Jätsin selle esimese poole lausest pealkirjas kirjutamata, kuna liugu me ei lasknud. See-eest tegime muid lõbusaid-toredaid asju. Meile meeldis ja lastele meeldis eilne vastlaõhtu meie rühmas. Meeldis, et kohale tuldi nii, kuidas vähegi aeg ja võimalused lubasid. Rikol ja Merilyl suisa terve pere.
Panime Teid proovile... kõigepealt oma laste varvaste ära tundmises. Eks Te ikka pingutama pidite, kuna meie poolt oli maha hõigatud- kelle teki alt välja sikutate, selle ka koju viite. Läks ilma eksimusteta (kuigi Jarko jalad oli ilmselt vildikatega ära tätoveeritud ja lihtsalt ära tuntavad).
Ühtlasi valisite endale järgneva teadmisteproovi jaoks meeskonnakaaslase ja abilise. Ja teada tahtsime lastejuttude pealkirju. Polnudki nii lihtne meenutada oma lapsepõlvest teada-tuntud raamatuid meie poolt etteloetud lühikeste juhuslike lõikude järgi. See ei läinud kellelgi eksimuseta. Pingelises mõtteraginas olid võrdsed Jarko ja Saskia pere. Loos naeratas Saskiale. Ja naeratas suure auhinnakuklina.
Et meil oli valmis küpsetatud-meisterdatud kaks suur kuklit, siis teise loosisime lihtsalt niisama, meie heast ja soojast südamest välja. Enne veel, kui käed looside järgi sirutusid, teatas Mathiase ema, et tal on õnnelik käsi. Ja oligi! Küllap said seda kuklit süües kõik Mathiase pereliikmed oma ninaotsad vahukooreseks.
Oli tore ja hoogne õhtu, mille eest aitäh meie lõbusatele vanematele, õdedele-vendadele.
No comments:
Post a Comment