Ennevanasti elas ahjude all ahjualune, kelle lemmiktoit oli leib. Veel armastas ta lastele lugusid rääkida ja nende ninasid tahmaseks määrida- see toob õnne. Ja nii me siis tegimegi sel nädalal. Istusime lastega igal hommikul vaibale ning kuulasime ahjualuse lugusid sellest, kuidas vanasti taludes leiba küpsetati ja missuguseid töid tuli leiva saamiseks teha. Lastel oli kerge selles arutelus kaasagi lüüa. Käisime ju äsja Ülenurmes Põllumajandusmuuseumis seda kõike kaemas.
Teame, et mahapillatud leivatükile anti suud. Aga kas teadsite, et leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leib uksest välja minema. Selliseid natuke "ebausuhõngulisi" ütlemisi oli veelgi. Selge on see, et tänapäeval ei austata leiba kaugelt nii palju kui vanasti. Püüdsime lasteni viia teadmise, et kõige jaoks, mida me tarbime, on keegi kuskil tööd teinud ning seda peab austama.
Aga kõige tähtsam on see, et küpsetasime ise leiba! Päris juuretisest ja päris oma kätega. Isegi ristimärgi tegime peale, et "kaitsta leiba halva silma eest".
Kõik algas eelkergitustaina segamisest. Lapsed vaatasid erinevaid jahusid ning leidsid üles rukkijahu, millest tainategu lahti läkski. Järgmisel hommikul sai sinna sisse segatud veel rukkijahu ja puistatud natuke soola ja suhkrut. Seejuures oli pisuke segadus soola ja suhkru maitsete kirjeldamisel. Karl väitis visalt, et sool on hapu... andsime talle natuke sidrunhapet maitsta ja saime poisi ümber veendud. Loore ja Allani leivasilumine ja Eeriku ja Henry vajutatud ristimärgid ja sups- leivad ahju.
Hiljem seda leiba maitstes oli tahtmine küsida, et kes küll nii vähe küpsetas? Lapsed oleks söönud veel ja veel. Sai pakutud Teilegi emad ja isad. Oli ju hea?
Kermo väitis, et temal on "asi nüüd käpas" ja igatahes kodus küpsetab ta ka... emaga kokkuleppel suunati see teema vanaema juurde.
Eelmise aasta tarkusetera- mida üks ei või, seda üheksa võivad.
