Tuletasime täna lastega meelde sügisest vanasõna, et "õnnetus ei hüüa tulles". Selleks põhjuse andis meile maja ette vuranud suur tuletõrje auto. Meie ju teadsime milleks, kuid lapsed vaatasid põnevusega ning esitasid üksteisele küsimusi. Istusime vaibale ja arutlesime selle punase auto vajalikkuse üle ja ettenägelikult selgitasime lastele, et kui "päriselt" tulekahju juhtub, siis kuidas oleks õige käitumine- kas pugeda voodi alla või rutata majast välja? Natuke valmistasime lapsi ette kohe juhtuvaks...
Vähemalt korra aastas me mängime läbi ja õpetame lapsi õigesti tulekahju puhul evakueeruma.
Tegelikult juhtub ikka nii, et valju häire kõlades lähevad natuke sabinasse nii suured kui väiksed. See vali hääl lihtsalt ehmatab. Jookseme koridori, suuremad panevad ise riidesse, väiksemaid "topime" meie (kusjuures juhtub palju apsakaid- kel püksid tagurpidi jalga, kel müts viltu pähe). Kõige tähtsam on kiirus ja võimalik rahu.
Meil on oma kindel koht õuealal, kuhu jooksma peab. Selleks on igal rühmal oma puu, meil seega kastan.
No comments:
Post a Comment