Sõit Tartusse Teatri Kodusse "Pettsonit ja Findust" vaatama toimub küll alles 6.aprillil, kuid olude sunnil ostame piletid ära juba nüüd (eelmisel kevadel jäime ilma, kui talvel asju ajama hakkasime). Pileti hinnaks on 8.10 eurot. Sellele lisandub bussisõiduraha, kuid seda kogume kevadel. Palun makske piletiraha ära hiljemalt 16. oktoobriks.
Thursday, October 8, 2015
JÄÄTISETEGU
Oleme püsikliendid piimandusmuuseumis Imaveres. Peaks järgmisel korral juba püsikliendi soodustust küsima. Iga kord, kui sinna läheme, tunneb sealne tädi Tiina mõned meie lastest ära :)
Läksime seekord jälle tutvuma vanade masinatega. Nostalgitsesime õpetajatega sealse uhke väljapaneku juures. Ikka et "näe, minu vanaemal oli ka selline!" Lapsed uudistasid muidugi selliseid "miksereid" vaadates suurte silmadega. Polnud nemad neid enne näinud ei unes ega ilmsi. Rikole meenutas vana võimasina sisu natuke isegi jalgratast.
Uudistasime ka direktori kabinetti. Igal majal on direktor, kes ütleb kuidas peab. Merily teadis, et meie lasteaia direktor saadab lapsed rühmadesse. Näiteks teda ta saatis Kastanimunakese rühma :)
Pesime käed puhtaks, panime põlled ette ja mütsid pähe ja olime suurelt motiveeritud järgmist aeganõudvat tööd tegema. Motiveeritud seetõttu, et see aeganõudev töö oli jäätisetegu. Ja loomulikult lõppes see tegu jäätise ärasöömisega. Kas keegi teab mõnda last, kes jäätist ei söö??? Tarkus on selline, et kes ei tööta, see ei söö. Nii oli see vanasti ja on ka praegu. Selle vastu ei vaidlenud küll ükski laps. Sealne tädi Tiina oli üliõnnelik, kuna alles eelmisel päeval üks poetädike andis talle lisaks visplitele vanad head käsimikserid, mis samuti meie- õpetajate- lapsepõlvest pärit. Tegime jällegi üllatusest ja äratundmisrõõmust suured silmad, õhkasime natuke ja asusime tööle. Lapsed olid üsna usinad väntajad.
Hiljem jäätist süües tundsime, kui rammus ja mõnus see maius suus oli.
Kusjuures ka kodus saab selle külma magusaampsu üsna lihtsalt ise valmis meisterdada. Õpetuse saab siit http://piimandusmuuseum.ee/tootoad
alati nii heasoovlik ja lõbus tädi Tiina
seda vana kuulutust saab vist igal aastal pildistatud :)
Läksime seekord jälle tutvuma vanade masinatega. Nostalgitsesime õpetajatega sealse uhke väljapaneku juures. Ikka et "näe, minu vanaemal oli ka selline!" Lapsed uudistasid muidugi selliseid "miksereid" vaadates suurte silmadega. Polnud nemad neid enne näinud ei unes ega ilmsi. Rikole meenutas vana võimasina sisu natuke isegi jalgratast.
Uudistasime ka direktori kabinetti. Igal majal on direktor, kes ütleb kuidas peab. Merily teadis, et meie lasteaia direktor saadab lapsed rühmadesse. Näiteks teda ta saatis Kastanimunakese rühma :)
Pesime käed puhtaks, panime põlled ette ja mütsid pähe ja olime suurelt motiveeritud järgmist aeganõudvat tööd tegema. Motiveeritud seetõttu, et see aeganõudev töö oli jäätisetegu. Ja loomulikult lõppes see tegu jäätise ärasöömisega. Kas keegi teab mõnda last, kes jäätist ei söö??? Tarkus on selline, et kes ei tööta, see ei söö. Nii oli see vanasti ja on ka praegu. Selle vastu ei vaidlenud küll ükski laps. Sealne tädi Tiina oli üliõnnelik, kuna alles eelmisel päeval üks poetädike andis talle lisaks visplitele vanad head käsimikserid, mis samuti meie- õpetajate- lapsepõlvest pärit. Tegime jällegi üllatusest ja äratundmisrõõmust suured silmad, õhkasime natuke ja asusime tööle. Lapsed olid üsna usinad väntajad.
Hiljem jäätist süües tundsime, kui rammus ja mõnus see maius suus oli.
Kusjuures ka kodus saab selle külma magusaampsu üsna lihtsalt ise valmis meisterdada. Õpetuse saab siit http://piimandusmuuseum.ee/tootoad
Wednesday, October 7, 2015
KULDNE SÜGIS
Eile käisime lastega pargis sügist otsimas ning meisterdamiseks tammetõrusid ja kastanimune korjamas.
teepeale jäänud õunapuul polnud peremeest, vähemalt meie arvates ei olnud :)
Kuna kastanimune oli puu all maas kesiselt, palusime lastel puud raputada. Need väiksed põnnid tõsimeeli raputasidki :)
tänased meisterdused
ÜTLESIME AITÄH LEHMALE
Nädal kulgeb meil lehmast ja piimast rääkides. Lehm on suur, tal on sarved, tal on udar, saba on pikk. Selleks on pikk, et kärbseid saaks vehkida. Lehm ei ole lemmikloom, sest ta ei mahu uksest tuppa, jääb ukse vahele kinni. Lehm annab meile piima. Nii tähtis loom on lehm.
Külas käis väike Mari, kes oli hambaarsti juures oma ühte hambaauku parandamas käinud. Mari sai kaasa õpetussõnad- söö ja joo palju piimatooteid, siis on su hambad tugevamad. Tüdruku ema tõttaski poodi ja see suur piimatooteid täis kott saabus täna hommikul meie rühma.
Kotist leidsime kohupiima, juustu, hapukoort, joogijogurtit ja jogurtijooki (seda viimast tuli raputada ja saputada, meie tegime seda tantsides, kõik lapsed said tantsides raputada), vahukoort, pudingit, kohukesi. Oleks ka jäätist saanud, kuid Maril oli kurk natuke haige, seetõttu ema talle seda ei ostnud.
Aga kõik see toredam oli see, et me sõime selle koti kõik tühjaks. Kohupiimast ja vahukoorest tegime imemaitsvat marjavahtu. Mmmmmm.....
Oleme õnnelikud, et meil on olemas mihklilaadal kogutud raha, mille eest edaspidigi lapsi kokanduse vallas harida püüame.
Friday, October 2, 2015
LÕIKUSPIDU
Ja külla saabuski mutt. Kasuk harjatud ja siidiselt must, ütles jämmedama häälega lastele ja hiireemandale tere ning oli valmis pidulauda istuma. Hiireemand oli nii tähtsa isanda külaskäigu auks valmistanud isegi vihmaussisuppi.
Kuna eile küpsetatud muffineid jagus rohkem, kui meid , siis palusime pidulauda ka naaberrühma Õunakese lapsed Kenerthi ja Henry.
Aga oli meil ka üks tähtis ja tõsine asjatoimetus. Hambaarstitädi vaatas üle laste hambad.
Thursday, October 1, 2015
VABAKASVATUSEST
Kui tahad, et sinu lapsest kasvaks õnnelik ja tasakaalukas inimene, siis unusta vabakasvatus
(18)
25. august 2014 11:30
Lastest, kes ilma reeglite ja piiranguteta kasvavad, ei saa sellepärast vabamaid ja õnnelikumaid inimesi. Vastupidi — piirangud ja reeglid loovad lapsele kindlustunde.
Armastus ilma distsipliini, reeglite ning piiranguteta ei võimalda vabadust. Laps, kes ei täida reegleid, ei oska tulemusrikkalt suhelda. Lihtne näide: kui lased lapsed väljakule, annad neile jalgpalli, kuid reegleid ei tutvusta, siis ei tule mingit mängu. Mängu ei tule ka siis mitte, kui jalgpallurite seas on üks ragbimängija. Mänguks on tarvis kokkulepitud reegleid, mida täidavad eranditult kõik.
Igas vanuses laps vajab, et tema kõrval oleks täiskasvanu — enesekindel autoriteet. Paljude kaasaegsete vanemate probleem selles seisnebki, et nad pole võimelised oma lastele seda tunnet andma.
Kergem on oma lapsi kasvatada nendel, kelle jaoks olid omad vanemad autoriteediks ning kellele anti edasi „teatepulk” — kindel teadmine, et suudetakse olla hea ema või isa. Ning vastupidi, on raske seada lubatu piire sellel, keda vanemad iialgi milleski ei piiranud. On keeruline anda õigeid orientiire, kui oled ise nendest ilma jäänud. Kui aga vanemad türanniseerisid meid, kardame, et äkki käitume oma lastega samuti, nagu seda tehti meiega. See hirm (sageli alateadvuslik) segab olemast järeleandmatu ning keelamast laste lubamatut käitumist.
Hädavajalikud raamid
Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei saa last, kes ei tunne piiranguid, nimetada ei „vabaks” (temast saab omaenese emotsioonide vang), ega ka mitte „õnnelikuks” (ta elab pidevas ärevusseisundis). Lapsel, kes teeb kõike, mis vaid pähe tuleb, pole elus mingit tegevusplaani peale vajaduse otsekohe oma tahtmisi rahuldada. Ta tahab midagi — ja ta võtab selle. Kui ta pole millegagi rahul, siis lööb ja lõhub. Mingi aeg on ju isegi päris tore niiviisi käituda, ent selline „vabadus” läheb paraku kalliks maksma. Lapsel, kelle jaoks pole täiskasvanud piire seadnud, on raske iseennast piirata. Oskamata oma tahtmisi kontrollida, piinab teda pidev muretsemine ning süütunne.
Keeldudes tähistamast maailma piire reeglite ja keeldude abil, muudab täiskasvanu selle maailma lapse jaoks džungliks, kus võib juhtuda mis iganes.
Lapsed mõistavad intuitiivselt piirangute tähtsust ning nõuavad neid omal moel. Tavaliselt on nii, et kui lapsed viivad meid endast välja, siis sellesama tegevusega paluvad nad enda jaoks piire kehtestada. Kui nad ei saa soovitut, siis on nad sunnitud ise oma käitumisega piire kehtestama. Nad teevad seda reeglina oma keha abil: kukkudes või end vigastades.
Vanematel pole mitte üksnes õigus, vaid lausa kohustus luua lapsele teatud reeglid ja piirangud. Just reeglid ja kokkulepped teevad võimalikuks elu ühiskonnas.
Reeglid on reeglid
Kui me tahame, et meie lapsed tunneksid end hästi ja vabalt, austaksid ennast ja teisi, oleksid iseseisvad ning oskaksid teha valikuid ja ka vastutada nende eest, siis allutame oma perekonna elu läbimõeldud reeglitele. Kõik pereliikmed püüavad neid täita.
Vahe reeglite ja keeldude vahel tundub olevat selge. Reeglid juhatavad, keelud aga piiravad. Keelud tekitavad protesti ega sobi paljudele meist, reegleid aga üritavad paljud täita. Reeglid ei tekita protesti ka veel seetõttu, et need laienevad kõikidele (piirangud aga kehtivad teiste jaoks). Kui perekonnas ei karjuta üksteise peale, järelikult pole ka täiskasvanutel õigust laste peale häält tõsta. Kui aga midagi sellist on juhtunud, on lapsel õigus öelda: „Sa karjud, see ei meeldi mulle, meil pole selliseid reegleid”.
Keeldusid olgu vähe
Need on vajalikud olukordades, kus jutt käib elust, tervisest või lapse ning teiste inimeste ohutusest. Keelud (nagu ka reeglid) peavad olema lastele arusaadavad ning neid ei tohi liiga palju olla. Kui laps elab üksnes keeldude keskel (ära mine, ära puutu, ära tee lahti, ära hüppa …), siis suhtub ta alateadvuslikult neisse kui signaalidesse, et mitte keegi ei hooli tema soovidest ega püüdlustest. Sellises perekonnas kasvab laps, kes tunneb ennast seesmiselt äärmiselt ebamugavalt. See aga on sama hävitav tunne, kui elada maailmas, kus kõik on lubatud. Esimesel juhul ei saa laps ennast realiseerida, teisel juhul aga satub ohtu tema turvalisus.
Paljudele lapsevanematele näib, et piirangud ja keelud kaitsevad lapsi kõikide ohtude eest. Tõesti, sellel, kes elab kõrgete müüride vahel, võib tekkida tunne, et ta on kaitstud. Ent see on ajutine tunne. Liigsed piirangud vaid tekitavad protesti ning neid ei täideta. Selle tulemusel kaotavad need aga igasuguse mõtte.
Sõnade ja tegude ühtsus
Reeglite tasakaal ei anna lastele mitte üksnes ohutuse ja stabiilsuse tunnet, vaid ka hoiab üleval vanemate autoriteeti. Vanemad kehtestavad psühholoogiliselt veenvad reeglid ja piirangud oma lastele. Veenvad nõudmised on lapsele arusaadavad, põhjendatud ning neid täidavad kõik pereliikmed.
Et kehtestada oma autoriteeti, peame leidma üles need väärtused, mis ühendavad meie sõnu ja tegusid. Peame selgusele jõudma oma isiklikus arengutees, et mõista, mille me oma pagasist maha jätame, millega aga tahame edasi minna. Mõtiskledes selle kõige üle, võime aru saada raskustest, millega oleme kokku põrganud vanematena. Võib-olla me ei oska mõistlikult piirata ainult oma lapsi vaid ka iseennast?
Allikas: Psihhologija, august, 2014
Igas vanuses laps vajab, et tema kõrval oleks täiskasvanu — enesekindel autoriteet. Paljude kaasaegsete vanemate probleem selles seisnebki, et nad pole võimelised oma lastele seda tunnet andma.
Kergem on oma lapsi kasvatada nendel, kelle jaoks olid omad vanemad autoriteediks ning kellele anti edasi „teatepulk” — kindel teadmine, et suudetakse olla hea ema või isa. Ning vastupidi, on raske seada lubatu piire sellel, keda vanemad iialgi milleski ei piiranud. On keeruline anda õigeid orientiire, kui oled ise nendest ilma jäänud. Kui aga vanemad türanniseerisid meid, kardame, et äkki käitume oma lastega samuti, nagu seda tehti meiega. See hirm (sageli alateadvuslik) segab olemast järeleandmatu ning keelamast laste lubamatut käitumist.
Hädavajalikud raamid
Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei saa last, kes ei tunne piiranguid, nimetada ei „vabaks” (temast saab omaenese emotsioonide vang), ega ka mitte „õnnelikuks” (ta elab pidevas ärevusseisundis). Lapsel, kes teeb kõike, mis vaid pähe tuleb, pole elus mingit tegevusplaani peale vajaduse otsekohe oma tahtmisi rahuldada. Ta tahab midagi — ja ta võtab selle. Kui ta pole millegagi rahul, siis lööb ja lõhub. Mingi aeg on ju isegi päris tore niiviisi käituda, ent selline „vabadus” läheb paraku kalliks maksma. Lapsel, kelle jaoks pole täiskasvanud piire seadnud, on raske iseennast piirata. Oskamata oma tahtmisi kontrollida, piinab teda pidev muretsemine ning süütunne.
Keeldudes tähistamast maailma piire reeglite ja keeldude abil, muudab täiskasvanu selle maailma lapse jaoks džungliks, kus võib juhtuda mis iganes.
Lapsed mõistavad intuitiivselt piirangute tähtsust ning nõuavad neid omal moel. Tavaliselt on nii, et kui lapsed viivad meid endast välja, siis sellesama tegevusega paluvad nad enda jaoks piire kehtestada. Kui nad ei saa soovitut, siis on nad sunnitud ise oma käitumisega piire kehtestama. Nad teevad seda reeglina oma keha abil: kukkudes või end vigastades.
Vanematel pole mitte üksnes õigus, vaid lausa kohustus luua lapsele teatud reeglid ja piirangud. Just reeglid ja kokkulepped teevad võimalikuks elu ühiskonnas.
Reeglid on reeglid
Kui me tahame, et meie lapsed tunneksid end hästi ja vabalt, austaksid ennast ja teisi, oleksid iseseisvad ning oskaksid teha valikuid ja ka vastutada nende eest, siis allutame oma perekonna elu läbimõeldud reeglitele. Kõik pereliikmed püüavad neid täita.
Vahe reeglite ja keeldude vahel tundub olevat selge. Reeglid juhatavad, keelud aga piiravad. Keelud tekitavad protesti ega sobi paljudele meist, reegleid aga üritavad paljud täita. Reeglid ei tekita protesti ka veel seetõttu, et need laienevad kõikidele (piirangud aga kehtivad teiste jaoks). Kui perekonnas ei karjuta üksteise peale, järelikult pole ka täiskasvanutel õigust laste peale häält tõsta. Kui aga midagi sellist on juhtunud, on lapsel õigus öelda: „Sa karjud, see ei meeldi mulle, meil pole selliseid reegleid”.
Keeldusid olgu vähe
Need on vajalikud olukordades, kus jutt käib elust, tervisest või lapse ning teiste inimeste ohutusest. Keelud (nagu ka reeglid) peavad olema lastele arusaadavad ning neid ei tohi liiga palju olla. Kui laps elab üksnes keeldude keskel (ära mine, ära puutu, ära tee lahti, ära hüppa …), siis suhtub ta alateadvuslikult neisse kui signaalidesse, et mitte keegi ei hooli tema soovidest ega püüdlustest. Sellises perekonnas kasvab laps, kes tunneb ennast seesmiselt äärmiselt ebamugavalt. See aga on sama hävitav tunne, kui elada maailmas, kus kõik on lubatud. Esimesel juhul ei saa laps ennast realiseerida, teisel juhul aga satub ohtu tema turvalisus.
Paljudele lapsevanematele näib, et piirangud ja keelud kaitsevad lapsi kõikide ohtude eest. Tõesti, sellel, kes elab kõrgete müüride vahel, võib tekkida tunne, et ta on kaitstud. Ent see on ajutine tunne. Liigsed piirangud vaid tekitavad protesti ning neid ei täideta. Selle tulemusel kaotavad need aga igasuguse mõtte.
Sõnade ja tegude ühtsus
Reeglite tasakaal ei anna lastele mitte üksnes ohutuse ja stabiilsuse tunnet, vaid ka hoiab üleval vanemate autoriteeti. Vanemad kehtestavad psühholoogiliselt veenvad reeglid ja piirangud oma lastele. Veenvad nõudmised on lapsele arusaadavad, põhjendatud ning neid täidavad kõik pereliikmed.
Et kehtestada oma autoriteeti, peame leidma üles need väärtused, mis ühendavad meie sõnu ja tegusid. Peame selgusele jõudma oma isiklikus arengutees, et mõista, mille me oma pagasist maha jätame, millega aga tahame edasi minna. Mõtiskledes selle kõige üle, võime aru saada raskustest, millega oleme kokku põrganud vanematena. Võib-olla me ei oska mõistlikult piirata ainult oma lapsi vaid ka iseennast?
Allikas: Psihhologija, august, 2014
NATUKE TARKUST
Doktoritöö: Konflikt ei ole tingimata halb, vältimise asemel õppige seda lahendama
“Konflikt ei ole midagi erakordset, ammugi ei ole selle tähendus üdini negatiivne,” rõhutab Anni Tamm. Tänu kokkupõrkesituatsioonide lahendamisele võib poolte vaheline mõistmine ja lähedus lõppkokkuvõttes hoopis suureneda. “Konflikte lahendades õpitakse sotsiaalseid oskusi, suureneb sotsiaalne kompetents.”
Samas toonitab ta, et siinkohal tuleks normaalsed eriarvamused lahus hoida näiteks kiusamisest, kus minnakse üle lubatu piiri. “Kiusamises ei ole midagi positiivset,” on Tamm konkreetne.
Doktoritöös, mis käsitleb väikelaste ja teismeliste omavahelises suhtluses tekkinud konfliktide lahendamise viise, läheneb autor probleemile justkui tagantpoolt, alustades protsessi uurimist ühest selle lõpuepisoodidest. Edasises teadustöös soovib psühholoog siiski süüvida konflikti “arhitektuuri” terves ulatuses ja uurida, kuidas see algab ja areneb, mil viisil võimalikud käitumisviisid konflikti käigus vahelduvad ja muutuvad ning kuidas osapooled üksteist mõjutavad.
Konflikti kriitilised tunnused
Kuuest eelretsenseeritud teadusartiklist, millest kaks veel ootavad avaldamist, ja katusartiklist koosnevas doktoritöös keskendus Anni Tamm esiteks 3-5aastaste väikelaste mängusituatsioonides esile tulevatele erimeelsustele. Lisaks võeti fookusesse 13-16aastaste koolinoorte reaktsioonid ja arvamused näitlike situatsioonide kohta.
Eksperimendi käigus lubati lasteaialastel valida mängukaaslased – sageli eelistasid poisid mängida omavahel ja tüdrukud omavahel – ning seejärel otsustada, millist mängu mängida ning jagada omavahel mänguasjad. Nagu arvata, olid mõnel juhul soovid sedavõrd erinevad, et mäng päädis füüsilise konfliktiga.
“See on väga hea andmestik, niisugustes olukordades on eriarvamused kerged tekkima,” muigab Tamm. Ta selgitab, et konfliktivaba mängusituatsioon arenes pigem neis gruppides, kus lapsed otsustasid individuaalse tegevuse, näiteks joonistamise kasuks. Nii nagu tango tantsimiseks, on ka konflikti tekkimiseks vaja vähemalt kahte interaktsioonis olevat osapoolt.
“See on äärmiselt põnev protsess. Konflikti lahendamisel juhindutakse küll konkreetsest situatsioonist, kuid olukorra tõlgendamine on indiviiditi siiski väga erinev,” selgitab psühholoog.
TÜ arengupsühholoogia doktor Anni Tamm.
Agressiivsusele vastatakse vasturünnakuga
Konfliktikäitumises eristas Anni Tamm kolm levinumat strateegiat, mis võivad esineda nii üksinda kui kombineeritult. Esiteks nimetab ta pro-sotsiaalset strateegiat, mille puhul võtavad osapooled arvesse ka teis(t)e arvamust ja püüavad jõuda pooli rahuldava lahenduseni.
“Pro-sotsiaalne võte eeldab kaaslase kuulamist, vastastikku selgitamist ja nii jõutakse ühise lahenduseni,” kirjeldab Tamm ja lisab, et empaatilised oskused mängivad siinkohal arvestatavat rolli. Näiteks väikelapsed ei puugi veel osata kujutleda end teise inimese olukorda ega näha situatsiooni tema vaatepunktist. Seega peaks eelduse kohaselt sotsiaal-kognitiivsete oskuste arenedes ühtlasi paranema ka võimekus konflikte lahendada. Eelkõige tulevad siin kõne alla vastaspoole perspektiivi tajumine, omaenda käitumise hindamine, võimalike tulemuste ettekujutamine ja nendega arvestamine.
Teiseks toob Tamm esile enesekehtestamise strateegia, mida lapsed ja eriti noored kasutasid sagedamini provokatiivsemate situatsioonide puhul, näiteks mänguasja äravõtmine, narrimine, tagarääkimine jmt. Siinjuures osutabki Tamm ühe keskse järeldusena levinud printsiibile, mille järgi vastatakse vastaspoole käitumisele samaga – pro-sotsiaalsele strateegiale reageeritakse nn läbirääkivas võtmes, agressiivsusele aga vasturünnakuga.
“Mõni olukord nõuabki enesekehtestamist, kuid kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks. Esimeses lähenduses ei asuta füüsilises või verbaalses mõttes rünnakule, vaid leitakse rahumeelsem kehtestava käitumise viis. Täiskasvanute tülid tekivad siiski enamjaolt sotsiaalsete suhete pinnalt, mitte niivõrd füüsiliste objektide pärast.”
Kolmanda strateegiana käsitletakse vältimist, mille rakendamisel võib inimene jutu mujale viia, ruumist lahkuda vmt, kuid pigem selleks, et olukorraga või omaenda seisundiga toime tulla, mitte ebakõla lahendamise eesmärgil. Vältimisel võib olla mitmesuguseid põhjuseid ning ei maksa unustada, et mõnda situatsiooni kirjeldatud käitumine tõepoolest ka sobib. Näiteks siis, kui üks osapool annab teisele hetke rahunemiseks, kui emotsioonid on kasvanud üle pea. Ent pikemas perspektiivis ei vii vältimine lahenduseni, vaid halvemal juhul suhete jahenemiseni.
Eraldi tuleks käsitleda juhtumeid, kus asjasse sekkub kolmas osapool, koolikeskkonnas näiteks õpetaja või kodus lapsevanem. Sel juhul tekib uus olukord, mille lahendamine algab otsast uute reeglite, sageli ka sekkunud osapoole sotsiaalsete oskuste ja valitud strateegia järgi.
Niisugusel juhul võiks täiskasvanu roll olla pigem suunav ja alternatiividele tähelepanu juhtiv, mitte jõupositsioonilt lähtuv ja käskiv, leiab Tamm. Didaktiline võte oleks siiski lasta lastel-noortel isekeskis lahenduseni jõuda, et nad võiksid situatsioonist ka midagi õppida.
Psühholoog osutabki suuremale vajadusele koolis ja mujal arutleda rohkem erisuguste võimaluste üle konflikte käsitleda. Sellest on kasu ka kiusamisolukordade äratundmisel ja ennetamisel, mis on koolipraktikas muutunud üha aktuaalsemaks. Õnneks on ühes teadlikkuse tõstmisega mitmel pool jõutud ka positiivsete tulemusteni.
Kultuurilised tegurid ja soolised erinevused
Teismeliste koolinoorte suhtlusele nii eakaaslaste kui ka lapsevanematega keskenduv osa Tamme uurimistööst võttis esiteks vaatluse alla kohalikud eesti- ja venekeelsed noored. Longituud-uuringu vormis viidi nendega mitmel järjestikusel õppeaastal läbi küsitlus ja grupiarutelu, mille käigus koguti hinnanguid ja arvamusi kujuteldavate konfliktsituatsioonide kohta ning paluti oma seisukohta ka põhjendada.
Anni Tamm toob välja, et paljud ei oska iseseisvalt alternatiivseid lahendusi näha ega välja pakkuda, samuti on õpilastel raskusi oma valikute ja otsustuste tagamaade selgitamisega. Lihtsam on vastata “ei tea”, kui põhjendada, miks nii või naa käitutakse.
Eesti ja vene rahvusest noortel paluti kirjeldada, mil moel lahendaksid nad samast soost parima sõbraga lahkhelisid, mis tekivad muusikalise maitse ümber või olukorras, kus mõlemale hakkab meeldima üks ja sama vastassoost eakaaslane ning tekib konkurents tähelepanu pärast.
Kultuurilised erinevused tulid esile eeskätt põhjendustes, mitte strateegiate rakendamises. See on ka mõistetav, kuivõrd just argumenteerimise kaudu on väärtusbaasi ja hoiakuid võimalik laiemalt avada. Kirjeldatud situatsioonis ilmutasid vene rahvusest noored suuremat valmisolekut sõbra soovidele vastu tulla kui nende eestlastest eakaaslased.
Teine osa teismelisi puudutavatest uurimisandmetest pärines rahvusvahelisest projektist, milles võrreldi Eesti, Venemaa ja Saksamaa noorte väärtusorientatsioone. Neilgi tuli lahendada probleemülesandeid. Näiteks paluti neil valida kahe variandi vahel, kas jääda kindlaks plaanile minna sõpradega välja või tulla vastu vanemate palvele jääda koju ja aidata majapidamistöödes.
“Lõviosa saksa teismelisi otsustaksid siiski teha nii nagu algselt kavatsetud ja minna sõpradega välja. Valdav osa vene noori pidas paremaks jääda koju ja toimida vanematele meelepäraselt. Eesti noorte seas jagunesid valikuvariandid võrdselt,” tutvustab Tamm tulemusi.
Eesti ja saksa vastajate seas leidus siiski küllaltki palju kompromissile minejaid, kes leidsid, et kui aega otstarbekalt kasutada, jõuaks vabalt teha mõlemat. Vene noored seevastu kaldusid silmas pidama pigem teiste heaolu ja tulema vastu kas vanemate soovile või vastata sõprade ootustele. See tähendab, nad ei seadnud valitud lahenduskäiku põhjendades esikohale omaenda huve. Üldse tuli uuringust välja, et vene noored tunnevad võrreldud riikide eakaaslastest tugevamat sidet ja suuremat lähedust pereliikmetega.
Tulemused langevad üsna hästi kokku ettekujutusega erinevates ühiskondades valitsevast väärtusorientatsioonist, mis on omane näiteks individualistlikule või kollektivistlikule kultuurile. Vene ühiskonnas võib märgata perekonna ja traditsioonide tähtsust ning kollektiivsete väärtuste rõhutamist. Saksa ühiskonnas seevastu, ja üha rohkem ka Eestis, on need asendunud individualistlike väärtustega, seades esikohale üksikisiku vabadused ja õigused.
“Saksa noorte vastustest peegeldus väga selgelt arusaam endast kui autonoomsest indiviidist. Leiti, et vanemad peavad nende plaanidega arvestama ja varem asjades kokku leppima. Ennast nähti vanematega võrdsel positsioonil olevana ja rõhuti õigusele perekonna tegemistes kaasa rääkida ning ajakasutuse üle ise otsustada,” selgitab Anni Tamm.
Tamm analüüsis eraldi ka soolisi erinevusi konfliktikäitumises, kuid ei leidnud, et need laste või teismeliste valikuid väga olulisel määral oleksid mõjutanud. Erinevused strateegiate valikus olid minimaalsed ning tingitud konkreetse situatsiooni eripärast. Näiteks pakuti erinevaid strateegiaid stereotüüpilises olukorras, millesse olid segatud romantilised tunded. Tüdrukud ei olnud väga altid meeldiva poisi tähelepanu pärast sõbrannaga võistlema, vaid eeldasid, et valiku nende vahel langetab noormees. Poisid siiski tajusid olukorda, kus sõbrale meeldib sama neiu, enam intrigeeriva väljakutsena.
Anni Tamm kaitses Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus doktoritööd “Konfliktid ja nende lahendamise viisid lapse- ja teismeeas” 28. septembril. Tamm on tegev ka Konfliktiennetuse Keskuse töös, mille kutsus 2009. aastal Metsaülikoolis ellu Mare Taagepera. Algidee pärineb Lennart Merilt, kelle visiooni kohaselt võiks selline keskus tegutseda teadusinstitutsioonina Tartu ülikoolis mõne õppetooli juures. Kuniks Meri stsenaarium pole täies ulatuses täitunud, korraldatakse regulaarselt “konfliktoloogia” konverentse ja ainekursusi.
Mõni olukord nõuab enesekehtestamist. Kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks. (Foto: Donnie Ray Jones/ Flickr Ceative Commons)
Kui teil palutaks meenutada mõnd viimati ette tulnud konflikti, ei peaks seda küllap väga kaugest minevikust otsima. Lahkhelisid esineb igapäevalus paratamatult. Iseküsimus on, mil moel neid olukordi lahendada ning kuidas vastab valitud käitumisviisile teine osapool.
Tartu ülikoolis arengupsühholoogias doktoritöö kaitsnud Anni Tamm on seisukohal, et mitte konfliktsituatsioonide tekkimine, vaid lahenduse otsimise viisid määravad suuresti, milliseks kujuneb kokkupõrke mõju edasisele suhtlusele, suhetele ja heaolule üldisemalt.“Konflikt ei ole midagi erakordset, ammugi ei ole selle tähendus üdini negatiivne,” rõhutab Anni Tamm. Tänu kokkupõrkesituatsioonide lahendamisele võib poolte vaheline mõistmine ja lähedus lõppkokkuvõttes hoopis suureneda. “Konflikte lahendades õpitakse sotsiaalseid oskusi, suureneb sotsiaalne kompetents.”
Samas toonitab ta, et siinkohal tuleks normaalsed eriarvamused lahus hoida näiteks kiusamisest, kus minnakse üle lubatu piiri. “Kiusamises ei ole midagi positiivset,” on Tamm konkreetne.
Doktoritöös, mis käsitleb väikelaste ja teismeliste omavahelises suhtluses tekkinud konfliktide lahendamise viise, läheneb autor probleemile justkui tagantpoolt, alustades protsessi uurimist ühest selle lõpuepisoodidest. Edasises teadustöös soovib psühholoog siiski süüvida konflikti “arhitektuuri” terves ulatuses ja uurida, kuidas see algab ja areneb, mil viisil võimalikud käitumisviisid konflikti käigus vahelduvad ja muutuvad ning kuidas osapooled üksteist mõjutavad.
Konflikti kriitilised tunnused
Kuuest eelretsenseeritud teadusartiklist, millest kaks veel ootavad avaldamist, ja katusartiklist koosnevas doktoritöös keskendus Anni Tamm esiteks 3-5aastaste väikelaste mängusituatsioonides esile tulevatele erimeelsustele. Lisaks võeti fookusesse 13-16aastaste koolinoorte reaktsioonid ja arvamused näitlike situatsioonide kohta.
Eksperimendi käigus lubati lasteaialastel valida mängukaaslased – sageli eelistasid poisid mängida omavahel ja tüdrukud omavahel – ning seejärel otsustada, millist mängu mängida ning jagada omavahel mänguasjad. Nagu arvata, olid mõnel juhul soovid sedavõrd erinevad, et mäng päädis füüsilise konfliktiga.
“See on väga hea andmestik, niisugustes olukordades on eriarvamused kerged tekkima,” muigab Tamm. Ta selgitab, et konfliktivaba mängusituatsioon arenes pigem neis gruppides, kus lapsed otsustasid individuaalse tegevuse, näiteks joonistamise kasuks. Nii nagu tango tantsimiseks, on ka konflikti tekkimiseks vaja vähemalt kahte interaktsioonis olevat osapoolt.
“See on äärmiselt põnev protsess. Konflikti lahendamisel juhindutakse küll konkreetsest situatsioonist, kuid olukorra tõlgendamine on indiviiditi siiski väga erinev,” selgitab psühholoog.
TÜ arengupsühholoogia doktor Anni Tamm.Agressiivsusele vastatakse vasturünnakuga
Konfliktikäitumises eristas Anni Tamm kolm levinumat strateegiat, mis võivad esineda nii üksinda kui kombineeritult. Esiteks nimetab ta pro-sotsiaalset strateegiat, mille puhul võtavad osapooled arvesse ka teis(t)e arvamust ja püüavad jõuda pooli rahuldava lahenduseni.
“Pro-sotsiaalne võte eeldab kaaslase kuulamist, vastastikku selgitamist ja nii jõutakse ühise lahenduseni,” kirjeldab Tamm ja lisab, et empaatilised oskused mängivad siinkohal arvestatavat rolli. Näiteks väikelapsed ei puugi veel osata kujutleda end teise inimese olukorda ega näha situatsiooni tema vaatepunktist. Seega peaks eelduse kohaselt sotsiaal-kognitiivsete oskuste arenedes ühtlasi paranema ka võimekus konflikte lahendada. Eelkõige tulevad siin kõne alla vastaspoole perspektiivi tajumine, omaenda käitumise hindamine, võimalike tulemuste ettekujutamine ja nendega arvestamine.
Teiseks toob Tamm esile enesekehtestamise strateegia, mida lapsed ja eriti noored kasutasid sagedamini provokatiivsemate situatsioonide puhul, näiteks mänguasja äravõtmine, narrimine, tagarääkimine jmt. Siinjuures osutabki Tamm ühe keskse järeldusena levinud printsiibile, mille järgi vastatakse vastaspoole käitumisele samaga – pro-sotsiaalsele strateegiale reageeritakse nn läbirääkivas võtmes, agressiivsusele aga vasturünnakuga.
“Mõni olukord nõuabki enesekehtestamist, kuid kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks. Esimeses lähenduses ei asuta füüsilises või verbaalses mõttes rünnakule, vaid leitakse rahumeelsem kehtestava käitumise viis. Täiskasvanute tülid tekivad siiski enamjaolt sotsiaalsete suhete pinnalt, mitte niivõrd füüsiliste objektide pärast.”
Kolmanda strateegiana käsitletakse vältimist, mille rakendamisel võib inimene jutu mujale viia, ruumist lahkuda vmt, kuid pigem selleks, et olukorraga või omaenda seisundiga toime tulla, mitte ebakõla lahendamise eesmärgil. Vältimisel võib olla mitmesuguseid põhjuseid ning ei maksa unustada, et mõnda situatsiooni kirjeldatud käitumine tõepoolest ka sobib. Näiteks siis, kui üks osapool annab teisele hetke rahunemiseks, kui emotsioonid on kasvanud üle pea. Ent pikemas perspektiivis ei vii vältimine lahenduseni, vaid halvemal juhul suhete jahenemiseni.
Eraldi tuleks käsitleda juhtumeid, kus asjasse sekkub kolmas osapool, koolikeskkonnas näiteks õpetaja või kodus lapsevanem. Sel juhul tekib uus olukord, mille lahendamine algab otsast uute reeglite, sageli ka sekkunud osapoole sotsiaalsete oskuste ja valitud strateegia järgi.
Niisugusel juhul võiks täiskasvanu roll olla pigem suunav ja alternatiividele tähelepanu juhtiv, mitte jõupositsioonilt lähtuv ja käskiv, leiab Tamm. Didaktiline võte oleks siiski lasta lastel-noortel isekeskis lahenduseni jõuda, et nad võiksid situatsioonist ka midagi õppida.
Psühholoog osutabki suuremale vajadusele koolis ja mujal arutleda rohkem erisuguste võimaluste üle konflikte käsitleda. Sellest on kasu ka kiusamisolukordade äratundmisel ja ennetamisel, mis on koolipraktikas muutunud üha aktuaalsemaks. Õnneks on ühes teadlikkuse tõstmisega mitmel pool jõutud ka positiivsete tulemusteni.
Kultuurilised tegurid ja soolised erinevused
Teismeliste koolinoorte suhtlusele nii eakaaslaste kui ka lapsevanematega keskenduv osa Tamme uurimistööst võttis esiteks vaatluse alla kohalikud eesti- ja venekeelsed noored. Longituud-uuringu vormis viidi nendega mitmel järjestikusel õppeaastal läbi küsitlus ja grupiarutelu, mille käigus koguti hinnanguid ja arvamusi kujuteldavate konfliktsituatsioonide kohta ning paluti oma seisukohta ka põhjendada.
Anni Tamm toob välja, et paljud ei oska iseseisvalt alternatiivseid lahendusi näha ega välja pakkuda, samuti on õpilastel raskusi oma valikute ja otsustuste tagamaade selgitamisega. Lihtsam on vastata “ei tea”, kui põhjendada, miks nii või naa käitutakse.
Eesti ja vene rahvusest noortel paluti kirjeldada, mil moel lahendaksid nad samast soost parima sõbraga lahkhelisid, mis tekivad muusikalise maitse ümber või olukorras, kus mõlemale hakkab meeldima üks ja sama vastassoost eakaaslane ning tekib konkurents tähelepanu pärast.
Kultuurilised erinevused tulid esile eeskätt põhjendustes, mitte strateegiate rakendamises. See on ka mõistetav, kuivõrd just argumenteerimise kaudu on väärtusbaasi ja hoiakuid võimalik laiemalt avada. Kirjeldatud situatsioonis ilmutasid vene rahvusest noored suuremat valmisolekut sõbra soovidele vastu tulla kui nende eestlastest eakaaslased.
Teine osa teismelisi puudutavatest uurimisandmetest pärines rahvusvahelisest projektist, milles võrreldi Eesti, Venemaa ja Saksamaa noorte väärtusorientatsioone. Neilgi tuli lahendada probleemülesandeid. Näiteks paluti neil valida kahe variandi vahel, kas jääda kindlaks plaanile minna sõpradega välja või tulla vastu vanemate palvele jääda koju ja aidata majapidamistöödes.
“Lõviosa saksa teismelisi otsustaksid siiski teha nii nagu algselt kavatsetud ja minna sõpradega välja. Valdav osa vene noori pidas paremaks jääda koju ja toimida vanematele meelepäraselt. Eesti noorte seas jagunesid valikuvariandid võrdselt,” tutvustab Tamm tulemusi.
Eesti ja saksa vastajate seas leidus siiski küllaltki palju kompromissile minejaid, kes leidsid, et kui aega otstarbekalt kasutada, jõuaks vabalt teha mõlemat. Vene noored seevastu kaldusid silmas pidama pigem teiste heaolu ja tulema vastu kas vanemate soovile või vastata sõprade ootustele. See tähendab, nad ei seadnud valitud lahenduskäiku põhjendades esikohale omaenda huve. Üldse tuli uuringust välja, et vene noored tunnevad võrreldud riikide eakaaslastest tugevamat sidet ja suuremat lähedust pereliikmetega.
Tulemused langevad üsna hästi kokku ettekujutusega erinevates ühiskondades valitsevast väärtusorientatsioonist, mis on omane näiteks individualistlikule või kollektivistlikule kultuurile. Vene ühiskonnas võib märgata perekonna ja traditsioonide tähtsust ning kollektiivsete väärtuste rõhutamist. Saksa ühiskonnas seevastu, ja üha rohkem ka Eestis, on need asendunud individualistlike väärtustega, seades esikohale üksikisiku vabadused ja õigused.
“Saksa noorte vastustest peegeldus väga selgelt arusaam endast kui autonoomsest indiviidist. Leiti, et vanemad peavad nende plaanidega arvestama ja varem asjades kokku leppima. Ennast nähti vanematega võrdsel positsioonil olevana ja rõhuti õigusele perekonna tegemistes kaasa rääkida ning ajakasutuse üle ise otsustada,” selgitab Anni Tamm.
Tamm analüüsis eraldi ka soolisi erinevusi konfliktikäitumises, kuid ei leidnud, et need laste või teismeliste valikuid väga olulisel määral oleksid mõjutanud. Erinevused strateegiate valikus olid minimaalsed ning tingitud konkreetse situatsiooni eripärast. Näiteks pakuti erinevaid strateegiaid stereotüüpilises olukorras, millesse olid segatud romantilised tunded. Tüdrukud ei olnud väga altid meeldiva poisi tähelepanu pärast sõbrannaga võistlema, vaid eeldasid, et valiku nende vahel langetab noormees. Poisid siiski tajusid olukorda, kus sõbrale meeldib sama neiu, enam intrigeeriva väljakutsena.
Anni Tamm kaitses Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus doktoritööd “Konfliktid ja nende lahendamise viisid lapse- ja teismeeas” 28. septembril. Tamm on tegev ka Konfliktiennetuse Keskuse töös, mille kutsus 2009. aastal Metsaülikoolis ellu Mare Taagepera. Algidee pärineb Lennart Merilt, kelle visiooni kohaselt võiks selline keskus tegutseda teadusinstitutsioonina Tartu ülikoolis mõne õppetooli juures. Kuniks Meri stsenaarium pole täies ulatuses täitunud, korraldatakse regulaarselt “konfliktoloogia” konverentse ja ainekursusi.
Subscribe to:
Posts (Atom)