Riko ja Jarko käivad veel viimaseid päevi lasteaias. Neid ootab sügisel kooliukse avamine. Väikseks auhinnaks lasteaia poolt oli neile sõit loomaaeda.
Tallinnas on selle ilmaga alati kuidagi teisiti. Meil on ilm kuidagi leebem ja seda tuult ka nagu poleks nii palju. Tuul oli pealinnas tõesti vilu. Tõmbasime kraed ülespoole ja väga ei virisenud ei poisid ega mina :)
See härra Turovski on selline tore mees. Millegipärast hoiavad lapsed kõik tema ligi ning võitlevad tema tähelepanu eest. See mees on suur oma teadmistelt ning lastega oskab ta väga hästi suhelda. Teeb nalja nii väikestele kui suurtele. Temaga on ühtaegu lõbus ja väga huvitav. Lapsed vaatavad talle suu sisse ning esitavad alati palju küsimusi. Seda, kui ilmekalt ta rääkida oskab, ei osak ma edasi anda. Tal on loomaaias palju sõpru- loomi. Ta hõikab neid ja loomad jooksevad oma urgudest-kuutidest välja. See mees oskab ka loomahääli ja poose jäljendada. Ühesõnaga järjekordselt oli temaga kohtumine suur elamus!
Päev oli meil pikk ja väsitav. Jarko lohistas lõpuks jalgu järele ning Riko ägas oma raske seljakoti all. Aga ometigi ütlesid poisid, et "see on parim päev mu elus".
Kass, keda loomaaias toidetakse heldelt, kuna ta tänutäheks ajavat sealsetele rottidele ja hiirtele "hirmu naha vahele"
Kutsus ja need toredad triibulised sead jooksid üksteise võidu, et midagi head härra Turovski taskust saada. Ja mida kõike nendes taskutes erinevatele loomadele leidus :)
No comments:
Post a Comment