Reede hommikul oli meil
sigimist-sagimist palju, sest oli loomaaeda sõidu päev. Kert oli kodus juba
hommikul kell seitse autos valmis olnud, et bussi peale hiljaks ei jääks.
Lapsed bussis, hakkasimegi pealinna poole sõitma. Nagu tee peal selgus, asub
Tallinn ikka päris kaugel ja sõit muutus pikapeale päris igavaks, aga kui linna
sisse sõitsime, oli vaatamist ja uudistamist ikka väga palju. Küll autosid ja
maju ja inimesi, kõike oli kuidagi harjumatult palju ning majad olid nii kõrged,
et kohe ei jõudnudki korruseid sõidupealt kokku lugeda. Ainus mida kusagilt
paistma ei hakkanud oli loomaaed. Buss liikus teosammul ja iga valgusfoori taga
seistes sai jälle ümbritsevaid maailmaimesid imetleda. Lõpuks parkis buss
ennast ühte suurde parklasse ja esimese hooga ei saanud kohe arugi, kus see
koht on, kust loomaeda sisse lastakse. Aga lõpuks sai see õige koht ka leitud.
Meile tuli vastu üks tädi, kes
tutvustas ennast ja ütles, et tema tuleb meile täna loomi ja loomaeda
tutvustama. Kõigepealt said selgeks reeglid: loomaaias ei tohi kõva häälega
karjuda, sest loomad ehmatavad ja lähevad peitu ning keegi ei jookse giidist
mööda, sest lapsed ei tea, kuhu minek ja võivad kaotsi minna.
Nii hakkasime oma retkega peale.
Kõigepealt vaatasime üle sikud-sokud sarvilised ehk kaljukitsede papad, kes
olid uhkesti hommikurivistusele tulnud, sarved tähtsalt kikkis, uhked näod peas
(tegelikult olid talitajad neile just süüa pannud, et nad ikka meie vaateväljas
püsiksid). Need kaljukitse isandad demonstreerisid meile ka seda, kuidas nad
omavahel jõudu katsuvad, et emandatele silma jääda. Natuke edasi minnes ja hästi vaikselt olles
saime uudistada ka üht mõnetunnist ida-sinilamba tallekest, kes juba usinasti
imemisega ametis oli.
Sõralised üle vaadatud viis meie
tee lindude juurde, aga nemad olid ennast meie silmaalt kaugemate saarte peale
peesitama sättinud, seega läks nende üle vaatamine kiiresti, sest midagi ju
õieti näha polnud. Selle eest järgmised elukad olid tõeliseks
vaatamisväärsuseks. Teist nii suurt looma annab ikka otsida, giid ütles, et
kaaluvad teised lausa kuue tonni ringi ehk sama palju, kui kaks suurt
kaubaautot. Arvasite ära ...... loomulikult olid need elevandid. Giid näitas
meile ka reisipuuri, millega elevandilapsed umbes 40 aastat tagasi Krügeri
Rahvuspargist Lõuna-Aafrika Vabariigist Tallinna loomaaeda toodi. Kuidagi ei
tahaks uskuda, et need gigantsed loomad nii väikesesse puuri ära mahtusid. Aga
ju ta ikka õige jutt oli.
Edasi viis meid tee roomajate
juurde, õnneks olid need hirmuäratavad elukad turvaliselt paksude klaaside taga
ja klaasi vastu koputamine ei olnud hea mõte ega keegi lastest vist oleks
söandanudki seda teha. Pärast roomajate külastamist vaatasime üle jõehobu, kes
õues oma esimest sooja päeva nautis ja ninasarvikud, kelle kohta saime teada, et
nad meid peaaegu ei näegi vaid ainult kuulevad ja haistavad.
Grööni muskusveiste juures saime
teada, et need loomad taluvad väga suurt pakast, kuna neil on imepehme ja soe
aluskarv, mida me katsuda saime. Pesukarud pidasid puhketundi ja lumeleopardid
peitsid end väga oskuslikult, nii et nendega meil kohtuda ei õnnestunudki. Ka
euroopa naaritsad ei pidanud vajalikuks ennast meile näidata. See eest nägime
troopikamajas luitekassi ja erinevaid konnasid ning isand kokodilli
isiklikult. Oma ringkäigu giidi saatel lõpetasime hüljeste juures, kus üht
toredat mõistatamise mängu mängides kordasime veel üle, mida olime oma retkel
kuulnud–näinud.
Päras nii pikka retke tundsime,
et oleme ühe mehise lõuna ära teeninud. Harutasime oma moonakotid lahti ja
lasime kaasavõetud pruukostil hea maitsta. Ennast sel viisil natuke kosutanud
tundsime endas jõudu veel loomaaia asukatega tutvuma minna. Nii said ka lõvid
ja jääkarud vaadatud ning vahepeal jäätisegagi maiustatud. Tegelikult
jäi veel üsna palju nägemata, sest väikesed reisisellid olid elamusterohkest
hommikupoolikust nii väsinud, et tagasitee bussi juurde tundus kordi pikem kui
selle teekonna esimene pool. Aga lõppkokkuvõtteks oli meil tegus ja teadmistest
pakatav päev ja väike väsimus ei rikkunud liialt tuju ning tagasisõidul ei
tõmmanud väsimus ühtki reisiselli unehõlma.
