SÕIT TARTUSSE!

Justnimelt sõit, sest kogu selle suure sõitmise peale oli tunne, et ainult lennukiga jäi meil veel lendamata...

Hommikul vara reipa ja rõõmsana Põltsamaa bussijaama kogunedes, koos ilmselt "kurbade" lapsevanematega (meile meeldiks mõelda, et nad kurvastasid selle pärast, et neid kaasa ei võetud :)), oli eriti hea meel superilusa ilma üle.

Olime seekord siis kavalad- reisisime palju ühistranspordiga, kus meie lasteaialapsed tasuta sõitu nautida said. Kõigepealt siis tohutult kiire sõit (buss sõitis terve tee max kiirusega 60 km/h) meie maakonna keskusesse Jõgevale. Oli selline sõit, mis näitas meile, kui palju ilusaid kohti Eestimaal leidub. Lapsed olid põnevil ja väga tublid. Jõgeval nägi nii mõnigi põnn elus esimest korda raudteed, rääkimata siis rongist, mis peagi ette vuras. Ja jälle sõitsime... peame märkima, et rongis saime konduktoritädilt kiita, et meie lapsed nii hästi käituda mõistavad, ta olla nii mõndagi näinud... tõstsime ninad taevapoole ja lubasime endale uhked olla!!! Rongis väitis Kevin, et ka lendavaid ronge on olemas. Asja lähemalt uurides lendavad rongid kõrgel üle silla sõites. Noh !?!?

Ja siis saabusimegi Tartusse, kuid sellega meie suur sõitmine veel ei piirdunud. Rongilt maha ja linnaliinibussi uksest sisse. Jälle põnev- tuli välja, et kaugelt mitte kõik lapsed ei saagi istuda, sest vanematel inimestel on eesõigus, ja osad pingid on ka veel tagurpidi ja laest ripuvad naljakad aasad, millest kinni hoida (kui ainult natuke pikemaks saaks sirutuda, et ulatuda) ja siis veel nupud, kuhu pileteid vahele pista ja siis veel võõrad tõsised inimesed, kellele väga lähedale ei julgegi istuda ja....

 ...üldse pidi ju jälle hästi käituma ja võimalikult palju paigal püsima. See lapse elu pole ka kerge!!!

Jõudsime Emajõe äärde. Sadamasse saabudes oli meeldiv ja sõbralik kaptenionu meid tervitamas uudisega, et terve suur laev on ainult meie laste päralt. Niiet nautisime seda ruumi ja vabadust. Ausõna laevaski jäid kõik asjad meist samale kohale, kus varemgi. Kuid laevasõit oli vahva. Nägime kaldal olevaid kalureid (üks sai isegi kala kätte), suurlinnatulesid ja ilusat loodust. Annaliisa väitis küll järgmisel päeval lasteaias, et ta olla peaaegu ära uppunud, kuid arvatavasti jättis talle sellise mulje laeva alumises ruumis aknast välja vaatamine... vesi oli meile väga lähedal.

Sadamasse tagasi saabudes otsustasime, et aitab käitumisest ja ühe koha peal istumisest... aeg on end tühjaks mürada! Otsisime mänguväljaku ja saime koos mänguväljakuga loendamatul hulgal suuri liivahunnikuid. Olete te märganud, et kui lapsel on valida liivakasti ja liivahunniku vahel, siis valivad nad enamasti hunniku. Ja meie loogika sel hetkel ütles, et kuna liivahunnikud olid sinna toodud ranna täitmiseks (mänguväljak asus jõe kaldal), siis keegi ju peab need nii ehk naa laiali ajama. Milleks raha raisata vajaliku transpordi peale, meie aitasime ju tasuta. Seega lasime liugu, ronisime ja jooksime... üllatuslikult leidsime liiva seest ka suuri lumetükke.

Ühesõnaga mürasime oma kõhud tühjaks ja olime valmis jälle üldtunnustatud käitumisreeglitele kuuletuma. 

                                   saime pika liu

                                    näe kus.... lumi!

Kõndisime üle jalakäijate silla jalakäijate poole peal üksteise järel, läksime üle tee õiges kohas ja fooris oleva rohelise mehe ajal ja siis see hommikust saati küsitud päevanael meil paistma hakkaski. MC DONALDS !!!

Hõivasime oma seltskonnaga häbi tundmata veerandiku nende valdustest ning ohhetasime ja ahhetasime selliste maiuste ja mänguasjade üle. Selline toit on ju laste jaoks maailma parim. Meie suured lihtsalt ei tea neist asjust midagi. Niikaua, kui suud matsusid, oli harjumatu vaikus mõnda aega, ainult laste säravad silmad ja õnnelikud näod. Seda vaadates oli tunne, et sõit Tartusse läks asja ette. Meie eesmärk oli pakkuda lõbu ja lusti ja asju, millest lapse hing unistab! Ehk läks täide me soov!

Tagasisõit kodulinna suure Sebe bussiga oli sujuv... ei tulegi paremat sõna pähe. Me lihtsalt kulgesime väsinult. Henri ohkas: küll oli tore päev! Kardo ja Kerdo magasid sellises asendis, et vahepeal libises vanem vennake ärkamata istmelt põrandale nii, et vaid pea jäi istmele (tegime pilti ja sikutasime selle väsinud vennikese tagasi).

Koju jõudes loodame, et sõit lastele meeldis ja kordagi ei tekkinud meil tunnet, et liiga suurelt ette võtsime ja järgmisel aastal korrata ei sooviks. Oli tõesti väsitav, kuid õnnelik päev! Aitäh Teile emad ja isad, et selle lastele võimaldasite ning oma tööajast leidsite võimalusi lapsi bussi peale saata ning neile vastu tulla!