Kolmas aasta järjest külastasime Pilistvere jõulumaad. Sealne külarahvas tundub väga ühtehoidev, nii noored kui vanad. Nooremad laulavad, mängivad ja müravad lastega, nii rõõmsameelsed ja toimekad. Vanemad askeldasid laudade juures, meisterdasid ja olid väga abivalmid. Ja siis veel see 86-aastane kohalik memmeke, kellega seekord lausa juttu tegin. See memm on kõik need 10 aastat, mis Pilistveres jõulumaad on korraldatud, seal laval istunud, kiiktoolis kiikunud ja muudkui kudunud ikka ühte ja sama salli. See sall oli nüüdseks rullikeeratult memme jalge ees, ilus ja triibuline. Memm ise oli jutukas ja vaatas rõõmsalt laste müramist lava pealt.
Lastele, nagu ikka, väga meeldis. Meeldis kirikus küünal süüdata ja vaikust kuulata. Meelde jäi sealt, et oma südame peab ikka õigele poole liigutama. Meeldis Nomaadi juures, kes ka talvel öösel telgis magab, aedikus olevaid lambaid ja küülikuid toidab ja lastele tuletaelaga väikse lõkke süütamist õpetab. Kolm aastat pole meie, õpetajad, tuletaelaga süütamist selgeks saanud. Ka seekord ei õnnestunud, kuigi tahtmine oli suisa vägaväga suur.
Üle kõige meeldib muidugi lastele mängida inglite ja lammastega. Vahepeal sai piparkooke vormida ja kaunistada. Mõni laps viis kaunistatud piparkoogi koju, Kert ja Alex sõid selle kohapeal ära. Mine tea, äkki emme või issi tahab ka kodus ampsu saada :)
Nii lõbus ja südamlik on seal kõik. Kahju, et seekordne jõulumaa viimaseks jäi. Korraldajate sõnul on lihtsalt suur väsimus peal. Las nad puhkavad ja koguvad uusi mõtteid, ehk kunagi kohtume jälle.
No comments:
Post a Comment