toredaks tavaks aegajalt õuesõpperetki just sinna korraldada.
Mis me seal siis toimetasime?
Ikka jälle hommikuring. Tavapärasele algusele (tervitussalm, nädalapäev, kuu, aastaaeg ja ilmavaatlus), rääkisime lisaks Esijännist, Teisijännist ja Pisipõnnist. Küsimus nüüd Teile emad ja isad, millisest raamatust on pärit need vahvad tegelased? Kui Te ise ei tea, minge küsige oma emadelt ja isadelt.
Mängisime "Lumejäneste" mängu. Tegelikult oli see meile juba varasemast tuttav "Kass Miisu" mäng. Muutsime tegelasi ja asendasime kassikõrvad jänesekõrvadega (vihje raamatu mõistatajatele). Andis ikka paksu ja raske lume sees joosta!
Ja edasi otsustasime selle tuulise saare pealt teejoomiseks varju otsida. Seega lahkusime ja rändasime pargisoleva mõisa müüride varju. Piparmünditee ja Kristo soovitud "saiatükikesed" (tegelikult pakkusime küpsiseid) maitsesid imehästi.
Kogu selle retke jooksul oli lastele antud ülesanne- otsida kevade tunnuseid. Leidsime puude ümber väljasulanud rõngad, linnulaulu, pajutibud, tilkuvad räästad, voolavad-vulisevad lumesulamisveed teede peal (kui lastelt küsisime, mis see on, kõlas vastus- see on veevoolik) ja tagasiteel rippsillalt alla vaadates leidsime ka jäämurdumise Põltsamaa jõel (ja mitte sugugi enam Emajõel, nagu tavalislt esimene vastus lastel kõlab. Tublid oleme, selgeks saime, mis jõgi meie linnas voolab!)
Ja tagasi lasteaias, väsinud, natuke märjad (selleski saab ainult kevadet süüdistada) ja sellegipoolest veel energiat täis ja õnnelikud.
Selline varakevadine seiklus siis meil täna!!
