SÜDAME HEAKS

Oleme juba teist päeva järjest tegelenud lastega sellega, et otsida üles oma süda ning tegutseda selle nimel, et see väike "mootor" ikka tugev ja terve oleks. Käimas on nimelt südamenädal. Seekord tähtsustame õues liikumist.

Eile käisime pargis ning sellele järgnes meie tubli abilise Anu eestvedamisel ratastel vigursõit ning hoogne liikumismäng.

Aga täna oli Anu lastele ette valmistanud palju hüplemist, raskuse tassimist ja köievedu (selle viimase kohta kõlas laste suust, et "see on meie lemmik"). Raskuste tassimine käis nõnda- lapsed olid jüripäeva puhul väiksed karjased, kes karjamaale lastud karjale pangedega juua tassisid. Algul kõndides ja siis ka joostes. Eriti üle äärte ei loksunudki :)

Homme ootab meid jürijooks...

                                                         algul kõndides...

                                                        ...ja siis ka joostes    

                                                       ainult natuke loksus

 

KÄISIME MUUTUSI OTSIMAS

Eelmisel nädalal tegime esimese kevadise õpperetke parki, et uudistada kõike kevadist. Nii kannatlikud, kui me ka olime, konnasid näha meil ei õnnestunud. Mõtlesime, et konnad peavad üksteisesse rohkem ära armuma ja julgemaks muutuma, siis näeme neid.

täna seda eelkõige kaema läksimegi. Õigemini läksime kaema muidki asju, mida eelmisel korral nägime ja kuulsime- otsisime muutusi. Konnatiigi ainuke muutus oli see, et tiigis oli selge vee asemel kudu. Konni endiselt ei olnud näha (üks istus ja valvas). Kurb küll, aga selleaastane konnakontsert jäi meil kuulmata.

Muutunud oli veel see, et ülased olid oma õied avanud, sinilill kasvatas endale selleaastaseid lehti ning oli oma peaaegu äraõitsenud õisi allapoole hakanud langetama, et sipelgad nende seemneid saaks laiali kandma hakata.

Muutusi märkasid lapsed ka puude ja põõsaste okste küljes, nimelt olid väiksed lehed palju suuremaks kasvanud ja magesõstarde ning toomingate üldmulje on juba üsna roheline.

Muutus oli ka see, et maapind on pruuni asemel roheline. Vanadest lehtedest hakkab selleaastane rohi läbi kasvama.

valvur

                               Henry nägi seal kellegi silma

Oli, mida vaadata ja kõrva taha panna! Küsige kodus üle, et asi ikka kindlamini seal kõrva taga püsiks:)

SUUR MUNAPÄEV... JÄTKUKS

Natuke siis meie laste poolt nii oodatud peost.

Külas käisid vanaemad ja vanaisad ja mammad ja papad ja emad ja isad ning sekka oli meie jalge ümber askeldamas ka õdesid ning vendi.

Rahvast oli meie väikese rühma kohta palju ja seda oli väga tore näha ja kuulda. Kuulda seetõttu, et kohati oli peomelu nii suur, et raske oli end kuuldavakski teha. See oli vahva!

Ja vahva oli seegi, et kohaletulnute seas oli ka vanaemasid ja vanaisasid, kes ei pidanud paljuks ka kaugelt kohale sõita- Antsla, Otepää, Viljandi...

Meie peod (õigemini peo ettevalmistused) on lapsevanemate ja vanavanemate seas ju nii palju kuulsust kogunud, et kõrvu kostus ütlemine-"siin saab ju alati kõhu täis süüa!" Seda on hea teda, me ikka mõtleme sedasi, et kui õhtul küla kutsuda, siis tulevad ju paljud Teist otse töölt ja lastele väga meeldib süüa teha.

Peost endast meenutaks paari meeldejäävamat seika. 

Aliast mängides jäi meelde andekalt kaval võte Loore vanaisa poolt. Kui sõna "kingitus" kehakeelega selgitada ei mõista, siis vargsi sõrmega ja muiates vaibal olevate kingituste poole näidates ajas ka asja ära. 

Annaliisa vanaisa, kes järjestikku juba teist pidu külastas oli selline muhe ja rõõmsameelne, kelle naljakad märkused tegid tuju heaks.

Ja siis see kotilugu! Loorel ja tema emal oli lühikese aja jooksul mingi segadus kottidega. Küll ununes Loore kott koju ja siis ununes ema kott lasteaeda. Selline naljakas punkt meie peole.

Aitäh, et hoolisite ja kohale tulite!

"järjekord"

"järjekord"

 

KUIDAS SINA PÕLLULE, NÕNDA PÕLD SINULE.

Igapäevane ja väga vajalik teema meie elus. Eriti väikeste inimeste elus, kes alles õpivad õiget elutarkust.
See tarkusetera räägib meile hoolimisest, järjepidevusest, vastastikkusest ning ka töökusest.
Seda tarkusetera on väga hea kohandada inimestevahelistesse suhetesse.

SUUR MUNAPÄEV!

Tänane päev algas meil tegutsedes. Tööle saabudes sattusin koridoris Mattiase riietumise peale- pidulikum särk selga ja igapäevased püksid jalga- isa sõnul sai poiss riidesse "poolpidulikult", küllap õhtuks me sätime siis "täispidulikult"!

Nii mõnelgi lapsel oli pidulikum riietus tänagi seljas või siis kapis ootamas. Meil on ju külalisi oodata õhtul. Ja mitte just igapäevaseid... vanaemade ja vanaisade tulekut ootavad lapsed juba pikisilmi.

Hommikuringis tegime algust meie Suure Munapäevaga... vaatasime seda, tegime katki ja nagu igal aastal, nimetasime koore ja rebu õigesti ja takerdusime sellele läbipaistvale ja värvitule ollusele nimetuse leidmisel. Pole vist tõesti ükski aasta möödunud, ilma et keegi poleks seda õliks või veeks kutsunud. Küsige kodus lastelt, kas neil jäi meelde, et see on munavalge.

Hommikuringist lahkudes sai lastele nimetatud kõike, mida täna jõudma peame. Ja muidugi tuli väikestelt suudelt suur hõige- vahva, lahe, tore!!!

Asusime tegudele. Kõigepealt oli vaja kõhud korralikult täis süüa, seega praadisime ja keetsime mune ja vitsutasime need kõhtu. Lastele munad väga maitsesid, seda oli näha juba praadimise ja keetmise käigus- kui me poleks keelanud, oleksid nad suisa oma väiksed ninaotsad panni või poti sisse pistnud. Ja neid lugematuid õpetajate varba peale astumisi, et ikka lähemale kaema saada!

Sealt edasi oli järg kingituste valmistamise käes. Väiksed käed voolisid linnupesi ja loendasid nendesse mune. Kunst ja matemaatika integreeritult!

Ja siis salati lõikumine. Vanavanemad ju tulevad sellisel kellaajal, et õhtusöögi aeg on käes, küllap nende kõhud on tühjad. Lastega on hea ja lihtne suurt kausitäit salatit lõikuda. Käsi on palju ja salat saab iga kord lõigutud, nii et ei märkagi. Mõni suu küll vahepeal hõikas, et käsi on väsinud või enam ei jaksa, kuid natuke meeldetuletust, et "see ju vanaemale-vanaisale" ja juba läks töö edasi. Mattias vaene mees, pidi suisa kahe vanaema eest lõikuma, Loore rebis lõikamise asemel usinalt noaga tükikesi nagu ikka. Veiko oli nagu väike tubli "köögikodanik" ja Annaliisa  töötas nagu konveieril. Kõik lapsed olid täna väga tegusad ja tublid. Kook veel teha ja väike näidendiproov... ja olemegi valmis Teid kallid vanaemad ja vanaisad tervitama!

Peomelust räägime tagantjärele!  

                                             Hommik algas üllatuskülalistega.

                                Mõista, mõista... tõsta jaksad, aga visata ei jaksa?

                              Selliseid mune pidid kanad munema kolmapäeviti.

                Väike Loore oleks suunamiseta tühjendanud terve pudeli.

 Meie lapsed on noa ja kahvli käsitsemises omandanud juba tubli vilumuse.

                                                   Allani ettepanekul saab ka nii.

                                       Kurk oli libe, seega tegi see Kermole nalja.

                                             Tüütu töö, kuid tehtud sai seegi.

VÄIKESE ONU SAAGA

Meie teatrikülastus oli ammu ettekavatsetud ning ammu kokkulepitud. Lapsed olid selle päeva puhul pidulikult riidesse sätitud (kuigi väikesel Loorel olid juba teist päeva mingid naljakad sekeldused kotiga-kas see ikka sai kaasa ning täna ta siis ununes ikka maha ka, pidi teist Kolga-Jaani ära tooma sõitma). Kõik sai korda.

Tartusse sõit oli huvitav. Nägime ühtteist kevadiselt uut. Suured põllud, millel hoogsalt kevadtöid tehti, toonekured pesadel ning Mattiase poolt märgatud "mutionu pesad".

Teatri Kodu on selline tõeline kodu- väike ja hubane. Etenduse eel on ka võimalus ise teatrit teha nii käpiknukkudega, kui pantomiimi või varjuteatrit tehes. ja muidugi vanadest headest nukkudest näitust vaadata.

Etendus ise oli lihtne ja väga südamlik lugu sõbra otsimisest, selle leidmisest ja truudusest. Juttu oli vähe, kuid selle eest oli muusikat palju ja nalja palju. Lastele väga meeldis.

                                                 enne etendust suu magusaks

Tema palus kõigil istuda, kuna etenduse esimene vaatus kestab vähemalt kolm tundi.