ADAVERES

Sealne naksitrallipere võõrustas lähinaabreid lastaialapsi, kel viimane aastake veel lasteaias mängida.

Käisime meiegi Veiko, Kristo, Jarko, Loore ja Gertiga seal kaemas, mida põnevat toimub.

Oli seal vaadata ning oli seal tegutseda. Alustuseks vuras kohale politseiauto, millesse oli sisse lükatud lõvi Leo. Oli teisel pea autolaes kinni ja välja tulemine seetõttu üsna vaevaline. Lastel lusti kui palju. Patsutati ja sikutati ja kallistati ning lõpuks tegime ühe ühise pildi ka, et ikka kõik usuks- oli jah lõvi.

Lastele oli välja mõeldud mitmeid sportlikke ja natuke mängulisi tegevusi. Hüppasime kotis, ajasime pudelit mööda tunnelit, viskasime rõngaid suurema rõnga sisse jne. jne.

Natuke kuulasime ikka tarka juttu ka. Kohal olid päästeametionu oma tikutoosiga ning politseitädi väikse "munakiivriga". See oli tõesti vahva katse. Munale pandi kiiver pähe ja kukutati siis asfaldile. Terveks jäi see muna :)

                                                kommi panime ka vahepeal põske

 

TÄNA JOOKSIME

Jooksime kohe hästi palju. Õigemini jooksid lapsed, sest meie Reedaga leidsime, et eilsest Tallinna jooksust olid meie jalad jooksukõlbmatud :)

Aga lapsed lippasid usinasti. Oli teatevõistluste päev. Me küll ei võitnud ühtegi aga teisi ja kolmandaid kohti noppisime küllaga. Lõpetuseks vedasid hakkajamad veel köit kah. Lõbus oli!

 

Aga homme sõidavad koolieelikud Adaverre spordipäevale. Palun pange lastele sportimiseks jalga tossud ja selga mugavad riided. 

ELU ON ILUS...

...kui teha asju õigesti ning kõik vale ja ohtlik tegemata jätta. Räägime lastele sel nädalal mõnedest olukordadest nii toas, tänaval kui mujal õuealal, mis oleks soovitav kindlasti kõrva taha panna ja sinna jättagi. Tutvustasime jalakäijate ülekäigukoha ja jalakäijatele ning ratturitele mõeldud tee märke. Selle viimase märgiga on meie lastel ikka tore teadmine olnud. Märgil olev ema koos lapsega tähendabki nende meelest, et sel teel tohivad liigelda vaid emad ja lapsed. Seekord me sellist vastust ei jõudnud saada. Meil on rühmas üks nutikas ja tähelepanelik poiss Riko, kes meile väga õige ja asjakohase vastuse andis.

Aga eile käisime pargis ja jõe ääres. Ikka selleks, et lapsi ninapidi sisse torgata kõigesse, millest võiks eemale hoida.

Tiigi kaldal arutlesime libedate kallaste üle. Mis sellest, et tiigivees hulpis lapse silmale nii mõndagi huvitavat (vette visatud tühjad pudelid näiteks), mille järele võiks ju upitama minna võimalikult kalda lähedale. Reet püüdis seda teha (näitlikult muidugi), libises peaaegu vette. Isegi laste suust kostis "ohh".

 

Kas teadsite, et hetkel on looduses palju väikseid konnapoegi ringi hüppamas. Meie ei teadnud seda seni, kui pidime korduvalt Oliveri enda juurde tagasi hõikama. See väikemees kalpsas ise muudkui konnadele järele :) Ja meie tähtis jutt ähvardas tema kõrvust mööda minna :(

Seega jalutasime edasi ning avastasime ühed isuäratava välimusega marjad. Veidike mustikate moodi. Oleks võinud väikse marjakorvigi kaasa võtta. Kuid jällegi teatas Riko, et need olevat väga mürgised, ehkki nimi ei meenunud poisile. Ussilakk, seda marja täna hommikul meenutades, ütles Andri, et see oli mustikalakk. Jätsime need marjad parki ja võtsime kaasa teadmise, et suhu neid ei tohi panna.

 

Pargis asuv lagunev, kuid endiselt suursugune Põltsamaa uus mõis on lastele samuti koht, kust võiks leida mängimiseks palju põnevat. Kuid... purunenud aknad, mille killud endiselt maas vedeleval, kõrgelt seintelt varisenud kivid, mis võivad pähe kukkuda, keldri aken, kust lapsed mahuks sisse ronima ja kus valitsev pimedus ei luba aimata seal olevat sügavust. Välja sealt küll enam ei saaks, eriti kui mõni luu murda sügavale kukkudes. Lastelt küsides, mis seal keldris ohtlikku võiks olla, leidis Kristo, et näiteks kummitused. Mine tea.

 

Jõe kaldale jõudes avastas Veiko ruttu ühe ohu, mis meid varitsemas oli. Õpetajal käest haarates astus poiss ettevaatlikult saarele viiva silla märgade laudade peale. Võib ju libe olla ja selles oli tal vägagi õigus. Võib ka vette libiseda. Saarikul püüdsime kõike nähtut ja kogetut kinnistada veidike mängides ja õuna nosides.

 

 

Ja jõe ääres nägime kobrast ka!

Tagasiteel kohtusime ühe hiirega, kes kurval kombel meie teel lamas ja täitsa surnud oli. Lapsed arutlesid, mis küll võis juhtunud olla. Leidsime, et äkki vaeseke sõi ussilakka.

                                                       natuke lõbus oli ka

VESTLUSRING

Ootame Teid, kallid emad ja isad, meie esimesse vestlusringi teisipäeval, 15. septembril, kell 16:45.
Tutvume üksteisega ja räägime sügisestest tegemistest.
Meie lasteaia direktor Helje Tamme selgitab meie uut kodukorda.

Ootame Teie ettepanekuid, et laste elu lasteaias põnevamaks muuta.

Reet, Kai, Marge ja Virge

LOTTE

Selline vahva ja lõbus üllatus lastele!

                                           Aitähh, Mariin!

PALJU ÕNNE, GERT!

Ja nüüd siis sellest jäätisest, millest eelmises loos põgusalt juttu oli. Meie väike Gert on nüüd tervelt aastajagu suurem ja vanem. Kohe suur poiss täitsa. Tervelt kuue aastane.

Paar päeva tagasi maha peetud sünnipäevapidu sai jätku meie rühmas. Poiss säras ja oli muidu tähtsa olemisega.

Laulsime ja õnnitlesime ning tõstsime ikka õhku ka. Selle õhku tõstmisega on meil natuke lõbus lugu. Meie fotoaparaat kipub liikumise pealt tehtud pilte uduseks jätma. Seega on kokkulepe, et viimane tõste jääb õhku. Täpselt nii kauaks, kui pilt saab tehtud:) Kusjuures igakord esimene pilt ei õnnestugi.

Ja siis muidugi see JÄÄTIS. Seda sööme veel hommegi ja võib-olla ülehommegi.

 

PALJU UUT JA HUVITAVAT MEILE KÕIGILE

Täna on pidulik ja tähtis päev. Tavaliselt me nii uudishimulikult aknast välja ei vaata... et kes väravast sisse tuleb ja mis tal seljas on ja mis tal käes on ja... aga täna küll vaatasime. Selline rõõmus ja natuke ärev tunne oli. Lapsed tulid lilled näpus, mõnel ka pidulikumad riided seljas, ühel isal oli ülikondki seljas. Silmadega otsisime oma rühma lapsi ja nende emasid- isasid.
Tuli Kristo, astrid peos, tuli Loore uhke päevalillekimbuga. Tüdruk istus kappi maha ja teatas, et ootab Veikot, keda juba õues silmas. Tuli Gert, ilusad sügisesed kimbud kaasas. Kimbud olid suured, niiet nende tassimiseks olid kaasa võetud ka ema ja isa (tegelikult oli kotis veel ka suur jäätis, aga sellest räägime eraldi loos). Siis saabus Merili, kes samuti rõõmsalt koos ema-isa ja pisikese õega meie rühma toreda seltskonnaga liitub. Ja jälle lilled. Viimaks tuli ka Riko, natuke kahtlevalt kõike uut uudistades. Ja rohkem meid täna ei tulnudki.

Tänane päev oli meil tõesti pidupäev. Saalis oli lõbus kogunemine, kus saime suure arbuusi. Kutsusime naaberõunad külla ja pugisime arbuusi ja naabrite toodud ploome ja Gerti toodud jäätist ja tundsime ennast väga õnnelikena.

Ootame uuel õppeaastal palju uut ja huvitavat, ootame lõbusat ja sõbralikku seltskonda. Lapsed, meie ja Teie kõik oma kodudes. Ilusat Teadmistepäeva meile kõigile!