Täna oli jänesel sünnipäev. Olete te näinud 100-aastast jänest? Meie ei olnud, täna nägime. Õieti oli lastel sellest üsna ükskõik, kui vanaks need jänesed õigupoolest elavad. Peaasi, et sünnipäevale sai.
Sünnipäevale minek polnudki nii lihtne. Selleks tuli meil terve metsarada läbida. Oleks teadnud, oleks teisest väravast metsa läinud, siis oleks kohe kohal olnud :)
Aga läksime ikka sealt, kus kass meid ootas. Ise see hiiresahver metsa ei tulnudki, kartis metsloomi, kuid hunti palus tervitada. Meile küll hunt meeldis, väga lõbus ja mänguhimuline oli. Ütles, et ta juba hommikust saati seal metsa all muudkui mängis lastega, igasuguseid mänge. Meie lapsed valisid peituse. Esimese hoogu tahtsid kõik meie lapsed ikka jälle ühe ja sama puu taha peitu joosta, kuid siis vist taipasid, et ei mahugi. Eriti hea peidukoht oli Oliveril- poiss viskas lumme külili ja lootis, et lumi on nii sügav, et ta sealt välja ei paista :)
Hunt ise ei viitsinudki sünnipäevale tulla, ütles enesel väga kiire olema, lubas õhtul minna. Meid aga juhatas hiire juurde. Hiir oli end ära ehtinud, saba oli lehve täis, väidetavalt oli ta nüüd kasside hulgas väga populaarne. Ja mõte oli tal väga hea- teeme jänesele käepärastest vahenditest tordi. Käepärased vahendid olid maa küljes kinni olev konarus, jäätükid ja küünaldeks käbid. Ilus sai. Hiir ise ei saanud seetõttu aga sünnipäevale tulla, me pidime hoopis jänese tordini juhatama, kuna see oli maa küljes kinni.
Edasi ootas meid orav. Seal oli sellele loomale omaselt väga palju liikumist. Ikka edaspidi ja tagurpidi, pugesime ja ronisime. Ja oravgi ei saanud selle kiire elutempo juures sünnipäeva külastada.
Aga karu! Temal oli vist aega liigagi palju, nii palju, et suurest laiskusest ei raatsinud seda jänese sünnipäevale raisata. Lapsed muudkui tassisid kelkudega tema koopale lund peale ja meist ta sinna magama jäigi.
Tegelikult oli see 100-aastane jänes üsna nooruslik ja krapsakas veel. Oli meile soojenduseks lõkke teinud ja sooja teed keetnud. Nii tore pidu oli koos jänesejenka ja küpsistega.
