Vastlapäev on ikka lõbus päev. Ja mitte ainult lastele nagu selgus, vaid ka suurtele inimestele. Eilne vastlaliug Adavere uisujääl ja kelgumäel oli väga vahva. Siinkohal suur tänu Teile emad ja isad ja onud, kes te lastega koos lustimas käisite!
Päev algas siiski taina tegemisega (jälle!!!), õieti me selle taina juures avastasime, et seda saab segada ja kloppida ja puulusikaga patsutada (nii olla vana komme vaadata, kas taina sees paras kogus jahu on- kui lusikas patsutades kinni ei jää, on kõik ok). Lõpupoole läks see segamine väga raskeks, siis pidi kahe käega lusikast kinni hoidma ja ülejäänud mitu paari käsi (teiste laste omad) hoidsid kausi servadest kauusi paigal. Mõni laps oli isegi kõhuli laua peal, et ikka ulatuks. Ja tainast tegime muidugi vastlakuklid! 
Õhtul oli ootusärevus suur. Kui te vaid näeksite, kuidas lapsed ootavad neid emade ja isadega koosveedetud üritusi. Riidesse pannes lipati ikka akna juurde vaatama, kas mõni ema või isa juba paistab. Kermo arvas, et tema ema kindlasti jäi magama ja nagu hiljem selgus, nii ka oli. Pole hullu, ajasime üles!
Millegipärast on viimasel ajal ikka nii, et kui me midagi plaanime, siis tuisu sisse me satume. Kuigi Teie mõtlesite ja mõned ka oma kahtlused välja ütlesid, et kas ikka läheme, siis meil sellist mõtetki pähe ei tulnud. Ei me tuisku karda, vastupidi- põnevam ongi! Ja lastel tegutsedes ei hakka kunagi külm.
Adaveres uisulaenutuses olid julged uisulaenutajad kõik lapsed ja mitte päris kõik emad. Tegelikult oli väga lõbus vaadata, kuidas suured inimesed sama rõõmsalt uisutasid (või midagi selle tegevuse laadset püüdsid teha) kui lapsedki. Tundus, et kukkumine oli veel kõige lõbusam.
Suur Karl oli väga visa jalgelpüsija. Kui algul oli nii mõnigi kukkumine, mis tingitud sellest, et Karl ümber oma telje ringe tegi vahepeal, siis hiljem isegi kaks ringi korraga tehes õnnestus tal siiski püsti jääda. Tubli! Mõni aeg hiljem, kui vastu "uisutas" Karli isa, oli üllatus suur. Kui isegi muidu poleks teadnud, et see just selle poisi isa on, siis ühise uisustiili järgi oleks ikkagi ära tundnud. Ka tema tiirutas ümber oma telje, et siis jälle vahepeal otse sõita. Ja see isa on igatahes nutikas ka- hoog oli tal suur ja kõige parem pidurdamine on igatahes otse lumevalli sõitmine ja sinna uppi kukkumine. Tubli!
Kardol tuli uisutamine samuti väga hästi välja. Ja mis kõige tähtsam, suu oli koguaeg naerul. Olgu, vahepealne kukkumine tegi haiget (pisargi tuli silmist), kuid varesele valu ja Kardole uisk jalga tagasi. 
Mõned väiksemad lapsed harrastasid vahepeal ka "lumesahastiili"- lapsed ees ja emad tagant kaenla alt kinni hoides lükkamas. Ka nii saab.

PALJU ÕNNE KARL!

Kuna meie rühmas on sel aastal kaks Karli, siis peame täpsustuseks mainima, et õnne soovisime väikesele Karlile.
Õnnitluseks laulsime, kallistasime ja tõstsime poisi lae poole 6 korda. Õppisime selgeks ka näppudel sellise auväärse vanuse näitamise. Polegi enam vaja vaid ühte kätt tõsta, appi tuleb võtta teinegi (mis sellest, et ainult ühe sõrme pärast, ikkagi oli uhkem tunne!). 
Oli Karli päev!

 

MEILE MEELDIB...

Meile meeldib ujuda!

See tuleb mõnedel lastel juba üsna hästi välja. Ja mõned ujuvad veel "koos toruga". Õigemini teevad harjutusi torust kinni hoides, et saavutada vajaminev julgus ja oskus ilma kõrvalise abita selle suure ja hirmutava veega toime tulla. Igal lapsel on selleks kuluv aeg erineva pikkusega. 

Kui kuidagi saaks selgeks selle, et vees olles võiks suu kinni olla! Laste jaoks on see selle ujumise juures üks raskemaid asju, mis selgeks õppida. Tahaks ju nii väga hõigata sõpra, naerda või niisama lobiseda.... kuid välja kukub see suure läkastamisena. Vesi läheb suhu. Sellise läkastamise kohta ütles Annaliisa, et ta oleks "peaaegu" ära uppunud. Selleks, et lapsed vees julgemad oleksid ja ka pärast meie võimaldatud 10 korda ujumist ikka mäletaks, kui hea see oli, püüdke leida aega koos lapsega puhkepäevadelgi ujuma minna.

                                                       Harjutused "toruga"....

                                                            ...ja ilma "toruta"

                                      Vahepeal sikutas onu Aimar lapsi sirgemaks

Meile meeldib suusatada!

Huvitav on seejuures see, kui palju erinevaid stiile suusatamiseks (suusatamine on ka suuskadel jooksmine, selle võiks uueks spordialaks nimetada) ja erinevaid mooduseid püsti jäämiseks lapsed leiavad. No olgu, mitte igakord ei õnnestu püsti jääda. Mõni kukub vähem, mõni peamiselt enda püsti upitamisega tegelebki. Kuid selle kohta ütleme- andke aega atra seada! Küllap meist veel olümpiale minejadki saavad. Kui mitte sinna, siis Tõrukese meistrivõistlustel oleme tegijad ikka!

Vahva on see, et meie rühma noorimadki suusatamisega rinda pistavad. Ja see kõige noorem väikemees Kerdo sibas otse kõige vanemate kandadel, sai hakkama isegi mäest üles minekuga. Allaminek suuskadel võibolla ei õnnestunud nii hästi veel, kuid mäest alla ta läks nii ehk naa. Ja teine väikemees Mattias suusatas tasa ja targu, ei kukkunud ühtegi korda! No ühe korra kukkus, või õigemini kukutas end ise kõhuli, kui õpetaja arvas, et tema ja veel mõni väiksem veel seekord mäest ülesminekut ei õpi. Mattias arvas seepeale igaks juhuks end kõhuli visata, et äkki ikka saab! Järgmine kord kindlasti saabki.

                       Vahepeal läks suurest keskendumisest suusarada kaduma

                                                   Ei lastudki seekord veel mäele...

                                                Samal ajal mäest laskudes püsti...

                                                                 ...ja istuli...

                               ...ja kui need suusad ometi laskudes kõrvuti püsiks

SÕBRAPÄEVAST!

SÕBER ON KEEGI, KELLE PILK ON SOE.
SÕBER ON KEEGI, KES PEITU EI POE.
SÕBER ON KEEGI, KES VIGU EI LOE.
SÕBER ON KEEGI, KES ALATI TOEKS.

Täna oli lõbus ja südamlik päev. Rääkisime oma sõpradest ja sellest, kuidas olla hea sõber. Kõlama jäi lause, et sõber peab käituma "ilusti". Seda sõna oli üsna keeruline lahti seletada. Tegime siiski kokkuvõtte- sõber aitab, lohutab, kuulab muresid ja rõõmustab koos sõbraga, ei lõhu, ei löö, ei tõuka.

Rääkisime sellestki, et sõber peab olema ka iseendale. Peab olema rahul sellise endaga, nagu parasjagu olemas ja saadaval on. Lapsed nimetasid asju, milles nad tublid on. Annaliisa joonistab hästi, väike Karl kiigub hästi, Kermo mängib arvutimänge hästi, suur Karl oskab hästi tähti õppida ja Kardo numbreid õppida. Tore oli see, kuidas Kevin kiitis Raiti, et ta hästi ehitada oskab, Kardole meeldis oma venna Kerdo jalgrattasõit. Ja tegelikult polegi tähtis, et nii mõnedki asjad nende tegevuste kõrval veel ei õnnestu ka. Olgem siis rahul sellega, mis hetkel olemas on.

Edasi avasime sõbrapostkasti, mis nädala jooksul päris täis oli saanud. Kõik sõbrad said palju häid soove, ilusaid kaarte ja sekka kommigi. Kaartid jagatud, ütles Rait- aitäh teile kõigile! Väga armas!

Päev algas meil aga tegelikult koogi küpsetamisega. Ootasime külla oma sõpru Pärnaõiekeste rühmast. Küpsetamisega on alati nii, et laste huvi selle tegevuse vastu on suur. Ja eriti suur on huvi siis, kui mõni masin käigus on. Seekord siis mikser. Mõnel väiksel mehel tuli tool kõrgenduseks alla panna, et ninaots üle tainakausi serva ulatuks. Igaüks soovis ju natuke mikserist kinni hoida.

Pidu oli vahva!

Toredat sõbrapäeva kõigile! 

 

PALJU ÕNNE HENRY!

Üle lõputuna tundunud külmapühadede oli täna lõpuks ometi rühmaruum jälle laste naeru, nügimist, sebimist, sekka ka tüli ja vaidlemist täis. Töö tundus vahepeal juba liiga vaikne ja igava võitu. 

Täna tulid paljud lapsed jälle lasteaeda, tuli ka Henry, meie tänane sünnipäevalaps. Kook oli näpus ja silmad särasid. See päev on ju eriline ja tähtis.

Nagu tavaks, laulsime sünnipäevalaulu ja tõstsime sünnipäevalapse "lae poole". Sedakorda siis 5 korda. Henry palus sõbrad lauda, lõikas lahti koogi ja ütles "head isu". Traditsiooniks on seegi, et sünnipäevalaps valib endale ise ja esimesena koogitüki (asugu see või koogi keskel- küllap me kätte saame).

Oli Henry päev!

Meeldetuletuseks!

Nagu vestlusringis sai kokku lepitud, välja panime sõbrapostkasti. Aidake palun kodus lastel sõpradele valmistada kaarte või joonistusi. Ja kindlasti nimed peale- kellele ja kellelt! 14. veebruaril tähistame rühmas sõbrapäeva, sama päeva hommikul suleme postkasti.

Vastlapäev Adavere uisurajal 21. veebruaril, välja sõidame kell 16:00.

MEIE IGAPÄEVASEID TOIMETUSI

Selliseid asju, mida nagu hästi ei tahagi teha, kuid ometi tegema peab, on meil ju kõigil. Suurtel ehk isegi rohkem kui lastel. Samas tunduvad lastele kõik asjad palju suuremad kui suurtele inimestele. 
Vahel me lasteaias õpime. Sellega on nii, et oleneb mida ja kuidas õppida. Meie õpetajatega oskame sama hästi jonnida kui lapsed. No me nii häälekalt ju ei jonni, kuid enne me rahule ka ei jää, kui lastel õpitu kahe kõrva vahele pidama jääb. Mõnel rutem, teisel õige visalt. Kuid nendele teistele tundubki meie visadus vahel veidi tüütu.

Ja vahel me meisterdame, maalime, voolime, kleebime, rebime jne. Sellega on jälle nii, et oleneb, mida ja kuidas me seda teeme. Mõni töö on laste jaoks väga huvitav ja lausa lendab käes, teine aga meeldib meile- õpetajatele- ja lastele on tüütu, kuna nõuab rohkem pingutamist ja on aeganõudev. Selline töö on näiteks rebimine.

lõpuks hoidis mõnigi väike põnn lausa peast kinni-                                    kas see töö juba ometi valmis ei saa?

Üks väga tore tegevus on alati küpsetamine. Küllap on, mille nimel pingutada- lõpus ootab ju autasu. Me sööme need koogid tavaliselt ise ära. Ja pole olemas last, kellele magusad koogid ei maitseks. Või vähemalt meie rühmas selliseid "kummalisi" lapsi ei leidu. Täna küpsetasime õunakooki. Tegelikult tegime selle teile- emad ja isad, kes te õhtul meile vestlusringi tulete. Kuid me veel vaatame, kas teile ikka jagubki :)

 

 

Ja siis me muidugi ka magame, tukume, pikutame. Sellega on nii, kuidas kellelegi meeldib. Mõni laps magab, mõni pikutab sipeldes. mõnele meeldib magada, mõnele meeldib sipelda. 

Sellised olid vaid mõned meie igapäevased toimetused. Peatse kirjutamiseni!