Hommikustele tibudele jätkuks valmistusime väga usinalt õhtuseks peoks. Nii usinalt, et aega kippus nappima. Ilmselt jäigi mõni nädalaplaanis eesmärgistatud asi tegemata. Mis siis ikka, küllap mõni teinekord teeme.
Aga külla ootasime meie laste vanavanemaid. Ja nad tulidki... Mõnel lapsel üks, mõnel mitu, mõnel suisa auväärses eas vanavanaema. Mõni neist vanavanematest tuli kasvõi kepi või paari toel. Hea, et tulite, tore, et hoolite! Ja kui vanavanemad olid hõivatud, või elasid nõnda kaugel, et meile küllasõit oleks olnud liiga keeruline, siis tulid emad või isad. Loorel pidi tulema küll üks suurematest vendadest ja teise suurema venna pruut, kuid koridorist leidsime hoopis harva kohatava isa. Vahva!
Lastel oli ette valmistatud ka üht- teist. Tahaks ju ikka näidata, mida oskame, kuidas oskame. Etendasime näidendi "Tare-Tareke". Kuidagi on nii, et mida suuremaks sa saad, seda enam koguneb sinusse lavanärvi. Lapsed olid julged ja tublid, aga meie "jutustaja" rollis Reet oli nõnda ähmi täis, et ütles kuke aasal hüppavat. Selle peale täpsustas Oliver, et ta pidi tegelikult kõndima :) Ja kõndiski meie Oliver kukena uhkelt põlvi tõstes.
ARMAS VANAEMA HEA,
VOODI SERVALE END SEA.
OOTAN SINULT UNEJUTTU,
ENNE SEDA, KUI JÄÄN TUTTU.
VANAISA, OLE KALLIS,
OSTA MULLE ÕHUPALLID,
MILLEL SÜDAMED ON PEAL.
NEID MUL OLNUD POLE EAL!
Lastel olid nädala jooksul meisterdatud munahoidjad väikseks meeneks. Ise lõigatud, ise värvitud, ise ninad-silmad liimitud. Mis sest, et mõni näpuots kuuma liimiga siiski natuke kohtus. Saputati kätt, puhuti natuke peale ja rõõmu kui palju valminud tööst. Munadele valiti värviks ikka oma lemmik. Loodame, te rõõm oli ka teiepoolne, kallid vanavanemad.
Oli tore Teiega kohtuda, mõnega juba mitmes kord.
No comments:
Post a Comment