Meie lapsed on tublid ja oma tegemistes ka väga atsakad ja tragid. Seetõttu läheme me nendega julgelt kasvõi luurele. Asi see Tartusse sõit siis ära ei olnud...
Eilne hommik oli küll hall ja vihmane, kuid nagu kogemused näitavad, hädaldamine ja kirumine ei aita teps mitte. Ilmataat on oma otsustes kindel. Tegelikult selline hommik meid väga ei hirmutanudki- teada oli, et me õues eriti ei viibi.
Bussijaama kogunedes oli hea näha laste elevil silmi, kusjuures mitmed neist hõikasid, et "me läheme hamburgerisse!". No tegelikult päeva suurem osa sai meil ikka Ahhaasse planeeritud, kuid lapsed lihtsalt ei teadnud sellest naljaka kõlaga nimest midagi arvata. Bussi saabudes oli Laura-Liisal emal nii palju aega, et oma väikesele tütrele veel bussiakna pealegi koputas ning lehvitas. Väga armas!
Bussisõit Jõgevale kulges meil tasa ja targu ning ilma viperusteta. Bussi suurimaks kiiruseks oli ehk 50 km/h, mis seal ikka nii väga ebaõnnestuda saigi. Mitte et Põltsamaalt otse Tartusse ei saa, aga me valisime laste (ja natuke ka enda) huvides keerulisema ja pikema tee. Jõgevalt sai ju uue rongiga Tartusse sõita. Uhke ja oranž ja puhas ja uus ja... täpselt selline, nagu telekast nähtud. Lapsed on nii tublid ja õiges käitumises suurelt koolitatud. Bussis ja rongis rääkis nii mõnigi igaks juhuks lausa sosinal :)
Tartusse saabudes teadsime, et nüüd kohe hakkab väga kiire. Linnaliinibuss, mis raudteejaamast linna viis, oli kohe-kohe väljumas. Seetõttu koperdasime pooljoostes inimeste vahelt peatuse poole nii, et väikesel Veikol olid vahepeal jalad vist suisa õhus. Ei jõudnudki. Aga valisime siiski ühe teise bussi, lootuses, et see millalgi ikka kesklinna jõuab (parem ikka, kui vihma käes seista). Ei jõudnud. Zootehnikumi peatuses (linnast peaaegu väljas) teatas bussijuht, et nüüd algab temal lõunapaus ning palus meil ümber istuda. Hästi oli see, et uus buss saabus peagi ja me ikkagi lõpuks kesklinna jõudsime, pealegi ei hilinenud kuhugi. Sellised seiklused siis võõras suures linnas väikelinna kodanikel. Mis nad siis teevad oma linna nii keeruliseks :)
Ahhaa oli meile suur elamus. Seal oli nii palju näha ja katsuda ja kogeda, et tegelikult jäid meil paljud asjad kindlasti vaatamata. Lapsed olid sellest kõigest nii vaimustatud, et mõneti oli tunne- Karl ei teadnud enam, mis suunas joosta, Annaliisa silmad vilasid siia-sinna, Loore kamandas Aldot, Veiko istus ühest autost teise, Eerik pani mõttes lukku ühe tõstuki, mis lapsi lae alla viis... Asjad kujunesid nii, et me jõudumööda püüdsime kõiki soovijaid tõstukiga lae alla sikutada (seal pidi kindlasti suur inimene koos lapsega minema, kuna käte jõul trossi sikutades see tõstuk vaid töötaski). Seal keskuses on palju sellist, mis ka suurt inimest ükskõikseks ei jäta. Minge kindlasti koos lapsega sinna tagasi.
Meie poolt tellitud töötuba kandis limonatooriumi nime. Valmistasime ise limonaadi. Lapsed olid usinalt asja kallal, sest tasuks oli ju selle magusa joogi ärajoomine.
Natuke räägiks ka teadusteatrist. Seal keskuses on hetkel teemaks vesi. Sellest on seal suur näitus (väga huvitav ja mitmekülgne muide) ja sel teemal toimus ka teadusteater, mille sisuks olid igasugused katsed veega. Sisse minnes avaldas Mattias lootusrikkalt arvamust, et vesi ju pauku ei tee (poiss kardab õhupalli pauku), onju?? Kinnitasime, et ei tee. Aga tegi! Kui esimene pauk ära käis, oli poisil nägu õnnetu. Läksin istusin tema kõrvale ning julgustasin teda igati, kinnitades, et rohkem ei tule. Kuidagi juhtus, et teisel pool istus Eerik, kes ka siis omakorda varrukast sikutas ning igaks juhuks kõrvu kinni kattis. Asja edenedes oli Mattias ikkagi sellest paugust endast nii palju väljas, et soovis saalist väljuda. Mis siis ikka, väljas oli ju ka nii palju põnevat. Ja hea oli, et selline otsus sai langetatud, sest etenduse lõpetas üks tõeliselt kõva "kõmakas", seda ei saa parima tahtmise juures enam pauguks nimetada. Juhendaja jälgis hoolega, et kõik lapsed oma kõrvad kinni kataks. Aga teada saime seal teatris palju vee kohta. Kas teadsite, et vee tekkeks on vaja vesinikku, hapnikku ja madalat temperatuuri (liiga sooja õhuga kokkupuutel tekib vaid aur). Sealt need paugud meil käisidki. Õhupall oli täidetud vesinikuga ning seda palli õhates tuli kokkupuude õhuga.
Aeg aga tõttas ning palju jäi meil tõesti kogemata. Minge sinna tagasi!
Meid aga ootas "hamburgerisse" minek. Mitmeid kordi püüdis Reet Kermole selgitada, et hamburgeri sisse ei saa ju minna, kuid poiss oli mõtetes juba ammu seal sees ning seetõttu ei võtnud neid selgitusi kuigi tõsiselt. Tegelikult me käisime siiski mitte hamburgeris vaid Mc Donaldsis. Laste paradiis! Ei teagi, milleks, aga nii see on. Või leidub siiski kuskil mõni laps, kellele sealne toit ei maitse? Seda last vaataks kõik teised lapsed vist hämmeldunud pilguga. Igatahes meie lastel olid silmad peas siiruviirulised ning suurest elevusest ei suutnud näiteks Henry lasteeine juurde kuuluvat mänguasjagi välja valida. Kui mänguasjad lauda saabusid, ei mäletanudki poiss enam, mille ta lõpuks valis :) Lapsed nosisid suu matsudes ja silmad särades oma burgereid ja friikaid. Veiko oleks seda naudingut vist lõpmatuseni venitanud, aega oli sel poisil laialt. Aldo oli varandusest nii õhevil, et ampsas kord siit ja siis jälle sealt. Ka noorele tüdrukule, kes meie lapsi vastu võttis, jätsime me vist nii suur mulje, et lastele toodi lisaks veel õunu ning väiksed lipud. Paradiis!
Päev lõppes meil Sebe bussis. Sattus olema väga tore bussijuht, kes meie ütlemise peale, "meid on palju", suunas meid lõbusalt bussi ning hõikas, et "siin on ruumi küll ja veel ".
Oodatult olid mõned lapsed väga väsinud ning tukastasid bussis ning ootamatult oli lapsi, kelle kohta küsisime meie suures üksteiselt, et "kust nad küll selle energia leiavad". Veel tagasiteel algatas Loore laulu.
Põltsamaal jagasime need väiksed põnnid igaüks oma ema-isa-mamma-papa sülle ja läbi meie suur sõit oligi.
Väga tore oli, hästi läks!
