Friday, October 12, 2012

PÄÄSTEAMETIS

Tänane hommik ei jätnud lastele aega rühma tulles korralikult sissegi hingata. Töö ootas. Tegime meestele süüa! Selleks oli vaja kohe varahommikul valmis meisterdada võileivatort. Niisiis, "tere hommikust ja palun tule lõikuma!". Ikka ja jälle paneb meid imestama, kui vilkad on laste käed. Loorele jäi lõikumiseks vaid kaks paprikaviilu ja Henryle segamine. Annaliisaga võidu ei suudaks vist meiegi lõikuda :) Tegelikult oli vahva vaadata, kuidas väike Loore olukordi lahendab. Lastel on lõikamiseks käes ju nürid noad ja kui oskusi sellise noaga toime tulla on alles vähevõitu, siis peab midagi kavalamat välja mõtlema. Loore näiteks keeras vindiga ja rebis paprika tükikesi, kui noaga raskeks läks. Tubli! Töö sai ju tehtud ja tort tuli ilus!




Päästeametis on sellised tublid, sõbralikud ja alati abivalmis onud. Oleme seal peaaegu iga-aastased külalised. Naabrid ikkagi, kuidas sa siis ei lähe külla! Vastuvõtt oli juba ukse peal rõõmus ja tort võeti vastu lausa põlevate silmadega. Asja ette läks see kingitus.
Jutt, mida meile räägiti, oli igati lapsepärane ja huvitav. Selgus, et see onu, kes meile rääkis ja maja tutvustas, oli ise kolm inimest tulest välja toonud ja nende elu sellega ka päästnud. Tegime selle peale suure aplausi. Tõesti tubli!
Lastel oli palju küsimusi ja neile anti ka huvitavaid vastuseid. Kuulasime kõrvu kinni kattes ka suitsuanduri undamist, mille peale nii mõnelgi lapsel see heli tuttav tundus. Lähemalt uurides selgus, et need emad seal kodudes alailma ahjus või pliidi peal midagi kõrbema lasevad minna.


                                         elupäästja!
Majaga tutvuma pidime minema roomates! Õigupoolest oli see õpetlik mäng, kuidas käituda suitsusest toast väljudes. Niisiis käpuli või kõhuli ja ukse poole, sealt edasi juba naabritädi poole abi paluma.

Meil polnud põhjust abi järgi joosta, meie suundusime hoopis maja vaatama. Ja sealt tuligi meie kauaoodatud päeva nael! Toru, millest julgemad alla said lasta. Eks me kõik kipume teoorias tugevamad olema kui praktikas. Suuga teeme ikka suurema linna... Sinna minnes lubasid paljud lapsed sellega hakkama saada, kuid toru nähes hiilisid vargsi trepi poole. Eks sealt oli muidugi toekam allapoole liikuda. Mattias arvas küll tagantjärele, et tema tahaks nüüd ka... see väike poiss nägi alt üles vaadates, kuidas tervelt kolm suurt ja tugevat onu lapsi all kinni püüdsid.
Veelkord ütleks kiitvaid sõnu neile onudele, kes seal töötavad. Nad on kõiges nii vastutulelikud ja näod naerul teevad kõike, mida külalised tahavad. Meie soovil pani üks neist onudest end aja peale riidesse, alustades oma teekonda ülemiselt korruselt puhketoast. Teised tuletõrjeonud olid sellest nii põnevil, et ruttu otsiti välja isegi stopper ja võeti aega. Teekond oli selline- puhketuba, jooks mööda koridori, torust alla ja riidesse. Küll käis kähku tõesti! Kiivrit lasti lastelgi hiljem pähe proovida. See tundus nii raske, et mõni lastest ei suutnud pead otsegi hoida.

Tuletõrjeautodki ei jää meil kunagi nägemata ja järgi proovimata. Meile avatakse kõikide autode uksed ja palun ronige, palju soovite. Kel abi vaja, seda ka tõstetakse. 


Meie rühmas käib üks väga väle väike tüdruk, kellele ronimises pole meil vist võrdset. Tuletõrjeautod on ju kõrged ja sisse peab sinna ronima mööda redeliastmeid, kusjuures kinni pole võtta õieti kuskilt. Huviga jälgisime, kuidas Loore nagu väike sipelgas sellega ilma abita hakkama sai. Puges seal rooli alt läbi ja vups istuma. Küsimusele, kas tuled nüüd alla, raputas vaid pead! No alla siiski tuli, vastasel juhul oleksime pidanud õhtul ema või isa sinna tütrele järele suunama!


                                                               vaat nii.....

Vaat selline tore, lõbus ja õpetlik käik oli meil täna!



 

Wednesday, October 10, 2012

LEIVATEGU

Leivategu sai alguse tegelikult juba eile õhtupoolikul.lahke töökaaslane tõi meile juuretise, vesi tuli kraanist, rukkijahu tõime poest ja ega esialgu muud polnudki vaja. Kääri aga käised ülesse ja asu tööle kallale:) (nii ütleb ju laulusalmgi). 
Tore on see, et lapsed on alati kõik rõõmsalt laua ümber! Head meelt teeb seegi, et hakkab juba meelde jääma, et leiba tehakse RUKKIJAHUST! Küsisin lastelt kuidas te teate ,et see ikka rukkijahu on , äkki hoopis nisujahu ja saame leiva asemel hoopis saia? Annaliisa teadis kohe, et rukkijahu on "pruunem".



Täna varahommikuks oli meie leivataigen kenasti hapnenud ja saime jätkata.Lauale panime rohkem aineid, kui eile, vahva on see, et enam pole vajagi suhkru ja soola vahel vahetegemiseks keelega katsuda:) Suuremad lapsed teevad juba silmaga vaadeldes vahet. Seemnepakis oli kolme erinevat sorti seemneid. Need olid lastele tundmatu nimega, kuid maitsesid hästi siiski! Lapsed segasid kõik ained kenasti kokku. Meie pidime ainult jälgima, et kogused õiged oleksid, lapsed oleksid ikka ohtralt kõike lisanud. Nii põnev ju! Lõpuks, kui taigen vormi sai, panime selle räti alla kasvama (juuretis ju aitab kasvada).

Paari tunni pärast sai siis lõpuks  leib ahju ja kui lapsed õuest tulid, oli mõnusat leivalõhna tuba täis! Lapsed läksid suisa ninatpidi juurde nuusutama:) Ja kui maitsev see veel oli, või sulas peal!




Tuesday, October 9, 2012

MUINASJUTUVESTJA

Sel aastal koputas ootamatult meie rühma uksele muinasjutuvestja. Meie lastele meeldib väga tema lugusid kuulata ja seetõttu on see tore jutukeraga tegelane nüüdseks meie sagedane külaline. Tulles ta koputab viisakalt ja enne ei sisene, kui ta sisse palutakse. Küünalt süüdates palub ta vaikust ja jutukera kätte võttes räägib vaid see, kelle käes ta on.

                                                     muinasjutt valetamisest
 

Monday, October 8, 2012

NATUKE IGAPÄEVAST, KUID SIISKI KA UUDSET JUTTU

Rääkisime ja tutvustasime meie selle aasta plaane juba septembris vestlusringis. Kuid siis oli see vaid teooria meie endi jaokski. Nüüd oleme jõudnud praktikani- seega töö käib!
Ja kuna töö käigus avastad ikka midagi, mida esmalt ette ei kujutanud, siis räägimegi nüüd selle asja üle.
Meie rühmas on tarkuseterade hoidis. Ilus purk, kuhu on korjatud esivanemate kogemused ja tarkused.  Saime selle purgi ja sinna juurde kuuluva targa raamatu väärtuskasvatuse koolituselt, millel osalesime ja kust meie huvi tärkas ja üha kasvas...

Ja selle purgi abil alustasimegi väärtuskasvatusega meie rühmas. Abiks selle juures on meil jutukera (Lea tehtud!), mis väidetavalt annab lastele julgust ja enesekindlust jutustada oma lugusid ja öelda hingelt oma rõõmud ja mured. Meisterdasime lastega abiks Teile emad ja isad ning järjehoidjaks meile endile ka "pesapuu", millel seitse oksa. Igal oksal on üks pesa, kuhu koguneb 4-5 võlumuna, milles igas on peidus üks tarkusetera.

Seitse oksa on puul selleks, et väärtuskasvatuse programmis on seitse põhiväärtust- head kombed, hoolivus, julgus, sallivus, tarkus, töökus ja vastutus. Ühe oksa ja sellel asuva pesaga teeme tööd terve kuu. 
Oleme nüüd juba teise nädalasse jõudnud ja enda jaoks mingi ettekujutuse saanud, kuidas paremini lasteni jõuda. Selleks saame meie, õpetajad, kevadeks parasjagu näitlejameisterlikkust lihvida. Kasutame palju situatsioonimänge, milles publikuks on lapsed. Enda käitumist on lapse jaoks raske kõrvalt hinnata, las nad siis hindavad meid. Esimese nädala tarkusetera oli "kui tahad, et sul sõpru oleks, ole ise sõbralik". Erinevaid mittesõbralikke situatsioone läbi mängides, kõlas laste suust nädala lõpuks, et meie- õpetajad- ajame neid naerma. No olude sunnil pidime "üksteisele halvastiütlemist" näideldes ka kummalisi sõnu kasutama ja teineteisele keelt näitama. Arutelu käigus leiavad Teie targad lapsed üles kõik, mis antud olukorras vale oli. Tublid!
Selle nädala tarkuseteraks on meil "aus nimi on enam kui raha ja kallim kui kuld". Seda esimest korda ette lugedes saabus kõigepealt vaikus ja siis küsis Malory: mis see on??? Seda me alles vaatama hakkame, mis see on:)
Ja nii meie töö käibki. Oleme ise sellest hoidisest väga huvitatud ja põnevil. Teie jaoks emad- isad aga soovitus- meie pesapuu on ka Teie jaoks. Seal on väljas meie selle nädala tarkusetera... viigem see koos laste mõistusesse ja hinge!
Ja lõpuks sooviks öelda suure AITÄH! väga ilusate lillede ja lihtsate sõnade eest! Meie rühma õpetajate koostööd hinnati Põltsamaa linna aastaõpetaja tiitliga. Oleme selle üle uhked, meil on tõesti koos hea. Või nagu meile endile öelda meeldib- üks mõtleb, teine ütleb ja kolmas juba tegutseb sama asja nimel. 

KÖRDIÖÖBIKU PAGARITÖÖKOJAS

Niisugune uhke nimi on sellel asutusel meil Põltsamaal. 
Juba eelmisel nädalal alustasime oma rühmas suurt leivaprogrammi... Ja kuna selgus, et ühest nädalast jäi väheks, siis jätkame ka sel nädalal. Leibki veel küpsetamata.
Täna käisime pagaritöökojas vaatamas ja kuulamas (rohkem küll siiski vaatamas ja nuusutamas), kuidas õppinud pagarid tööd teevad. Algus oli väga põnev. Selga saime põlled ja pähe mütsid. Lapsed olid ise kui väikesed pagarid. Nende mütsidega on selline lugu, et oleneb kuidas seda pähe sättida ja millise nurga alt pärast vaadata. See müts võib teha su üsna naljakaks. Tegelikult oleks meid sisse lastud ka ilma nendeta, kuid mitte keegi lastest poleks sellest peavarjust loobunud. Ükskõik kui kentsakaks see neid tegi.

Töökojas näidati meile suuri ahjusid ja masinaid, mille abil vahustati-segati. Ühel hetkel oli töölaual suur ports tainast ja teisel hetkel oli noor pagaritüdruk neist tallinna leivakesed voolinud. Me tõepoolest jõudsime vaid korraks seljad pöörata :) Olgugi et noor...leidsime, et ta on seda tööd vist ka varem teinud. 



Mitte, et meile see väga üllatus oleks, kuid meie rühmas on üks väga uudishimulik tüdruk, kes kõigi teiste eestki küsimused ära küsib ja kõike teada tahab. Tubli, Annaliisa, uudishimul on suur edasiviiv jõud!
Natuke tehti lastele- suunitlusega emadele ja isadele- ka reklaami. Meid viidi poodi vaatama ühte väga uhket riiulit. Sealt saab lastele tähtpäevaks tellida tordi vahva ja päevakohase  kujuga. Lapsed pidid kodus Teile lähemalt rääkima...

Külakostiks saime kaasa värskelt küpsetatud porgandi sepiku. Maitses tõesti hästi! 

Friday, October 5, 2012

ABIKS KÖÖGIS 3

Kas keegi teab kedagi, kes ei armasta pannkooke? Pole kuulnudki onju? Meie rühma lapsedki hõiskasid rõõmust , kui tegin ettepaneku pannkooke küpsetada. Polnud vaja kaks korda öelda, et nüüd käsi pesema, kõik tõttasid pesema nagu üks mees!
    Ega me ei teinud tavalisi pannkooke,lisasime tainasse peale munade ja jahu kohupiima ning riivitud õuna, sutsuke suhkrut ja kaneeli ka.Toiduainete kokku segamine oli iseenesest lihtne, palju raskem oli järjekorra pidamine:) Kõik tahtsid ikka veel ja veel midagi lisada või segada.Abivägi missugune teil kodus,emad-isad! Pannkoogid olid tõesti maitsvad, retsept lihtne:



4 muna, 300 g kodujuustu või kohupiima, maitse järgi suhkrut-kaneeli,riivitud õuna, tunde järgi jahu:) Ja nüüd kõik küpsetama, abilised olemas! Head isu!:)

Tuesday, October 2, 2012

PÕLLUMAJANDUSMUUSEUMIS

Eile hommikul vuras jälle lasteaia ette suur buss, lapsed kiirustasid peale ja läks sõiduks! Seekord siis Ülenurmesse Põllumajandusmuuseumisse. Meid ootas seal lahke giid, kes  juhatas meid kõige enne leivataresse. Seal mõnusalt soojas tares olid juba leivad ahjus, tervelt 12 tükki! Oli vast suur ahi! Aga me nägime ka juuretist, mis paneb leivataigna kasvama ning saime teada, et taignale lisatakse vett ja rukkijahu. Suure leivalabidaga võeti kuum leib ahjust ja lapsed said seda pintseldada õliga , et leivakoorik pehmem oleks. 
Aga ega siis sooja leiba saa värske võita süüa, iga laps andis võiteole oma panuse!
Edasi viis giid meid  rehealla, kus oli kõik nagu vanasti. Rukkivihud kuivasid parte peal, lapsed kolkisid kootidega viljapeadest teri välja, siis tuulati terad sõkalde hulgast välja. Teradest jahu saamiseks oli mitu võimalust, mida lapsed ka usinalt katsetasid. 
Töö sai tehtud, nüüd oli puhkuse aeg! Istuma pandi meid vanaaegsetesse koolipinkidesse ja vaatasime, mida tarka teab Jänku-Juss leivast. Panime sealt endalegi midagi kõrva taha. Kasvõi seda, et iga inimene peab päevas sööma vähemalt 6 viilu leiba! Kas teie sööte?
Nüüd oli küll juba kõht tühi! Soe leib värske võiga, isetehtud kali peale rüüpamiseks- mida hing veel ihaldab? Tore päev oli!

                                          või vurritamine