Eile käisime loodusrajal.
Et natuke põnevust lisada, panime pähe jänesekõrvad ja mõtlesime end jänesteks. Õpetaja Anu teadustas seepeale, et kaduma on läinud jänesevanaema. Käisime loodusrajal jänesehaake tehes ning muid naljakaid hüppeid ja külg ees liikumist tehes selle memme jälgi otsimas. Ületasime purdeid ja astusime üle kändude ja puupakkude, kohtusime kuuse ja toomingaga, loendasime suuri kive ja autosid...Memme ei leidnud. Kauguses õhupalle silmates tekkis mõte, et ei tea, kas vanaemal on mingi pidu ees ootamas või?? Mingil hetkel, kui juba väsimus kontidesse hakkas pugema, otsustas õpetaja Anu vanaema jänesele helistada. See kõne oli selline vahva. Tundus, et kui seni lapsed ei uskunud mingi vanaema olemasolu, siis peale helistamist ei kahelnud vist keegi enam. Lõpuks jõudsime suure ja rohelise maja juurde. Kuna pannkoogilõhna sealt ei tulnud, hakkasime vanaema hõikama. Ja memm hõikaski vastu.... panime jooksu ning saime vanaema sülle joostes suure kallistuse ning korvitäie porgandeid :)
õnnelik jänes
:D väga vahva...nüüd lõpuks sain selgust :) nimelt küsisin eile Matu käest et kust ta selle südamekese sai pluusile ja tema vastas et "Vanaema andis" ...kuna ise nägin enne jänest metsas siis küsisin ikka järjekindlalt et "mis vanaema? et kas ikka jänes ei olnud? " Mattias jäi muidugi kindlaks endale et see oli vanaema, aga vat selle ta unustas ka mulle muidugi mainimata et ta ise ka jänes oli :) nii et siis see vanaema jutt oli ikkagi õige :D
ReplyDelete