Täna käisime metsas matkal nagu plaanitud. Tellisime enne ilmataadilt tuisuse ilma ja tuisune ta tuligi. Tubli taat see ilmataat! Enne kui matkast pajatama hakkame, sooviks öelda, et selle matkaga osaleme oma rühma lastega üleriigilisel matkamängul. Ka eelmisel aastal sai seal osaletud. Kellel huvi, siis täpsemalt saab tutvuda selle mänguga netilehel www.vvvs.ee/90/
Kuid nüüd matkast. Lasteaia juurest metsani polnud minekul häda midagi- tuju oli hea, lapsed rõõmsad ja tahtmist täis ning tuul tagant lükkamas. Vahepeal tegime puhkepeatusi ja joonistasime kogu kehaga lumeingleid. Metsaservas kadus tee jalgealt ning edasi sumpasime läbi paksu lume. Enne metsa sisenemist leidsime metskitseraja. Inimene on loomult uudishimulik, nii ka meie- vaja järgi uurida, kuhu rada läheb ja millega need kitsed tegelenud on? Leidsime mahatallatud kohti ning avastasime kitsede poolt näksitud noori oksi. Kuna mööda jälgi oleks võinud jäädagi sumpama (neid oli seal palju ja igalpool), siis väsisime sellest ning otsisime sobiva lõkkeplatsi. Lõkke süütamisega tulime "talutavalt" toime. Õigemini üks ei tulnud ja teine tuli, niiet keskmist arvutades saimegi "talutav".
Seniks, kui lõke jõudu kogus, tegime meie igapäevase päeva alustava hommikuringi. Tervitussalm, nädalapäev, kuu, aastaaeg ja ilmavaatlus. Nagu igal hommikul. Edasi rääkisime jänesest. Proovisime isegi jäneste moodi hüpata- ikka tagumised jalad esimestest mööda. Mitte, et meil esimesi jalgu oleks, kuid kujutleda ju võib. Kindel on see, et inimene pole jänes ja hüpata ilma ninali kukkumata jänese moodi pole võimalik. Proovige kodus!
Siinkohal jutt jänesest ja siilist. Elas kord üks jänes, kes muudkui hüppas rõõmsalt metsas ringi. Vastu tuli siil ja küsis, milleks jänes nii rõõmus on. Jänes vastu, ta rõõmustab selle üle, et ta nii hästi hüpata oskab.
Vahepeal oli lõke jõudu kogunud. Tegime katse lume ja jääga. Patta ja tulele! Sulasid ikka veeks jah. Arutelu tekkis selle üle, mida tuleks külmikusse panna, et jääd saada? Oli vast pähkel arutamiseks, kuid lõpuks saime ikka lastelt vastuse kätte- tuleb vett panna!
Selline rohke mõtlemine teeb kõhu tühjaks. Ragistasime võsas ja lõikasime vorsti küpsetamiseks tokid ning siis vorst otsa ja tokiga tulle. Küpsetasime nii, et ninad kirtsus, silmist vesi väljas ja vorst tahmand. Seda tossu jagus ka kõikjale. Selle kõrvale maitses hästi lõkkel küpsetatud leib ja piparmünditee. Mõni väike põnn oli nii näljane, et püüdis ka vorsti ümber olevat paberit nahka pista. No saime jaole.
Metsa all on ju tore mängida. Muudkui aga püüad sõpradele lund kraevahele saputada ja siis ise pihku itsitada. Tegelikult itsitasid ka need, kel lumi kaela sadas.
Tagasitee läks muidugi vaevalisemalt. Väsimus oli kontides ja tuul oli vastu. Kõige lühemate jalgadega väikemehed Henry ja Mattiase panime vahepeal isegi kelgule. Kusjuures suureks abimeheks vedamisel oli suur Karl.
Lasteaeda jõudes ja söögilauas istudes oli meie tuba lõkkelõhna täis. Oli tõeliselt tore matk!
...aga nemad said
.....siis kõik naerma
...ja kõige pikematega ka, kuid teda me kelgule ei võtnud
Väga harivad ja toredad üritused Teil. Õpetajad on ikka nii tublid ja toredad :)
ReplyDelete