Oleme endale südameasjaks võtnud kevadised muutused looduses.
Täna hommikul õppisime paiselehte ja võilille. Niisiis läksime neid siis niidule otsima. Lastele hõikame ikka korralduse niidu algul, et jookske palun õunapuuni (seal on neid kaks) ja lapsed on sellise korraldusega sedavõrd harjunud, et kui täna Reet hõikas, et "jookske palun paiseleheni!" ja siis kohe ka nina all seisvalt Mattiaselt küsis, et "kuhu sa jooksma hakkad?" sai ta poisilt vastuseks- "õunapuuni" :)
Aga me leidsime niidult siiski paiselehed (lastel ei jää selle lille nimi hästi meelde. Kui kodus jalutate, palun aidake selle meenutamisel lapsi) ja silmasime ka võililli. Looduses on need lilled nagu kevadised päikesed heinamaa peal. Annaliisa teadis, et kui võilille õiega keelt puudutada, siis värvub see kollaseks.
Kui me juba niidul ja õunapuude juures olime, ei olnud ka meile juba nii omaseks saanud park kaugel. Otsustasime sinngi sisse piiluda, ehk leiame jälle midagi uut. Ja leidsime, et õitsema on hakanud tulikad ja nurmenukud (maitsesime nurmenukulehti, oi kui kibe). Pistsime suhu jänesekapsaid, hapud olid. Toomingal olid juba nii suured õiekobarad ning vahtrad õitsesid täies ilus. Vahtraõisi nuusutades oli tunda meelõhna. Sinililleõied olid juba päikese käes nii ära pleekinud ning ülased sirutasid oma viimast sirutust. Nii palju uut ja huvitavat. Kevad on ilus aeg!
Kevad on tõesti üks ilus aeg :)
ReplyDelete