Nüüd siis natuke hilinenud uudised meie sõidust sellise ilusa nimega kohta nagu Hellenurme. Sealne vesiveski on ainulaadne selle poolest, et teadaolevalt on ta ainus Eestimaal töötav vesiveski. Ja ainulaadne ka oma väsimatu ja rahutu hingega veskiemanda ning krutskeid täis möldriga. Möödunud reisist sinna on möödas juba kolm või enamgi aastat ning sellest ajast on veskiemanda rahutus kandnud vilja sealse uhiuue leivakoja näol. Oli vast uhke ruum- sooja õhkav leivaahi, vanad asjad oma erilisusega ning leivaastja, milles käiseid üles kääriv Marge leivatainast sõtkuma asus. Lapsed oleks oma suures uudishimus nii mõnigi selle taina sisse vupsanud. Iga laps voolis oma erilise väikse leivapätsi, millele said peale tehtud salamärgid. Leivad lükkas veskiemand ahju ehtsa leivalabidaga.
Leibade küpsemise ajal suundusime tutvuma veskiga ning selle möldriga (sel möldril olla kombeks mõni õpetaja käisest sikutades eemale sebida ning sellele siis väga põhjalikult teavet jagada iga masina ja selle osade kohta ning jahude erinevustest ja kliide vajalikkusest jne., mingil hetkel kadus järg käest ära tema poolt käsitletavate teemade suhtes :)) Aga veski töötab tõeliselt ning sealsed masinad on auväärt eas ning tõesti töökorras. Raputasime ühe masinaga terad puhtaks ning jahvatasime teise masinaga sellest jahu, mida lapsed pihust limpsida said. Tegelikult olid meie laste näod ja osati ka jopeesised jahused. Nagu olema peabki, kui ehtsas veskis natuke tööd teha. Meie Kermol olid isegi möldrile mõned selgitust vajavad küsimused. Lubasime selle poisi veskisse selliks saata.
Veskist läksime vaatama, kuidas on lood meie leibadega. Natuke tahmased, kuid soojad ja lõhnavad pätsid said koos võiga otse laste kõhtu nositud. Imemaitsvad!
Selline vahva reis oli meil. Veski on oma erinevate pakettidega avatud ka peredele. Külastage, te ei kahetse!
No comments:
Post a Comment