Wednesday, May 14, 2014

SUUR SÕIT

Meie lapsed on tublid ja oma tegemistes ka väga atsakad ja tragid. Seetõttu läheme me nendega julgelt kasvõi luurele. Asi see Tartusse sõit siis ära ei olnud...
Eilne hommik oli küll hall ja vihmane, kuid nagu kogemused näitavad, hädaldamine ja kirumine ei aita teps mitte. Ilmataat on oma otsustes kindel. Tegelikult selline hommik meid väga ei hirmutanudki- teada oli, et me õues eriti ei viibi.
Bussijaama kogunedes oli hea näha laste elevil silmi, kusjuures mitmed neist hõikasid, et "me läheme hamburgerisse!". No tegelikult päeva suurem osa sai meil ikka Ahhaasse planeeritud, kuid lapsed lihtsalt ei teadnud sellest naljaka kõlaga nimest midagi arvata. Bussi saabudes oli Laura-Liisal emal nii palju aega, et oma väikesele tütrele veel bussiakna pealegi koputas ning lehvitas. Väga armas!
Bussisõit Jõgevale kulges meil tasa ja targu ning ilma viperusteta. Bussi suurimaks kiiruseks oli ehk 50 km/h, mis seal ikka nii väga ebaõnnestuda saigi. Mitte et Põltsamaalt otse Tartusse ei saa, aga me valisime laste (ja natuke ka enda) huvides keerulisema ja pikema tee. Jõgevalt sai ju uue rongiga Tartusse sõita. Uhke ja oranž ja puhas ja uus ja... täpselt selline, nagu telekast nähtud. Lapsed on nii tublid ja õiges käitumises suurelt koolitatud. Bussis ja rongis rääkis nii mõnigi igaks juhuks lausa sosinal :)
Tartusse saabudes teadsime, et nüüd kohe hakkab väga kiire. Linnaliinibuss, mis raudteejaamast linna viis, oli kohe-kohe väljumas. Seetõttu koperdasime pooljoostes inimeste vahelt peatuse poole nii, et väikesel Veikol olid vahepeal jalad vist suisa õhus. Ei jõudnudki. Aga valisime siiski ühe teise bussi, lootuses, et see millalgi ikka kesklinna jõuab (parem ikka, kui vihma käes seista). Ei jõudnud. Zootehnikumi peatuses (linnast peaaegu väljas) teatas bussijuht, et nüüd algab temal lõunapaus ning palus meil ümber istuda. Hästi oli see, et uus buss saabus peagi ja me ikkagi lõpuks kesklinna jõudsime, pealegi ei hilinenud kuhugi. Sellised seiklused siis võõras suures linnas väikelinna kodanikel. Mis nad siis teevad oma linna nii keeruliseks :)
Ahhaa oli meile suur elamus. Seal oli nii palju näha ja katsuda ja kogeda, et tegelikult jäid meil paljud asjad kindlasti vaatamata. Lapsed olid sellest kõigest nii vaimustatud, et mõneti oli tunne- Karl ei teadnud enam, mis suunas joosta, Annaliisa silmad vilasid siia-sinna, Loore kamandas Aldot, Veiko istus ühest autost teise, Eerik pani mõttes lukku ühe tõstuki, mis lapsi lae alla viis... Asjad kujunesid nii, et me jõudumööda püüdsime kõiki soovijaid tõstukiga lae alla sikutada (seal pidi kindlasti suur inimene koos lapsega minema, kuna käte jõul trossi sikutades see tõstuk vaid töötaski). Seal keskuses on palju sellist, mis ka suurt inimest ükskõikseks ei jäta. Minge kindlasti koos lapsega sinna tagasi.
Meie poolt tellitud töötuba kandis limonatooriumi nime. Valmistasime ise limonaadi. Lapsed olid usinalt asja kallal, sest tasuks oli ju selle magusa joogi ärajoomine. 
Natuke räägiks ka teadusteatrist. Seal keskuses on hetkel teemaks vesi. Sellest on seal suur näitus (väga huvitav ja mitmekülgne muide) ja sel teemal toimus ka teadusteater, mille sisuks olid igasugused katsed veega. Sisse minnes avaldas Mattias lootusrikkalt arvamust, et vesi ju pauku ei tee (poiss kardab õhupalli pauku), onju?? Kinnitasime, et ei tee. Aga tegi! Kui esimene pauk ära käis, oli poisil nägu õnnetu. Läksin istusin tema kõrvale ning julgustasin teda igati, kinnitades, et rohkem ei tule. Kuidagi juhtus, et teisel pool istus Eerik, kes ka siis omakorda varrukast sikutas ning igaks juhuks kõrvu kinni kattis. Asja edenedes oli Mattias ikkagi sellest paugust endast nii palju väljas, et soovis saalist väljuda. Mis siis ikka, väljas oli ju ka nii palju põnevat. Ja hea oli, et selline otsus sai langetatud, sest etenduse lõpetas üks tõeliselt kõva "kõmakas", seda ei saa parima tahtmise juures enam pauguks nimetada. Juhendaja jälgis hoolega, et kõik lapsed oma kõrvad kinni kataks. Aga teada saime seal teatris palju vee kohta. Kas teadsite, et vee tekkeks on vaja vesinikku, hapnikku ja madalat temperatuuri (liiga sooja õhuga kokkupuutel tekib vaid aur). Sealt need paugud meil käisidki. Õhupall oli täidetud vesinikuga ning seda palli õhates tuli kokkupuude õhuga. 
Aeg aga tõttas ning palju jäi meil tõesti kogemata. Minge sinna tagasi!
Meid aga ootas "hamburgerisse" minek. Mitmeid kordi püüdis Reet Kermole selgitada, et hamburgeri sisse ei saa ju minna, kuid poiss oli mõtetes juba ammu seal sees ning seetõttu ei võtnud neid selgitusi kuigi tõsiselt. Tegelikult me käisime siiski mitte hamburgeris vaid Mc Donaldsis. Laste paradiis! Ei teagi, milleks, aga nii see on. Või leidub siiski kuskil mõni laps, kellele sealne toit ei maitse? Seda last vaataks kõik teised lapsed vist hämmeldunud pilguga. Igatahes meie lastel olid silmad peas siiruviirulised ning suurest elevusest ei suutnud näiteks Henry lasteeine juurde kuuluvat mänguasjagi välja valida. Kui mänguasjad lauda saabusid, ei mäletanudki poiss enam, mille ta lõpuks valis :) Lapsed nosisid suu matsudes ja silmad särades oma burgereid ja friikaid. Veiko oleks seda naudingut vist lõpmatuseni venitanud, aega oli sel poisil laialt. Aldo oli varandusest nii õhevil, et ampsas kord siit ja siis jälle sealt. Ka noorele tüdrukule, kes meie lapsi vastu võttis, jätsime me vist nii suur mulje, et lastele toodi lisaks veel õunu ning väiksed lipud. Paradiis!
Päev lõppes meil Sebe bussis. Sattus olema väga tore bussijuht, kes meie ütlemise peale, "meid on palju", suunas meid lõbusalt bussi ning hõikas, et "siin on ruumi küll ja veel ".
Oodatult olid mõned lapsed väga väsinud ning tukastasid bussis ning ootamatult oli lapsi, kelle kohta küsisime meie suures üksteiselt, et "kust nad küll selle energia leiavad". Veel tagasiteel algatas Loore laulu.
Põltsamaal jagasime need väiksed põnnid igaüks oma ema-isa-mamma-papa sülle ja läbi meie suur sõit oligi.
Väga tore oli, hästi läks!

                                                                         tuleb
                                                                     uues rongis



                                                seal oli kohe koorumas tibu
                                                viltune tuba tegi merehaigeks
                                                          meremaailm

                                 kui peale astus 286 kg, siis...
                                               ...see pall lae all avanes, ilus oli


                                 


                                                täitsa ehtsa maitsega sai

                                                   energiavarude taastamine
                                              lõpuks ometi sai lae alla sõita

                                                                 vee rõhk
                                                              kreenis laev





                                                           väga põnev oli
                                                            ja hirmus ka natuke
                                                              peegellabürint




                                                             laud nagu äke

                                       Tartu bussijaamas me eristusime selgelt :)
 

Friday, May 9, 2014

IGAL LAPSEL OMA EMA, OMA EMA NÄGU TEMA.

Lastega arutledes leidsime ühiselt, et ilma emata ei saaks kuidagi hakkama. Vaata siit või mõtle sealt poolt... vähemalt isa peab olema, kes siis ka ema eest oleks. Ema teeb süüa, ema koristab, ema peseb pesu ja triigib, ema õmbleb, ema loeb unejuttu, ema võtab sülle ja kallistab lohutuseks, kui laps on haiget saanud.... 
Lapsed rääkisid oma emadest nõnda...

Mareku arvates on tema emal ilusad pluusid. Tal on väga pikad juuksed, heledad ning altpoolt mustad. Emale meeldib kööki koristada ja arvutis olla. Koos emmega koristab Marek õues puuoksi ja teeb lõket. Poisi meelest oskab tema ema hästi hakklihakastet teha.

Eeriku emme on poisi meelest lühika ja mustade juustega. Ta teeb kodus süüa, eriti meeldib Eerikule ema tehtud muna, mis pannile pannakse. Kodus parandab ema ratast ja Eerik aitab selles ema. Koos emaga meeldib talle vaadata telekast uudiseid ning käia vanaema juures, kus siis jälle süüa saab teha.

Veiko emme on ilus. Emme teeb süüa makaroni ja pannkooki koos punase moosiga. Poisi emmele meeldib telekat vaadata ja lugeda. Koos emmega meeldib Veikole käia poes ja osta šokolaadi.

Kermo emmel on mustad ja pikad juuksed. Tema emme on suur. Poisi emmele meeldib teha tarretist ja telekast koduvideosid ning Reporterit vaadata. Emme küpsetab poisi sõnul hästi küpsisekooki. Koos emaga meeldib Kermole jalutada Esku poodi, kusjuures Kermo sõidab rattaga ning emme on tal rulluiskudega "ratta küljes". Kermo aitab oma emal koristada, kuna neil on kaks tolmuimejat.

Henry isa on üks vapper mees. Ta on poisile ka ema eest. Henryl oli oma isast rääkides suu naerul, nii uhke oli ta. Henryle meeldib koos issiga õhtuti telekast loodussaateid vaadata ning vahel ka jalutamas käia. Siis saab loodusest ja muudest asjadest rääkida. Näiteks ütles ükskord issi, et kui 8 panna pikali, siis on lõpmatuse märk. Sellised jutud on neil kahel. Poisi meelest on tema issi pikk ja tal on sinised silmad ja tumepruunid juuksed. Issil on naljakas nägu, kui ta paneb prillid ette. Siis ta loeb väikest kirja.

Loore emme on printsess. Tal on ilusad silmad, selleks ongi printsess. Emme teeb kodus süüa kartulit ja porgandit. Koos emmega Loore joonistab. Vahel tüdruk laulab emmele (ja laulda see tüdruk tõesti mõistab). Loore meelest on tema ema juuksed mustad ja suu on punane.

Karlile meeldib, kui tema emme naeratab. Tema emme on ilus, sest tal on ilusad kleidid. Emmele meeldib väga õues käia ning koos emmega käib Karl poes. Poest tulles aitab poiss kotti tassida. Kodus meeldib emmele koristada.

Laura-Liisa emal on punased juuksed ja tüdruku sõnul on ta kasvult "natuke pikk". Emmele meeldib telekast vaadata "Süütut süüdlast", Laura-Liisa vaatab seda koos emaga. Tüdrukule meeldib koos emmega süüa teha, näiteks nuudleid, mille juures pani tüdruk potile kaane peale ja lõikas salatiks tomateid. Laura-Liisa emmel on ilusad pluusid ja need lõhnavad väga hästi.

Allani emme juuksed on pruunid ja pikad ning kasvult on ta samuti pikk. Talle meeldib facebookis olla. emme oskab suppi teha. Koos emmega käib Allan õues ja mängib Pipi Pikksuka täringumängu. Poiss ise õpetas emmet.

Ilusat ja südamlikku emadepäeva Teie kodudesse!

Thursday, May 8, 2014

KÕRVITSAPROJEKT

Tallinna loomaaed on juba paar aastat lahkeid inimesi üles kutsunud loomadele kõrvitsaid kasvatama. Ka meie lasteaed võttis nõuks loomi aidata, selleks kaasame lapsi ning palume teie abi, armsad emad - isad!  Täna pani iga laps enda jaoks kõrvitsaseemne mulda. Mai lõpuni hoolitseme taimekese eest lasteaias, suvepuhkusele jäädes võtab igaüks oma taime koju kaasa. Loodame, et enamusel on aianurk või maalapike kuhu kõrvitsataim kasvama panna.Ja kui endal aiamaad ei ole, siis ehk vanaemal-vanaisal on. Sügisel toob iga laps ühe kõrvitsa lasteaeda, siit organiseerime need üheskoos Tallinnasse  Loomaaeda.Taime eest hoolitsemine ja selle arengu jälgimine on kindlast lapsele põnev ja arendav. Lapses kasvatab see vastutus- ja kohusetunnet, töökust, need on väga tähtsad omadused! Lapsed igatahes olid väga õhinas, kindlasti see õhin kestab sügiseni! Meie, õpetajad võtame ka osa! Sügisel korraldame näituse! Edu ja jõudu!
                        





             

Monday, May 5, 2014

KOOS POLITSEINIKEGA...

...käisime täna tutvumas koolimaja ümbruses varitsevate ohtudega liikluskeskkonnas. Lapsed on ju vahel mänguhoos ja tormakad, neil on tuhat mõtet korraga peas. Natuke on ikka vaja neile meelde tuletada, et sõiduteel on omad reeglid ning auto on tugevam kui inimene.
Meie jalutuskäik algas koos politseinikega sõiduteed ületades ja väikse koolimaja akende alt möödudes koolilaste laulu kuulates. Meid saatvad politseinikud olid väga toredad ja lõbusad, neil oli lastele palju küsimusi ning lapsed omakorda andsid neile loogilisi vastuseid. Näiteks korduvalt kohatud liiklusmärk...


Annaliisa selgitas algul, et see tähendab, et seal tohivad kõndida ema ja laps, isad ei tohi.
Ja siis veel üks märk...

Selle tähenduseks kostus, et seal peab ruttu üle tee minema (küllap seetõttu, et märgil inimesed jooksevad). On ju loogiline?
Tegelikult oli meil selline õpetlik ja tõsine jalutuskäik, mille jooksul me läbisime paljud ohtlikud kohad, kus lapsed kooli ümbruses liiguvad. Kohvik "Rivaal" esine parkla, kus seisis parasjagu buss, mille tagant me tõesti hästi ei näinud, kas sealt on auto tulemas või mõni ehk tagurdamas. Keeruline koht neile, kes üle silla peavad näiteks muusikakooli minema. Targemaks saime nii palju, et alati tuleb hoogu maha võtta ja rahulikult piiluda ning veenduda, mitte joosta pea laiali ja friikate lõhn ninas.
Meie jalutuskäik lõppes politseimaja juures. Lapsed said jälle lõbutseda ning lugematuid tolmuseid jalajälgi jätta nende uude uhkesse autosse. Majas sees istusime arestikambris plate peal ning veendusime, et kui suureks kasvada, siis ei tasuks palju pahandust teha, selline trööstitu kamber oli see.
Laste jaoks väga huvitav oli politseivarustusega tutvumine- kuulivest, kumminui, käerauad... neid saime ise katsuda ja järele proovida. Aga püstol ning pipragaas hoiti laste väikeste uudishimulike näppude haardeulatusest igaks juhuks kaugemal.


 Enne silla peale astumist kordas väike Veiko endale mitu korda, et "ma ei karda silla peal olla" :)


                                                                  plate peal







                                          kingitus meile, et kõik meeles püsiks

                                                          meie kevadine tänu

ESIMENE SAAK

Täna oli siis see tähtis päev, mil võtsime kätte väikse korvaluse ning lasime väikestel näppudel ära korjata meie esimese tomatisaagi. 
Tomateid oli nii punaseid kui kollaseid ja kokku loendas Annaliisa neid 16. 
Ära sõime, hästi maitses!