Tänane hommik ei jätnud lastele aega rühma tulles korralikult sissegi hingata. Töö ootas. Tegime meestele süüa! Selleks oli vaja kohe varahommikul valmis meisterdada võileivatort. Niisiis, "tere hommikust ja palun tule lõikuma!". Ikka ja jälle paneb meid imestama, kui vilkad on laste käed. Loorele jäi lõikumiseks vaid kaks paprikaviilu ja Henryle segamine. Annaliisaga võidu ei suudaks vist meiegi lõikuda :) Tegelikult oli vahva vaadata, kuidas väike Loore olukordi lahendab. Lastel on lõikamiseks käes ju nürid noad ja kui oskusi sellise noaga toime tulla on alles vähevõitu, siis peab midagi kavalamat välja mõtlema. Loore näiteks keeras vindiga ja rebis paprika tükikesi, kui noaga raskeks läks. Tubli! Töö sai ju tehtud ja tort tuli ilus!
Päästeametis on sellised tublid, sõbralikud ja alati abivalmis onud. Oleme seal peaaegu iga-aastased külalised. Naabrid ikkagi, kuidas sa siis ei lähe külla! Vastuvõtt oli juba ukse peal rõõmus ja tort võeti vastu lausa põlevate silmadega. Asja ette läks see kingitus.
Jutt, mida meile räägiti, oli igati lapsepärane ja huvitav. Selgus, et see onu, kes meile rääkis ja maja tutvustas, oli ise kolm inimest tulest välja toonud ja nende elu sellega ka päästnud. Tegime selle peale suure aplausi. Tõesti tubli!
Lastel oli palju küsimusi ja neile anti ka huvitavaid vastuseid. Kuulasime kõrvu kinni kattes ka suitsuanduri undamist, mille peale nii mõnelgi lapsel see heli tuttav tundus. Lähemalt uurides selgus, et need emad seal kodudes alailma ahjus või pliidi peal midagi kõrbema lasevad minna.
elupäästja!
Majaga tutvuma pidime minema roomates! Õigupoolest oli see õpetlik mäng, kuidas käituda suitsusest toast väljudes. Niisiis käpuli või kõhuli ja ukse poole, sealt edasi juba naabritädi poole abi paluma.
Meil polnud põhjust abi järgi joosta, meie suundusime hoopis maja vaatama. Ja sealt tuligi meie kauaoodatud päeva nael! Toru, millest julgemad alla said lasta. Eks me kõik kipume teoorias tugevamad olema kui praktikas. Suuga teeme ikka suurema linna... Sinna minnes lubasid paljud lapsed sellega hakkama saada, kuid toru nähes hiilisid vargsi trepi poole. Eks sealt oli muidugi toekam allapoole liikuda. Mattias arvas küll tagantjärele, et tema tahaks nüüd ka... see väike poiss nägi alt üles vaadates, kuidas tervelt kolm suurt ja tugevat onu lapsi all kinni püüdsid.
Veelkord ütleks kiitvaid sõnu neile onudele, kes seal töötavad. Nad on kõiges nii vastutulelikud ja näod naerul teevad kõike, mida külalised tahavad. Meie soovil pani üks neist onudest end aja peale riidesse, alustades oma teekonda ülemiselt korruselt puhketoast. Teised tuletõrjeonud olid sellest nii põnevil, et ruttu otsiti välja isegi stopper ja võeti aega. Teekond oli selline- puhketuba, jooks mööda koridori, torust alla ja riidesse. Küll käis kähku tõesti! Kiivrit lasti lastelgi hiljem pähe proovida. See tundus nii raske, et mõni lastest ei suutnud pead otsegi hoida.
Tuletõrjeautodki ei jää meil kunagi nägemata ja järgi proovimata. Meile avatakse kõikide autode uksed ja palun ronige, palju soovite. Kel abi vaja, seda ka tõstetakse.
Meie rühmas käib üks väga väle väike tüdruk, kellele ronimises pole meil vist võrdset. Tuletõrjeautod on ju kõrged ja sisse peab sinna ronima mööda redeliastmeid, kusjuures kinni pole võtta õieti kuskilt. Huviga jälgisime, kuidas Loore nagu väike sipelgas sellega ilma abita hakkama sai. Puges seal rooli alt läbi ja vups istuma. Küsimusele, kas tuled nüüd alla, raputas vaid pead! No alla siiski tuli, vastasel juhul oleksime pidanud õhtul ema või isa sinna tütrele järele suunama!
Vaat selline tore, lõbus ja õpetlik käik oli meil täna!
