Me oleme igapäevaselt liikumas ja mõtlemas ning ikka aktiivselt tegutsemas. Me oleme enda arust väga ettevõtlikud. Vahel liigagi... ei teagi, kas keegi raiskab meie aja ära või planeerime end üle?
Leidsime, et oleme igati ära teeninud ühe ettevõtluspäeva külastuse. Seda enam, et kirjas oli lubatud pannkookide küpsetamise töötuba!
Tegelikult algas kõik sellest, et esmaspäeva hommikul lugesime Vali Uudiseid ning seal oli kirjas, et Kastanimunakese rühm sõidab neljapäeval Ettevõtluspäevale. Nii-nii???? Oli natuke naljakas ja samas natuke põnev. Meil pole kunagi midagi uute asjade ja bussiga sõitmise vastu. Seega läksimegi.
Ja seal oli põnev küll, erinevad ettevõtted tutvustasid oma toodangut. Mitte, et lapsed sellest midagi aru oleks pidanud saama, aga selle toodangu tutvustamise juurde käis ja selle kõige degusteerimine ja laste kommidega "ära ostmine":) Kommid, Felixi mahlad ja õhupallid. Meie maitsesime ka uut Felixi mahedat sinepit (oli tõesti hea, ei võtnudki silmist ja ninast vett välja nagu kange sinep), minge ostma! Ühesõnaga söö või kõht kommist täis, lastel olid põsed punnis ja taskud kommipabereid täis.
Õues nägime ka palju huvitavat. Kaitseliit näitas erinevaid relvi, mida sai ka katsuda ning kasvõi õlule vinnata. Need onud olid väga sõbralikud.
Politsei ja tuletõrje oma autodega. Ei tea, kas sellest, et tuletõrjeonud on meie naabrid ning meil on alati sellised heanaaberlikud suhted olnud ja oleme korduvalt nende autodes roninud, aga laste tähelepanu koondus tõesti vaid politseiautole.
Kõige selle juures jõudsime vahepeal juba unustada, et me ju pidime pannkooki saama. Läksime otsima, küsisime ühelt tädilt... tema juhatas meid peauksest sisse ja siis paremale ja enne treppi jälle paremale ja siis lõhna järgi... Kohapeal selgus, et me oleks pidanud eelnevalt registreeruma. Oeh! Aga tegelikult olid meil "relvad" tagataskus. Olete te märkanud, et kui midagi väga soovite ja teil on õnnetu näoga laps kõrval ning kui te ise ka veel natuke haledat häält teete, siis inimesed vaatavad seda õnnetut last ja ütlevad peagi, et "olgu siis pealegi". Ja nii me saimegi pannkooke küpsetama ja sööma. Olgugi, et "pannkoogitädil" oli natuke kiire ja ta vaid esimese koogi küpsetamise meile ette näitas ja ülejäänu küpsetamise võttis enda õlule Reet. Me saime hakkama. Ja tegelikult toodi meile veel ilmatu suure kannuga mahla ka ja üldse oldi meie vastu väga lahked. Pannkooke küpsetasime aga nii palju, kui lapsed vähegi soovisid... kirsimoosiga! Selle moosiga oli see tore lugu, et see sõna on meie Laura-Liisal vist kõrvade vahel kinni. Kui tuli jutuks, et koogid on koos moosiga, siis teatas tüdruk koheselt, et tema seda moosi ei taha. Kui kook aga taldrikul tema ette jõudis (koos moosiga), siis sai see sealt millegipärast ruttu otsa ka (koos moosiga). Juurde paludes tuli tal meelde, et moosi ta ju ei söö ning seetõttu jäi tal teine ports söömata :)
Muidugi ütlesime selle lahke erakorralise vastuvõtu eest suure "aitähi"!
Õue tagasi jõudes avastasime tuletõrjeauto varjust sõjaväe masinad. Suured ja väikesed. Igaühes neist võis turnida-ronida-kõõluda nii palju, kui süda lustis. Ja kui ise ei ulatunud, siis olid seal sõdurpoisid sind tõstmas. Meie Marek, kelle hing elab autos ja kes koos isaga koliks vist garaaži autosse elama, kui ema lubaks, oli nendest masinatest nii elevil, et jooksis ümber nende vist mitu ringi endal silmad peas põlemas.
Vahva oli!
