PÕLTSAMAA ON "VÄGA-VÄGA" SUUR LINN

Kui koju (lasteaeda tagasi jõudsime) olid lapsed väga vaiksed ja nii mõnigi vedas jalgu järgi. Kõndima pidi palju, sest meie avastusretk Põltsamaa linna kujunes üsna pikaks. Tegelikult jäi osa plaanitust veel läbimatagi. Seega on Põltsamaa suur linn, vähemalt väikeste jalgade jaoks.

Nii palju oleme sel nädalal saanud, et enam ei nimeta lapsed Põltsamaad Eestiks. Ja kodused aadressid saame väikese abiga ka öeldud. Et veenda lapsi, et Põltsamaal on Felixi tehas, kirik, lossihoov, kohvikud E piim, palju poode, postkontor, hooldekodu ja palju muud põnevat, tegime täna sellise väikese avastusretke.

Peatusime Parvei sillal (Veiko hüüdis seal igaksjuhuks tasase häälega appi), vaatasime Põltsamaa jõge. Hiljem küsis Kristo, et miks see vesi nii "ligedal" on. Uurimise peale selgus, et poiss mõtles seda, miks jõevesi nii kõrge on, sillale nii lähedal.

Peatusime Felixi poes, käisime ütlesime tere ja vaatasime, mida head seal Felixis siis tehakse.

Põikasime sisse lossihoovi ja vaatasime, kuidas sealsed puru pommitatud varemed välja näevad. See pommitamise teema pakkus üldse lastele suurt huvi :) Vähemalt jääb asi meelde.

Peatusime kiriku juures ja istusime uhkel Herbert Kuurmele pühendatud pingil.

Peatusime postkontoris ja ütlesime jälle tere... Loore emale. Kristo küsis temalt, milleks seda postkontorit vaja on? Ja vastuse sai ta väga asise. Ikka selleks, et lapsed saaksid jõuluvanale kirju saata. Lisaks kingiti lastele väike šokolaad. Küll läks hästi! Hiljem selgus, et lobisesime, mis me lobisesime, aga Loore emale õnne ei märganud soovidagi. Tal on täna sünnipäev! PALJU ÕNNE!

Ja siis peatusime kohvik Rivaalis, puhkasime jalgu ja näitasime, kui viisakad meie lapsed oskavad olla avalikus toitlustusasutuses. Sõime kosutuseks ära ühe suure lihapiruka.

Ja siis tagasiteel veel raamatukogu, noortekeskust, koolimajasid vaadates selguski, kui suur on Põltsamaa linn :)

 

SÕBRAD

Eile oli sõbrapäev. Armas ja lihtne päev- üks hea sõna sõbrale, kingitud šokolaad või koos meisterdatud kook, omavalmistatud kaart. Polegi rohkem vaja.

Täna püüdsime ka rühmas meeleolu luua. Lapsed pusisid vähese abiga valmis küpsisetordi, mille ise muidugi hiljem kõhtu ära mahutasid.

Algul püüdsid lapsed kaunistades ilusat mustrit luua, kuid tordil olevat vaba pinda jäi väheks. Tegelikult tuli välja üks väga kaunis kuhi, kas pole?

 

Ka meie pimesikumäng oli tore. Lapsed on väiksed kavalpead... omast arust muidugi :) Harjavarre külge riputatud maiustused valiti silmadega välja ja silmad kinni seotult arvasid, et väljavalitu endiselt sealsamas on (Oliver püüdis isegi salli silmilt nihutada, ise kurtes, et "ma ei näe ju"). Aga meie oleme suured ja seega veelgi kavalamad. Nihutasime vart ja keerutasime poissi :)

 

Jarko ja Andri olid kodus kõigile sõbrapäevakaarte meisterdanud. Väga armas!

 

Avatud oli ka näomaalingute tuba, kus maalermeister Virge laste soove arvestades valis pilte ja värve. Küll oli palju elevust, kohati kostus laste suust ikka "ohhhhhh" ja "ahhhhh".

 

Lõbus päev oli.

MEIE LASTE KODUD

Täna oli meil tore hommikuring. Meie nädala teemaks on "Mu koduke on tilluke..." Oma kodust rääkisid täna Jarko, Andri ja Riko. Andri on meil selline väike poiss, kes väga-väga tahab rääkida, ilmselt räägiks ta hommikust õhtuni kui seda talle võimaldada. Oma kodust rääkides oli meil sellele poisile väike kontroll kõrval suurema venna näol. Andri väitis, et elutoas diivan on heleroosa, Jarko ütles, et hoopis tumevalge (selle peale kinnitas Andri, et seda ta tahtiski öelda). Andri väitis, et köögis on ahi katki, Jarko raputas pead, et pole ta midagi katki (selle peale ütles Andri, et seda ta ju tahtiski öelda). Vahva oli kuulata, kuidas Andri meile selgitas seda, kui palju on nende kodus tube ja kus tema tuba on ja kui vanaisa külla tuleb, et siis on hoopis teisiti. Poisil olid asjad selged, kes aru ei saanud, oma viga. Mine või külla. Ja siis see sauna lugu. Ka see olla katki, kuid Jarko ütles, et tegelikult pole veel lihtsalt valmis- kerisekivid puuduvat. Sealt sekkus jutusse Riko. Nimelt neil ka varem sauna polnud, kuid tema isa leidis sauna, sealt kuskilt metsa poolt ja tõi selle neile vanaema juurde :)

Sellised kodud siis täna!

...HÕISSA, MEIL ON VASTLAD

Jätsin selle esimese poole lausest pealkirjas kirjutamata, kuna liugu me ei lasknud. See-eest tegime muid lõbusaid-toredaid asju. Meile meeldis ja lastele meeldis eilne vastlaõhtu meie rühmas. Meeldis, et kohale tuldi nii, kuidas vähegi aeg ja võimalused lubasid. Rikol ja Merilyl suisa terve pere.

Panime Teid proovile... kõigepealt oma laste varvaste ära tundmises. Eks Te ikka pingutama pidite, kuna meie poolt oli maha hõigatud- kelle teki alt välja sikutate, selle ka koju viite. Läks ilma eksimusteta (kuigi Jarko jalad oli ilmselt vildikatega ära tätoveeritud ja lihtsalt ära tuntavad).

Ühtlasi valisite endale järgneva teadmisteproovi jaoks meeskonnakaaslase ja abilise. Ja teada tahtsime lastejuttude pealkirju. Polnudki nii lihtne meenutada oma lapsepõlvest teada-tuntud raamatuid meie poolt etteloetud lühikeste juhuslike lõikude järgi. See ei läinud kellelgi eksimuseta. Pingelises mõtteraginas olid võrdsed Jarko ja Saskia pere. Loos naeratas Saskiale. Ja naeratas suure auhinnakuklina.

Et meil oli valmis küpsetatud-meisterdatud kaks suur kuklit, siis teise loosisime lihtsalt niisama, meie heast ja soojast südamest välja. Enne veel, kui käed looside järgi sirutusid, teatas Mathiase ema, et tal on õnnelik käsi. Ja oligi! Küllap said seda kuklit süües kõik Mathiase pereliikmed oma ninaotsad vahukooreseks.

Oli tore ja hoogne õhtu, mille eest aitäh meie lõbusatele vanematele, õdedele-vendadele.

ETTEVALMISTUSED

Vastlapäev on tore ja lõbus püha. Saab kukleid ja vurri keerutada ja saaks liugu lasta, kui lund oleks. Sel aastal pole selle lumenappuse tõttu ehk nii lõbus olemine, kuid me väga püüame seda kompenseerida. Õhtul ootame Teid kõiki tubasele õdusale vastlaolemisele.

Oleme terve hommiku lastega pingutanud ja kõvasti tööd teinud. Nii kõvasti, et Saskia end kohe väga väsinuna tundis. Alustuseks rääkisime hommikuringis vastlakommetest ja meisterdasime nööbivurri. Neil nööpidel ka nõnda väikesed augud peavad olema! Laste väikesed näpud pusisid päris kaua. Ja siis selle vurri vurisema saamine... see polnudki nii lihtne. Aga kui selgeks sai, ei saanud Merily, Jarko ja Riko enam hoogu pidama. Käisid ja vuristasid :)

Õhtul ootavad lapsed oma emasid ja isasid, õdesid ja vendasid, loodame, et mõni vanaema-vanaisagi meile sisse kiikab. Kellaaeg on siis selline, et paljud tõttavad ju otse töölt. Oleme alati arvanud, et meist oleks viisakas Teid natuke toita. Tühi kõht teeb tusaseks :) Seega olid lapsed terve hommiku ametis taina sõtkumisega, salati lõikumisega, tainast kuklite voolamisega. Terve meie tuba oli askeldamist täis. Ja jälle pani meid imestama, kui kiiresti saab lõigutud üks suur poti täis salatit, kui abiks natuke küll saamatud aga see-eest väga entusiastlikud laste käed. Suts ja valmis!

Ja nüüd ootame õhtut.

 

PALJU ÕNNE, LOORE!

Loore on meil nüüd seitsme aastane. See oli tähtis sõnum, mille tüdruk edastas meile peale "tere" ütlemist. Loore suureks huviks on ponid, ema sõnul on asi nendega tõsine. Tänagi saabus tüdruk lasteaeda uus poni kleit seljas, issi oli toonud. No tort oli ka ja mahlajook oli ka, aga kleit oli kõige tähtsam.

Selle tähtsa päeva puhul kuulutas Loore meile nädalapäeva, kuud, aastaaega ja ilma teadustades tuli sealt lauseid soravalt, kui "Vändrast saelaudu".

Meie väike Loore polegi enam nii väike, lausa seitse korda tuli õhku tõsta. Seda oli päris palju, kui arvestada, et tõstjaid meil täna nappis.

Hommikuringis rääkis tüdruk meile, et tal olid ka vanaema ja Oleg külas käinud ja lotopileti kinkinud. Väike miljonär! :)

                                              Saskia kallistus oli "soojade" kätega

TÄNA LIUGU LASEME...

...SEEKORD MEIE KODUSES KASTANIMUNAKESE RÜHMAS.

OOTAME TEID, KALLID EMAD-ISAD, TEISIPÄEVAL, 9.VEEBRUARIL, KELL 16:30

SÖÖME VASTLAKUKLEID NING PÜÜAME VASTLAPÄEVA LÕBUSAKS TEHA!