Juba eile tundus meile, et ilm on selleks liiga ilus, et kõik tegevused ja toimetused, mis plaanis, toas ära teha. Eile siiski mõtteks see vaid jäigi. See-eest täna me enam nii palju ei mõtlenud. Pakkisime matkakotid ja läksime. Lapsed alati küsivad, et kuhu me läheme? Ja meie alati vastame, et "sinna, kuhu jalad viivad". Üllataval kombel on nad sellise vastusega õppinud lõpuks rahule jääma ja täpsemat vastust ei luni. Räägime Teile, mis meie matkakott tavaliselt sisaldab. Seal on luubid ja topsikud, kuhu midagi põnevat püüda, õngitseda või panna. Seal on kile, mille peal hommikuringi teha ja piknikku pidada. Seal on mängudeks ja hommikuringiks vajalikud vahendid. Seal on alati ka teetermosed ja küpsised.
Ja nüüd retkest. Enne kooliparki on aas, kus paar nädalat tagasi iga laps pidi otsima enda paiselehe ja selle juurde seisma jääma. Tänagi oli ülesanne sama, kuid lapsed sattusid segadusse. Aas oli hoopis võililli täis (lastest oli väga tubli, et nad taipasid- need pole paiselehed). Kuid Kardo lõpuks taipas- paiselehed olid ära õitsenud ja vaid valged seemnepallid endast järgi jätnud. Nõnda siis leidis iga laps endale seemnepalli ja kuna me oleme lahked ja abivalmid, puhusime tuulega võidu need seemned seal aasa kohal lendlema.
Meie rühmas on lapsed väga ärksad ja kärsitud. Möödunud kordadel retkedel käies oleme täheldanud, et kui lastele öelda, et "jookseme selle õunapuuni seal", siis kuulevad mõned põnnid vaid esimest sõna ja jooksevad... vaevalt nad isegi teavad, kuhu täpselt! Täna lugesime sõnu peale ja tegime katset. Suure pingutusega (mõnda last tuli siiski kättpidi paigal hoida) tulime lause lõpu kuulamisega ka toime seekord.
Koolipargis oli põnev vaadata, mis loodusega vahepeal juhtunud on. Kõik oli palju rohelisem ja häälekam. Häälekam linnulaulu ja sääsepinina poolest, sääskedega pidasime sealjuures maha tõsise võitluse. Täpselt ei teagi, kumb pool võitja oli.
Pargi tiigis, kus möödunud korral konnakudu leidsime, olid seekord juba pisikesed kullesed sabade vongeldes ujumas. Siinkohal läks vaja meie topsikut, millega mõne kullese lähemaks uurimiseks välja õngitsesime (ausõna, pärast valasime tagasi).
kui palja silmaga ei seleta, siis luubiga ikka näeb
Leidsime pooliku helesinise muna ja arutlesime, kes ja milleks nii tegi. Vastuseks oleks, et kuldnokk ja kuna pojad on koorunud, siis ta tegi oma pesas suurpuhastuse ning viskas munakoored välja.
Pargis on üks tore puu. Talle vist ei meeldinud olla teistega ühtemoodi. Tahtis olla "eriline" ja kasvada mööda maad. Meile meeldib seal ronida ja turnida, poistel silmad säramas. No mitte just kõik me ei roninud siiski. Me õpetajatega otsustasime jalad maas hoida ja vältida suurte koolilaste poolset narrimist :) Neid suuri lapsi seal pargis ikka jagub, neil on seal nimelt kehalise tunnid.
Ronides kõige kõrgemasse kohta avastas Annaliisa vist enda üllatuseks, et hästi ei julgegi alla enam tulla. Tüdruk hõikas õnnetult: " ma ei tahagi siia ööseks magama jääda!". Päästsime ära!
appi!!
Leidsime pargist seekord ka ühtteist söödavat. Jänesekapsad ja nurmenukulehed. Kui jänesekapsas oli meile juba tuttav maius, mida korduvalt matkaradadelgi käies on saanud mekkida, siis nurmenuku lehti vaatasid mõned väiksed sellid võõrastavalt. Kuid me oleme julged, ära maitsesid kõik, kuigi selle taime mõrkja maitse tõttu suur Karl selle ampsu isegi suust välja ajas ja Kermol oli õige kummaline nägu peas.
Edasi rändasime saarikule. Oli hea meel kuulda, et lõpuks ometi on paljudel lastel selgeks saanud mõisted "saar", "kallas", "voolama" ja nüüd teame ka seda, et Põltsamaal voolab Põltsamaa jõgi. Saarikul tegime hommikuringi. Kuna osad lapsed sõidavad sel nädalal loomaaeda, tutvume loomaaias elavate loomade ja nende eluviisiga. Leidsime, et elevandi lont on nagu joogikõrs ja jõehobule meeldib olla vees (sealjuures kõlas kellegi suust, et ju talle meeldib kalu süüa). Tegelikult siiski mitte.
Sealsamas pidasime ka oma küpsisepikniku ja jooksime endast vahelduseks kogu rahutuse välja.
Lõpetuseks mängisime paar mängu. Neist esimest on looduses väga vahva mängida. Igaüks otsib ühe asja (lill, leht, puuoks, teokarp jne.) ning ringi kogunedes tutvustab ja kirjeldab seda teistele. Laste suust kuuleb sealjuures üllatavaid võrdlusi. Raitil oli võilill, mis on päikese moodi. Henry puuoks oli S tähe kujuga jne.
Sellised õuesõpperetked on alati toredad, ja eriti kevadeti, kus looduses nii palju muutub. Lähme varsti kindlasti jälle!
Looduses on ikka põnev
ReplyDelete