Monday, September 14, 2015

TÄNA JOOKSIME

Jooksime kohe hästi palju. Õigemini jooksid lapsed, sest meie Reedaga leidsime, et eilsest Tallinna jooksust olid meie jalad jooksukõlbmatud :)
Aga lapsed lippasid usinasti. Oli teatevõistluste päev. Me küll ei võitnud ühtegi aga teisi ja kolmandaid kohti noppisime küllaga. Lõpetuseks vedasid hakkajamad veel köit kah. Lõbus oli!












 
Aga homme sõidavad koolieelikud Adaverre spordipäevale. Palun pange lastele sportimiseks jalga tossud ja selga mugavad riided. 

Thursday, September 10, 2015

ELU ON ILUS...

...kui teha asju õigesti ning kõik vale ja ohtlik tegemata jätta. Räägime lastele sel nädalal mõnedest olukordadest nii toas, tänaval kui mujal õuealal, mis oleks soovitav kindlasti kõrva taha panna ja sinna jättagi. Tutvustasime jalakäijate ülekäigukoha ja jalakäijatele ning ratturitele mõeldud tee märke. Selle viimase märgiga on meie lastel ikka tore teadmine olnud. Märgil olev ema koos lapsega tähendabki nende meelest, et sel teel tohivad liigelda vaid emad ja lapsed. Seekord me sellist vastust ei jõudnud saada. Meil on rühmas üks nutikas ja tähelepanelik poiss Riko, kes meile väga õige ja asjakohase vastuse andis.
Aga eile käisime pargis ja jõe ääres. Ikka selleks, et lapsi ninapidi sisse torgata kõigesse, millest võiks eemale hoida.
Tiigi kaldal arutlesime libedate kallaste üle. Mis sellest, et tiigivees hulpis lapse silmale nii mõndagi huvitavat (vette visatud tühjad pudelid näiteks), mille järele võiks ju upitama minna võimalikult kalda lähedale. Reet püüdis seda teha (näitlikult muidugi), libises peaaegu vette. Isegi laste suust kostis "ohh".
 
Kas teadsite, et hetkel on looduses palju väikseid konnapoegi ringi hüppamas. Meie ei teadnud seda seni, kui pidime korduvalt Oliveri enda juurde tagasi hõikama. See väikemees kalpsas ise muudkui konnadele järele :) Ja meie tähtis jutt ähvardas tema kõrvust mööda minna :(
Seega jalutasime edasi ning avastasime ühed isuäratava välimusega marjad. Veidike mustikate moodi. Oleks võinud väikse marjakorvigi kaasa võtta. Kuid jällegi teatas Riko, et need olevat väga mürgised, ehkki nimi ei meenunud poisile. Ussilakk, seda marja täna hommikul meenutades, ütles Andri, et see oli mustikalakk. Jätsime need marjad parki ja võtsime kaasa teadmise, et suhu neid ei tohi panna.
 
Pargis asuv lagunev, kuid endiselt suursugune Põltsamaa uus mõis on lastele samuti koht, kust võiks leida mängimiseks palju põnevat. Kuid... purunenud aknad, mille killud endiselt maas vedeleval, kõrgelt seintelt varisenud kivid, mis võivad pähe kukkuda, keldri aken, kust lapsed mahuks sisse ronima ja kus valitsev pimedus ei luba aimata seal olevat sügavust. Välja sealt küll enam ei saaks, eriti kui mõni luu murda sügavale kukkudes. Lastelt küsides, mis seal keldris ohtlikku võiks olla, leidis Kristo, et näiteks kummitused. Mine tea.

 
Jõe kaldale jõudes avastas Veiko ruttu ühe ohu, mis meid varitsemas oli. Õpetajal käest haarates astus poiss ettevaatlikult saarele viiva silla märgade laudade peale. Võib ju libe olla ja selles oli tal vägagi õigus. Võib ka vette libiseda. Saarikul püüdsime kõike nähtut ja kogetut kinnistada veidike mängides ja õuna nosides.

 


 
Ja jõe ääres nägime kobrast ka!
Tagasiteel kohtusime ühe hiirega, kes kurval kombel meie teel lamas ja täitsa surnud oli. Lapsed arutlesid, mis küll võis juhtunud olla. Leidsime, et äkki vaeseke sõi ussilakka.



                                                       natuke lõbus oli ka

Thursday, September 3, 2015

VESTLUSRING

Ootame Teid, kallid emad ja isad, meie esimesse vestlusringi teisipäeval, 15. septembril, kell 16:45.
Tutvume üksteisega ja räägime sügisestest tegemistest.
Meie lasteaia direktor Helje Tamme selgitab meie uut kodukorda.

Ootame Teie ettepanekuid, et laste elu lasteaias põnevamaks muuta.

Reet, Kai, Marge ja Virge

LOTTE

Selline vahva ja lõbus üllatus lastele!






                                           Aitähh, Mariin!

Tuesday, September 1, 2015

PALJU ÕNNE, GERT!

Ja nüüd siis sellest jäätisest, millest eelmises loos põgusalt juttu oli. Meie väike Gert on nüüd tervelt aastajagu suurem ja vanem. Kohe suur poiss täitsa. Tervelt kuue aastane.
Paar päeva tagasi maha peetud sünnipäevapidu sai jätku meie rühmas. Poiss säras ja oli muidu tähtsa olemisega.
Laulsime ja õnnitlesime ning tõstsime ikka õhku ka. Selle õhku tõstmisega on meil natuke lõbus lugu. Meie fotoaparaat kipub liikumise pealt tehtud pilte uduseks jätma. Seega on kokkulepe, et viimane tõste jääb õhku. Täpselt nii kauaks, kui pilt saab tehtud:) Kusjuures igakord esimene pilt ei õnnestugi.
Ja siis muidugi see JÄÄTIS. Seda sööme veel hommegi ja võib-olla ülehommegi.



 

PALJU UUT JA HUVITAVAT MEILE KÕIGILE

Täna on pidulik ja tähtis päev. Tavaliselt me nii uudishimulikult aknast välja ei vaata... et kes väravast sisse tuleb ja mis tal seljas on ja mis tal käes on ja... aga täna küll vaatasime. Selline rõõmus ja natuke ärev tunne oli. Lapsed tulid lilled näpus, mõnel ka pidulikumad riided seljas, ühel isal oli ülikondki seljas. Silmadega otsisime oma rühma lapsi ja nende emasid- isasid.
Tuli Kristo, astrid peos, tuli Loore uhke päevalillekimbuga. Tüdruk istus kappi maha ja teatas, et ootab Veikot, keda juba õues silmas. Tuli Gert, ilusad sügisesed kimbud kaasas. Kimbud olid suured, niiet nende tassimiseks olid kaasa võetud ka ema ja isa (tegelikult oli kotis veel ka suur jäätis, aga sellest räägime eraldi loos). Siis saabus Merili, kes samuti rõõmsalt koos ema-isa ja pisikese õega meie rühma toreda seltskonnaga liitub. Ja jälle lilled. Viimaks tuli ka Riko, natuke kahtlevalt kõike uut uudistades. Ja rohkem meid täna ei tulnudki.
Tänane päev oli meil tõesti pidupäev. Saalis oli lõbus kogunemine, kus saime suure arbuusi. Kutsusime naaberõunad külla ja pugisime arbuusi ja naabrite toodud ploome ja Gerti toodud jäätist ja tundsime ennast väga õnnelikena.
Ootame uuel õppeaastal palju uut ja huvitavat, ootame lõbusat ja sõbralikku seltskonda. Lapsed, meie ja Teie kõik oma kodudes. Ilusat Teadmistepäeva meile kõigile!

 

Thursday, June 11, 2015

OTSAD KOKKU

On kuidagi iseendast mõistetav, et maikuu on kiire-kiire. Nii kiire ta ometigi pole olnud, kui sel aastal. Siin arutlesime Reedaga, et kuidas siis nõnda. Ikka kipud süüdlasi kuskilt mujalt otsima. Küllap anti meile ülesandeid rohkem, kui me ajaliselt toime oleks tulnud... Tegelikult me ilmselgelt planeerisime end üle ja võib-olla jäime liigselt pikalt mõne asja üle ka mõtisklema. Järgmisel aastal parendame seda kõike. Meil on nüüd ju laual kalendermärkmik, mille üle me jätkuvalt hämmeldunult uhked oleme :)
Aasta nagu aasta ikka...ometigi nii erinev eelnevatest. Kunagi ei ole igav, kunagi ei tea, milliseks aasta kujuneb. Kõike kujundavad lapsed ise. Igal sügisel astub üle meie rühma ukseläve ikka mõni uus väike põnn, kel silmad uudishimust pärani- missugused mänguasjad, sõbrad, õpetajad siin on? Ka meie ilmselt vaatame sama uudishimulikult neile vastu- missugused lapsed need on. Mõni vaiksem, teine elavam, mõni kiire, teine aeglasem jne.
Sügis algas meil suure tutvumisega. Meile omaselt püüame sellesse tutvumisringi kaasata ka Teid, emad ja isad, lähme matkale. Plaanid olid suured, kuid matkast ei tulnud miskit. Sadas ja sadas. Kuid juba vestlusringis oli näha, et meie lastel on agarad ja julged vanemad. Ja kui ei olegi nii julge, siis meil on vanemaid, kes kõiki teisi kaasa haaravad. Selline väike ja mõnus vestlusring.
Meenutada on sellestki aastast mõndagi. Meeldis, et isadepäevale eelneval nädalal käisid meil külas kaks söakat isa. Seda mõtet mõeldes ei olnud me kindlad, kas isad on ikka nii julged tulema. Olid küll ja välja kukkus kõik enam kui hästi. Saskia isa Margus rääkis lastele oma lapsepõlvest ja noorukieast, rääkis oma vanematekodust Saaremaal ning kahe silma all (või siis ka internetiavarustes kõigile) öeldult rääkis ka oma kena naise kohtamisest. Väga huvitav oli kuulata nii suurtel kui väikestel. Henry isa Aivar on meil juba "vana" olija, küllap tunneb end meie keskel juba üsna tuttavlikult. See, millega ta tegeleb, oli lastele põnev nii vaadata, katsuda kui kuulata. Erinevad tööriistad, millest enamiku nimed on nii keerulised, et ma siinkohal ei hakkaks neist ühtegi nimetama, pakkusid lastele tõsiselt palju põnevust. Aitäh neile julgetele isadele. Järgmisel sügisel võtame mõne järgmise isa meile külla veenda.
Käisime õppesõitudel Imavere piimandusmuuseumis, Hellenurme vesiveskis, Loopres rehepeksu vaatamas. Sellised vanad ja ajaloohõngulised käigud. Et ikka meeles hoida- olid ajad...olid tööd ja tegemised. Lastele meeldivad sellised käigud.
Meie jõuluaeg täis ootusärevust. Ühest küljest oodatakse neid väikseid punase mütsiga mehikesi ja kuuselõhnalist jõuluõhtut, teisest küljest ootavad meie lapsed seda suurt põhutralli, mis juba vargsi traditsiooniks hakkab muutuma. See hakkab traditsiooniks muutuma ka minu ema jaoks Puurmanis, kes juba suvel küsib, et "kas ikka põhku ka vaja on, ma siis vaatan seda kõige paremat ja puhtamat?" :) Vahva! Lapsed juba teavad oodata, kui Lea vaipa kokku rullib. Silmad lähevad eriliselt särama ja näol püsib tahes tahtmata kerge naeratus. See trall on meil alati suur ja lõbus ja ka koristustööd on hiljem suured ja lõbusad. Eriti tore on koristada hüplemisest kergelt higiseid laste selgasid sellest heinapebrest :)
Meie Lasteaias oli jõuluaeg sel aastal kuidagi eriline. Pärimuskultuurist kantult seati üles väga suurt tööd nõudnud imetore näitus vanadest asjadest. Käsitöö, tööriistad, kirjad, postkaardid, raamatud, riided jpm. See oli suurt elamust pakkuv.
Sai ju veel palju-palju asju tehtud. Sõbrapäev meie uute eriliste naabritega Õunakese rühmast, vastlapäev Adaveres, Eestimaa sünnipäeva puhul silgu röökimine...
Eredamalt meenuvad meie kevadised tegemised. Vanavanemate küllakutsumine on meil ka selline eriline sündmus, mida lapse nii väga ootavad. Need on ju inimesed, keda iga päev ei näe (mõni neist elab vägagi kaugel) ja seda enam on hea meel, et vaevutakse kohale tulema. Küllap siis nii väga hoolitakse oma lapselapsest, seda on hea teada.
Ilusa kleidi päev meie vähestele tüdrukutele. Poisid nii pingutavad, et kõike ikka hästi teha. Ja meie ilusad tüdrukud sel päeval lausa särasid. Sellel mõttel on veel potentsiaali, järgmisel aastal keerame võib-olla vunki juurde. Armas ja südamlik päev oli.
Maikuu on alati sündmusterohke. Olime seekord nii saamatud, et ei suutnud õigel hetkel õiges kohas olemas olla, et lastele üks ilus teatrielamus pakkuda päris teatrimajas. Püüdsime seda asendada kinokülastusega, aga selles kukkusime me ka läbi. Küllap järgmisel aastal võtame õppust... Aga käisime hoopis kohvikus, kus meid väga soojalt vastu võeti.
Ja siis oligi käes aeg, mil ilusasti sätitud ja kaunistatud saalis seadsime ritta oma kõige suuremad ja piisavalt tarkust kogunud lapsed, et neile koos "head kooliteed" soovida. Ja siis oli kätte jõudnud aeg, et suurel kevadisel piknikul Teile kõigile "ilusat suve" soovida. Oli jällegi üks vahva, lõbus, suuremate ja väiksemate õnnestumiste ja ka viperustega aasta. Vahva oli kõike jälle kogeda koos lastega ja ka Teiega, kallid emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, õed ja vennad, onud ja tädid...
 
Suvi ukselinki surub
ja meid hõikab välja.
Millised on suveteed?
Ühel küljel kullerkupud,
aga teisel takjanupud,
ees on metsad, mereveed.
Sellised on suveteed.
 
Ilusaid suviseid elamusi Teile!
 
Reet, Lea, Marge ja Kai