Allan oli meil mõnda aega kadunud poiss. Ta külastas oma vanavanemaid ning otsustas kuni oma sünnipäevane pealinna elu nautida.
Aga täna hommikul oli poiss jälle naerusuisena meie keskel, kaasas kommikott sõpradele. Sünnipäev ju!
Allan ise jutustas, et sünnipäevaks kinkis Tallinnas issi talle raha ja nüüd ta peab alles plaani, missuguseid mänguasju ta endale ostab. Mõistlik tegu see plaani pidamine.
Sünnipäevalaul ja õnnesoovid olid meil ikka sama südamlikud kui alati. Allan teadis täpselt, kui vanaks ta sai, kuigi natuke pusimist oli nende näppudega... et ikka õige arv saaks näidatud. Natuke mõtlemist pakub meile alati nii suurte laste tooliga õhku tõstmine. Laps on juba suur ja aastaid ka üha rohkem. Aga me saame hakkama!
No comments:
Post a Comment