JÄLLE MUUTUSI OTSIMAS

Oleme endale südameasjaks võtnud kevadised muutused looduses. 

Täna hommikul õppisime paiselehte ja võilille. Niisiis läksime neid siis niidule otsima. Lastele hõikame ikka korralduse niidu algul, et jookske palun õunapuuni (seal on neid kaks) ja lapsed on sellise korraldusega sedavõrd harjunud, et kui täna Reet hõikas, et "jookske palun paiseleheni!" ja siis kohe ka nina all seisvalt Mattiaselt küsis, et "kuhu sa jooksma hakkad?" sai ta poisilt vastuseks- "õunapuuni" :)

Aga me leidsime niidult siiski paiselehed (lastel ei jää selle lille nimi hästi meelde. Kui kodus jalutate, palun aidake selle meenutamisel lapsi) ja silmasime ka võililli. Looduses on need lilled nagu kevadised päikesed heinamaa peal. Annaliisa teadis, et kui võilille õiega keelt puudutada, siis värvub see kollaseks.

Kui me juba niidul ja õunapuude juures olime, ei olnud ka meile juba nii omaseks saanud park kaugel. Otsustasime sinngi sisse piiluda, ehk leiame jälle midagi uut. Ja leidsime, et õitsema on hakanud tulikad ja nurmenukud (maitsesime nurmenukulehti, oi kui kibe). Pistsime suhu jänesekapsaid, hapud olid. Toomingal olid juba nii suured õiekobarad ning vahtrad õitsesid täies ilus. Vahtraõisi nuusutades oli tunda meelõhna. Sinililleõied olid juba päikese käes nii ära pleekinud ning ülased sirutasid oma viimast sirutust. Nii palju uut ja huvitavat. Kevad on ilus aeg!

                                                                  võilillevile

                                                                  vahtraõied

                                                     palju pisikesi vahtraid

VANAEMA JUURES

Eile käisime loodusrajal.

Et natuke põnevust lisada, panime pähe jänesekõrvad ja mõtlesime end jänesteks. Õpetaja Anu teadustas seepeale, et kaduma on läinud jänesevanaema. Käisime loodusrajal jänesehaake tehes ning muid naljakaid hüppeid ja külg ees liikumist tehes selle memme jälgi otsimas. Ületasime purdeid ja astusime üle kändude ja puupakkude, kohtusime kuuse ja toomingaga, loendasime suuri kive ja autosid...Memme ei leidnud. Kauguses õhupalle silmates tekkis mõte, et ei tea, kas vanaemal on mingi pidu ees ootamas või?? Mingil hetkel, kui juba väsimus kontidesse hakkas pugema, otsustas õpetaja Anu vanaema jänesele helistada. See kõne oli selline vahva. Tundus, et kui seni lapsed ei uskunud mingi vanaema olemasolu, siis peale helistamist ei kahelnud vist keegi enam. Lõpuks jõudsime suure ja rohelise maja juurde. Kuna pannkoogilõhna sealt ei tulnud, hakkasime vanaema hõikama. Ja memm hõikaski vastu.... panime jooksu ning saime vanaema sülle joostes suure kallistuse ning korvitäie porgandeid :)

                                                          kõne vanaemale

                                                           viimased takistused

                                                            õnnelik jänes

TOMATIPROJEKT

Meie suurest tomatiprojektist hakkab asja saama. Oleme kevad läbi nende taimedega (õieti küll peamiselt Lea käis ümber taimede ja vahel ka posises kui natuke nõutu oli) tegelenud ja nüüd on siis lõpuks silmnähtavaid tulemusi näha. 
Mattiase emale täna hommikul ühte õrnalt kollast vilja näidates, Ütles Margit, et need on ju nii head, kuidas te nad küll ära jagatud saate???? Veel ei teagi :)

 

KEVADINE MATK METSA

Meile meeldib palju liikuda ja palju tegutseda. Seetõttu polnud üllatus, et lapsed seda matka nii väga ootasid. Ilm oli ilus, päike paistis ja lastes naer suul. Nõnda me liikuma asusime. Kui Hommikul Henry isa küsis, et "kuhu te ka lähete", sai ta vastuseks selle, mida lapsedki alati saavad- "lähme sinna, kuhu jalad viivad". Lapsed peavad selle vastusega leppima ja nõnda pidi ka Henry isa leppima. Kusjuures lapsed tõesti lepivadki rõõmsalt ja enamat kunagi ei päri :)

Matk oli meil väga hoogne. Esmalt võtsime suuna jõe poole ning sealt edasi metsa poole. Ja lõpuks jõudsime ikkagi jõe äärde, kus korraldasime ruttu suure pikniku. Ruttu seetõttu, et mõni lastest tundis suurt nälga juba vaevu mõnisada meeter lasteaiast eemal. Millegipärast on lastega nii, et kui on olemas teadlikkus seljastassitavast söögist, siis hakkab nälg kohe silmanägemist ära võtma. Küllap mõjub nii ka värske õhk või see, et oleks ju soov sõpradele näidata, mis kõik seal matkakotis kaasas on. 

Kotte avades nii just täpselt juhtuski. Näljast polnud sugugi enam lugu, kõigepealt näidati teistele oma moona ja kiideti omi ja sõprade asju. Annaliisa hõikas, et "Loorel on nii palju asju". Sellepeale jooksid teisedki kohale seda kaema. Söök söödud, vaadati veel olemasolev üle ning hakati oma ülejääki sõpradele pakkuma. Väga lahked lapsed on meil!

Edasi otsisid lapsed vajalikud tokid metsa alt ning üheskoos meisterdasime vahvad Pulksonid. Lastele meeldisid need pulgamehikesed nii palju, et ühiselt algatati nendega erinevaid mänge. 

Koos mängisime veel pruunide ja roheliste toonide leidmise mängu. Asetasime linale (et selgemini välja paistaks) rohelisi ja pruune loodusest leitud asju. Kes tõi puulehti (nii pruun ja vana leht kui roheline ja uus leht), kes leidis sammalt, kes, puuoksa. Loore oli nii kaval, et mitte joosta mitu korda, tõi tüdruk ühe hiirekõrvul oksa ning harutas lina juures sellelt lehed rohelise poole peale ning oksa asetas pruuni poolele. Aldo tassis nagu Kalevipoeg metsast üpris suure oksa kohale.

Aga kõige lõbusam oli siiski vaba ja piiramata alaga kullimäng. Seda ala me lõpuks siiski piirasime, kui osad väiksed mängulised metsa alla kaduma hakkasid. Kuid peidukohtade leidmises olid nad väga andekad- kõhuli möödunudaastase kulu sisse ja näha polnudki õieti kedagi!

Tagasiteel kõlas paljude laste suust, et "täna oli lahe päev!". Sellelst võib järeldada, et lastele looduses viibimine väga meeldib. Teile teadmiseks, emad ja isad!

                         Annaliisa nimetas seda puud järjekindlalt doominoks

                                                          vaata, mis mul on

                                             šokolaadijänese sõbralik jagamine

                                                               sobilik oks

                                                                   peitus

                                                Pulksonid kotti ja kodupoole

IKKA SÜDAME HEAKS

Täna külastasime lastega Mahlapubi. Meie lasteaias töötavad sellised lõbusad ja loovad inimesed, kes juba teist aastat kehastuvad Südamekesteks, seavad üles suured mahlapressid ning kutsuvad lapsi külla, et koos vaadata ja maitsta erinevate maitsetega mahlasid. Meie viisime omalt poolt õunu, apelsine, porgandeid ning kiivisid (mille kohta Mattias järjekindlalt väitis, et need on kartulid).

Mahlapubi ise oli üles seatud väga vahvalt. Muusika mängis, lauad olid kaetud laualinadega ning iluks seatd ka kevadisi nartsisse. Südamekesed ise olid lahked ja toredate kostüümidega. 

Mahlapressidest tuli välja meie lastele väga maitsev vitamiinirikas värske mahl. Lapsed limpsasid keelt ning muudkui hõikasid kiidusõnu. Selline armas ja südamlik ettevõtmine. Et seda mõtet ikka järgnevatel aastatelgi jaguks! Selle nimel me muudkui aga jagasime kiidusõnu :)

                                               porgand, apelsin, kiivi- ilus!

                                               tavaliselt on meil piimavuntsid

                                             lõpuks paluti meid tantsusaali

Õue jõudes ootas meid ees pidulik tõrvikuga minek tiigi äärde. Täna on ju jüripäev ning meidki ootas ees traditsiooniline jürijooks. Vahva oli see, et üllatuslikult olid meie lastele kaasa elama tulnud ka meie vanad sõbrad ning alati lastega nii meelsasti suhtlevad päästeameti poisid ja kisakoori oli kaasa haaratud ka Nublu.

Aga jooks ise kujunes tõsiselt tempokaks, kuid lapsed olid väga tublid. Ehkki Karlil lõppes jaks vahetult enne finisijoont ja lõpumeetrid tulid kõndides ning mõni laps kasutas topinguks õpetaja abistavat kätt. Aga tiik on meil ju suur ja lai (vähemalt lapse pilgu läbi) ja seda maad ikka annab joosta jah! Väga tublid ja mitte allaandjad olid kõik meie lapsed!

                                                                 kisakoor

Homme läheme matkale, pakkige lastele palun matkakotid kaasa!