PIPARKOOGILÕHNALINE

Tänane hommik algas meil kandikutäie toiduainete uurimisega. Uurisime kohe nii põhjalikult, et kirjeldasime värvust, kuju ja materjaligi. Marekilt küsides, mis võiks olla paki sees, vastas poiss, et "see on eesti nisujahu". See eesti oli sellise rõhuga, et ilmselt on taoline jahu natuke teistmoodi, kui teised nisujahud. Ja see salapärane väike pakike. Kermo teadis, et sellise pakiga ostetakse poest pipart. Kui me seal sisalduvaid vürtse lastele ette lugesime, oli Jarko see, kes oli kas kuulnud või teadis täpselt, millega tegu. Vaid muskaatpähkel oli tundmatu suurus. Neid vürtse eraldi nuusutades (Margel olid need eraldi pakitult targu kotti pistetud) leidsime, et need on nüüd jällegi need lõhnad, mis "ninna kargavad ja aevastama ajavad". Lastelt küsides, mis me kõigi nende toiduainetega peale võiksime hakata, oli vastuseid mitmeid. Saskia soovis šokolaadikooki, Henry maasikakooki, kostus veel vaarikakoogi soov, kuid Jarko, Gert ning Marek olid need, kelle soov täitus.

Kogu selle jutu peale saite kindlasti juba aimu, et asja mõte oli valmis meisterdada üks omatehtud kodukootud piparkoogitainas. Oleme selles juba päris osavad, see pole meil esimene kord sellist asja lastega valmistada.

Suhkrusiirupi tegemine on ehk kõige keerulisem. Suhkru pruunistamise juurde me veel lapsi ninapidi juurde lasime, kuid sealt edasi suunasime väiksed uudishimulikud ninad ohutusse kaugusse. Vee lisamine on plahvatusohtlik tegu. 

Tainas ise sai ühisel jõul valmis segatud. Kulp käis ikka külakorda lapselt lapsele, nii kuidas kellelgi huvi ja jaksu jagus. Meie tainategu lõppes muidugi kausilimpsijate tunglemisega tainakausi ümber. 

                                                                   tossab

                                                               läks hästi

JÕULUMAA

Jõulud on laste jaoks imelised pühad. Kõik tundub nii ebamaine ja imedest tulvil. Ei ole ju keegi päkapikke näinud (ehk vaid mõni üksik laps väidab "kelkimise" eesmärgil vastupidist), jõuluvana on selline suur ja tema tulekud-minekud nii salajased. Jõulujutud on täis imesid, mida on lapsel nii lihtne ja hea uskuda.

Tänane sõit jõulumaale viis meid kokku vanade tuttavatega Imavere Piimandusmuuseumis. Tädi Tiina mäletas meie lapsi osalt juba nimepidigi ja üks teine tädi tervitas Kermot juba nagu vana tuttavat, küsides poisilt, et "mitmes kord see talle juba on seal käia?" Me oleme selles vanas auväärses meiereis tõesti palju käinud, küll võid ja jäätist valmistamas, küll jõulumaal. Sealne "pere" on väga lahke ja rõõmsameelne. Viskavad nalja nii lastega kui omakeskis.

Vastuvõtt oli tänagi sõbralik. Juba uksel tervitati meid suure äratundmisrõõmuga (Saskia hõikas igaks juhuks veel üle, et "mina olen ka siin" :)) ja siis uuris tädi Tiina lastelt, mida siis hommikul päkapikud ka tõid. Vaid Laura-Liisa kommi oli päkapikk ise ära söönud. Väidetavalt läheb ka neil kõht vahepeal tühjaks ja siis võib juhtuda, et nad mõne lapse sussi sisse mõeldud kommi ise ära nosivad.

Meisterdasime ilusaid pühadekaunistusi ja kinnitasime oma kõhtu sooja ja magusa kaneelirulliga. Jõulud on magusad pühad. Laste suunurgad on eelmisest magusast alles šokolaadised, kui pihku pistetakse juba uus maius. Mis saab lastel selle vastu olla? Saia kõrvale toodi sellele majale kohaselt piima vanades piimapudelites. Küll see on alati vahva vaadata.

Lõpuks laulsime uusi ja vanu jõululaule. Lapsed uusi ja suured vanu. Ja Laura-Liisa esitas omal soovil ka jõululuuletuse. Oli selline õdus ja küünlasärane koosviibimine. 

 

JÕULUKUUSK

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil saime oma rühma jõulukuuse! Tänud selle eest Jarko emale ja isale! 
Lapsed olid loomulikult õhinas, kuid kohe ei saanud kuuske üles panna, sest vajasime taaskord onu Aimari abi. Meil on küll omal haamreid, naelu, näpitsad ja muid meeste tööriistu, kuid saagi meil pole. Aga onu Aimar on lahke ja abistab meid alati. Aitäh talle meie poolt! 

 Algul oli kuuse ümber suur trügimine, kõik kümme kätepaari tahtsid korraga  ehtida:)

                                         Prooviesinemine kuuse juures nr.1

                               Prooviesinemine kuuse juures nr.2

HAMBAPESU

Tuleb välja, et igal asjal on oma tehnika. Hambapesu on väga tähtis tegevus. Seda õppisime täna nii teoorias kui praktikas õigesti tegema.

Appi tuli meile meie tervisetöötaja õpetaja Piret. Tema vaiksel ja rahulikul juhendamisel pesime hambaid ning vaatasime multifilmi, milles Juss ei soovinud endale hambaauke. Hambapesu kukkus välja lõbus. eelnevalt määrisime laste suud roosaks, et oleks näha, kust hambapesu veidi hooletult välja tuli. Lastele tegid roosad keeled hiljem palju nalja.

                                      kes lapsena hambaid ei pese, sel suurena.....

                                                                lõbus

MIDAGI HUVITAVAT JA ERILIST

Hommik algas meil teatriga ja jätkus teatriga. Oleme sel nädalal lugenud ja jutustanud ja esitanud (õpetajate poolselt) näidendit sellest, kuidas kassipoeg kassi moodi rääkimise ära unustas. Õppisime erinevaid loomahääli erineva emotsiooniga esitama. Henryl tuli vana suure musta kassi moodi näugumine väga ilmekalt välja ja Jarko jättis pisemadki nüansid loomade vastustes meelde. Täna esitasid lapsed meile selle loo.

 

Täna maalisime jalgadega. Kui teha midagi mitte just tavapärast ja igapäevast, on lapsed huviga asja kallal. Isegi siis, kui suurtel inimestel on soov nende väiksed jalad värviseks teha (kusjuures suured ise ei tee seda) ja hiljem lapsi ennast jalgu ka pesema panna.

Kõik lapsed olid usinalt kõigega nõus, vaid Saskia teatas, et tema ei taha. panime selle väikse tüdruku järjekorra lõppu seda mõtet pikemalt mõtlema. Ja kui järg temani jõudis, olid tüdrukul supsti sokid jalast ning jalad värvi sees :)