Natuke siis meie laste poolt nii oodatud peost.
Külas käisid vanaemad ja vanaisad ja mammad ja papad ja emad ja isad ning sekka oli meie jalge ümber askeldamas ka õdesid ning vendi.
Rahvast oli meie väikese rühma kohta palju ja seda oli väga tore näha ja kuulda. Kuulda seetõttu, et kohati oli peomelu nii suur, et raske oli end kuuldavakski teha. See oli vahva!
Ja vahva oli seegi, et kohaletulnute seas oli ka vanaemasid ja vanaisasid, kes ei pidanud paljuks ka kaugelt kohale sõita- Antsla, Otepää, Viljandi...
Meie peod (õigemini peo ettevalmistused) on lapsevanemate ja vanavanemate seas ju nii palju kuulsust kogunud, et kõrvu kostus ütlemine-"siin saab ju alati kõhu täis süüa!" Seda on hea teda, me ikka mõtleme sedasi, et kui õhtul küla kutsuda, siis tulevad ju paljud Teist otse töölt ja lastele väga meeldib süüa teha.
Peost endast meenutaks paari meeldejäävamat seika.
Aliast mängides jäi meelde andekalt kaval võte Loore vanaisa poolt. Kui sõna "kingitus" kehakeelega selgitada ei mõista, siis vargsi sõrmega ja muiates vaibal olevate kingituste poole näidates ajas ka asja ära.
Annaliisa vanaisa, kes järjestikku juba teist pidu külastas oli selline muhe ja rõõmsameelne, kelle naljakad märkused tegid tuju heaks.
Ja siis see kotilugu! Loorel ja tema emal oli lühikese aja jooksul mingi segadus kottidega. Küll ununes Loore kott koju ja siis ununes ema kott lasteaeda. Selline naljakas punkt meie peole.
Aitäh, et hoolisite ja kohale tulite!
 |
| "järjekord" |
 |
| "järjekord" |
 |
No comments:
Post a Comment