ELAS KORD ÜKS KOER...

...kes aitas hobusel kabjaraua üles otsida. See oli suur töö, kuna hobune täpselt ei mäletanud, kuhu ta selle unustas. Koeri oli meil palju. Õigemini sama palju, kui lapsigi. Ühel nimeks Roki, teisel Pitsu. Kabjaraua leidjaks osutus Donna (Laura-Liisa). Suur töö ajas meie väiksed ja suuremad koerad janutama.

HEAD LAPSEVANEMAD

Ootame Teid neljapäeval, 20.novembril, kell 16:30 vestlusringi, et arutleda jõuluaja ettevõtmiste, rühmale facebooki loomise ja argiste rõõmude ning murede üle.

Reet ja Kai

PALJU ÕNNE, LEA!

Tänane päev oli meil ka magus päev. Tuju oli meil juba üsna lustiline ja paremaks veel läks. Tänane sünnipäevalaps oli meil ilusa kleidi selga pannud Lea. 

Lauldes õnnitletud ja soojalt kallistatud palus Lea lastel käe kotti torgata ning sealt endale üks maius õngitseda. On ikka jõud sel magusal need laste silmad särama panna. 

Laste poolt oli joonistatud Leale üks omatehtud südamlik õnnitluskaart, millele Henry püüdlikult kirjutas: Palju õnne! Kastanimunakesed. Olgugi, et päike vahele tuli.

 

MARDIL VARBAD KÜLMETAVAD

Tänane hommik algas meil üllatuslikult sellise lauluga ukse taga. Lapsed ei osanud algul suure koputamise ja laulu peale miskit muud arvata, kui et "keegi vist tuleb."

Lahke pererahvana avasime ukse ja sisse kutsutud sai kaks natuke tahmast ja kummaliselt riietatud mardisanti. Olid sellised külmavõetud ja õnnetud natuke. Sellegi poolest sai koos lastega lahti löödud nii laulu kui tantsu ning lõpuks oli meil olemine üpris lustiline.

Lahkudes rändasid need toredad Mardid toast tuppa ning muudkui puistasid väikseid seemneid meile pereõnneks ja viljaõnneks jne.

HENRY ISA AIVAR

Meie lastel on tublid isad. Henry isa rühma kutsudes ei kohanud me taaskord häbelikku vastupanu, et "mis nüüd mina". Muidugi peab olema natuke kaval ja vajutama õige nupu peale. Sedakorda kasutasime ära mõtte, et küll Henryl on uhke tunne, kui tema isa meile külla tuleb. Ja tuligi!

Täna rääkis Henry oma isast meile, et ta on tubli ehitusmees ja "teeb nende kodu uueks".

Aivar saabuski meile koos kohvritäite tööriistadega. Oli seal igasuguseid "meeste mänguasju", mis lastelegi oleks meeldinud mängimiseks võtta, kui vaid saaks. Kordamööda asju tutvustades ning nendega natuke töödki tehes oleks Oliver lausa kohvrisse pugenud, kui me tal sabast kinni poleks hoidnud. Jarko, Henry ja Marek teadsid lastest enim tööriistade nimetusi ning Laura-Liisa kiitis muudkui takka, et tema isal on ka selline.

Natuke oli meil ka abi vaja, saime oma tooli parandatud :)

Aitäh Sulle Aivar!

                            ei olnud loodis ei meie laud ega sein

SASKIA ISA MARGUS

Margus on julge isa. Meie suureks rõõmuks nõustus ta tulema meile külla, et Saskia saaks uhke olla oma isa üle.

Margus on ka jutukas isa, kelle suust kuulsime tema lapsepõlvekodust Saaremaal ning palju huvitavat sellest, kuidas ta noorukina koos isaga merel kaluriametit pidas. Kuulsime hüljeste pahandustest, rannal ööbimistest ja punaste külmavõetud käte soojendamisest lõkkel.

Meie küsimise peale, kuidas saaremehest mandrimees sai, tuli aus vastus- naine meelitas. 

Lapsed küsisid (õpetaja utsitusel) veel Saskia isa eelistusi toidu ja värvuse suhtes. Üllatuslikult polegi sel saaremehel lemmiktoiduks kala, vaid hoopis ahjukartulid. Ja lemmikvärviks olevat tumesinine, mille peale avastasid paljud lapsed, et neilegi see värv väga sümpatiseerib :) Ka Marguse pikkuse uurisime välja- umbkaudu 188 vist.

Selgus, et Saskialegi meeldib Saaremaal vanaema juures viibides mere ääres käia ning koos isaga on tüdruk ka merel paadiga kalal käinud (selle koha peal väitis isa, et tüdruk natuke luiskab), mis sest et tal õnge pole.

Aitäh Sulle Margus selle meeldiva külaskäigu eest. Ja nagu Saskia lunis, küpsetage see kook ikka ära sellest šokolaadist, mille sa tänuks meilt said :)

  

HELLENURME VESIVESKIS

Nüüd siis natuke hilinenud uudised meie sõidust sellise ilusa nimega kohta nagu Hellenurme. Sealne vesiveski on ainulaadne selle poolest, et teadaolevalt on ta ainus Eestimaal töötav vesiveski. Ja ainulaadne ka oma väsimatu ja rahutu hingega veskiemanda ning krutskeid täis möldriga. Möödunud reisist sinna on möödas juba kolm või enamgi aastat ning sellest ajast on veskiemanda rahutus kandnud vilja sealse uhiuue leivakoja näol. Oli vast uhke ruum- sooja õhkav leivaahi, vanad asjad oma erilisusega ning leivaastja, milles käiseid üles kääriv Marge leivatainast sõtkuma asus. Lapsed oleks oma suures uudishimus nii mõnigi selle taina sisse vupsanud. Iga laps voolis oma erilise väikse leivapätsi, millele said peale tehtud salamärgid. Leivad lükkas veskiemand ahju ehtsa leivalabidaga.

                                                              veskiemand

Leibade küpsemise ajal suundusime tutvuma veskiga ning selle möldriga (sel möldril olla kombeks mõni õpetaja käisest sikutades eemale sebida ning sellele siis väga põhjalikult teavet jagada iga masina ja selle osade kohta ning jahude erinevustest ja kliide vajalikkusest jne., mingil hetkel kadus järg käest ära tema poolt käsitletavate teemade suhtes :)) Aga veski töötab tõeliselt ning sealsed masinad on auväärt eas ning tõesti töökorras. Raputasime ühe masinaga terad puhtaks ning jahvatasime teise masinaga sellest jahu, mida lapsed pihust limpsida said. Tegelikult olid meie laste näod ja osati ka jopeesised jahused. Nagu olema peabki, kui ehtsas veskis natuke tööd teha. Meie Kermol olid isegi möldrile mõned selgitust vajavad küsimused. Lubasime selle poisi veskisse selliks saata.

                                                               jahune pilt

Veskist läksime vaatama, kuidas on lood meie leibadega. Natuke tahmased, kuid soojad ja lõhnavad pätsid said koos võiga otse laste kõhtu nositud. Imemaitsvad!

Selline vahva reis oli meil. Veski on oma erinevate pakettidega avatud ka peredele. Külastage, te ei kahetse!