TEINE SAAK!

Täna oli meil teine saagikoristamise päev! Tomatid punetasid ja kolletasid juba tükk aega isuäratavalt. Väikesed näpud noppisid kribinal-krabinal tomatid taimede küljest ära. Kokku loendasime 32, jõudsime järeldusele, et teine saak on esimesest suurem! Küll need kodus kasvatatud tomatid on ikka head!

PALJU ÕNNE, ANNALIISA!

Nagu mainitud, tänane päev oli meil pidupäev. Annaliisa on meil juba suur ja tragi tüdruk, kel iga asja kohta midagi küsida on ning vahel tundub, et sellel tüdrukul on silmi rohkem kui üks. Kõike ta märkab ning meeles peab.

Täna sai Annaliisa aasta võrra vanemaks. Tüdruku sõnul algas kõik hommikul nii- "kõik teised tõusid kodus temast varem üles ja siis tuli issi ja ajas teda ka ja siis pidi ta kööki minema ja seal oli tort, millel olid peal maasikad ja külgedel kohupiim ja tordil olid veel tähe- ja kaheksakujuline küünal ja siis ta sai kingituseks ühe lego, mille nime ta ei oskanud hästi öelda, aga sellest sai teha maja ja poe ja midagi veel." Ja üldse lubas Annaliisa õhtul vanaema juurde minna ja vaadata, kas sealt ka kingitust saab :)

Lauldes, kallistades, õnnitledes ja kommi pugides mõtlesime meie, suured, et küll need lapsed ikka kasvavad ja küll on raske terve kaheksa korda neid õhku tõsta.

                                    kohati teevad lapsed kallistades maadlusvõtteid

SUURED LOOMAD JA VÄIKSED LOOMAD

Natuke hiljem, kuid siiski kirjutaks natuke ka meie loomaaiasõidust. Meie väikelinna kodanike jaoks on selline ettevõtmine suur asi. Eerik kuulutas juba hommikul, et tema kunagi pole seal käinud. Ja teisedki lapsed olid õhinal sõiduvalmis, kotid seljas ning kotis jook ning lõunasöök (või ka mitte :)). Kermo emal olid mõtted hajevil ning seetõttu andis viimasel hetkel pojale hoopis natuke toiduraha. 

Loomaaias oli meil väravas vastas Aleksei Turovski, kelle saatel me väikse retke ette võtsime. Lastele õpetussõnu peale lugedes jäi kõrvu see, kuidas see ihu ja hingega loomasõber ütles, et "ärge te MINU loomadele süüa andke". Ja tegelikult ongi need tema loomad. Igaühe nime ta teadis, igast loomast midagi isiklikku jutustas ning neid loomi ka kõnetas ja kutsus. Ja meie Annaliisa näol leidis see jutukas härrasmees endale ka paraja seltsilise. Tüdruk oli tema külge kui liimitud ning muudkui päris ja päris, üsna detailselt soovis Liisu teada kõike, mis tal pähe tuli (uudishimul on edasiviiv jõud). Ühel hetkel sai tabatud ka see, kuidas tüdruk Turovskile kõhu peale koputades tähelepanu nõutas :)

Loomaaias oli meil palju vaadata. Nägime ära väikese jääkarupoja Nora, nägime palju erinevaid sarvi ja nende omanikke, nägime lõvi ja tiigri ninaotsa (need uhked asukad ei vaevunud rohkem endast näitama), nägime elevante ja känguruid, kellel kukrus pisipojad. Meelde jäid veel ninasarvikud, keda härra Turovski kutsus nimepidi. need olid keerulise kõlaga nimed, kuid emase ninasarviku nimi pidi suareedi keeles tähendama printsessi. Ja muidugi ahvid, nii suured, kui väikesed. 

                                                                     jõesiga

                                                               akude laadimine

                                                                        Nora

 

PALJU ÕNNE, KAI!

Täna oli elevust ja rõõmu meie rühmas kohe kuhjaga. Sünnipäevalaps Kai säras ! Traditsiooniliselt palusime sünnpäevalapsel ringi keskele istuda, laulsime talle, õnnitlesime- kallistasime! Lapsed üritasid Kaid isegi tooliga õhku tõsta- jõumehed missugused!

 Selle pildi joonistas Annaliisa kõikide laste poolt  õpetaja Kaile, mul jäigi küsimata, et keda ta sellel kujutas? Vist sünnipäevalaps ise? :)

PALJU ÕNNE , MAREK!

Täna saabus Marek lasteaeda kilekotiga ja potsatas selle mulle sülle! Mina muidugi aimasin,  mis seal sees võib olla, kuid lapsed ei teadnud.....vaatasid põnevil nägudega mulle ja Marekile otsa, ega me kohe ei reetnud ka! Lõpuks lõime kotisuu valla ja siis kostus aina imetlushüüde , sest kott oli oli maiustusi poolenisti täis! Aga siis taipasid lapsed kohe ära, et sünnipäev ju! Elevust kui palju!

Sünnipäevalapsele me laulsime, õnnitlesime, kallistasime, tõstsime seitse korda lae poole, seejärel palus sünnipäevalaps sõbrad sünnipäevalauda! Uurisime Marekilt, et kas juba hommikul kinki ka sai, või torti . Aga poiss vastas tõsiselt, et õhtul tähistame! 

SUUR SÕIT

Meie lapsed on tublid ja oma tegemistes ka väga atsakad ja tragid. Seetõttu läheme me nendega julgelt kasvõi luurele. Asi see Tartusse sõit siis ära ei olnud...

Eilne hommik oli küll hall ja vihmane, kuid nagu kogemused näitavad, hädaldamine ja kirumine ei aita teps mitte. Ilmataat on oma otsustes kindel. Tegelikult selline hommik meid väga ei hirmutanudki- teada oli, et me õues eriti ei viibi.

Bussijaama kogunedes oli hea näha laste elevil silmi, kusjuures mitmed neist hõikasid, et "me läheme hamburgerisse!". No tegelikult päeva suurem osa sai meil ikka Ahhaasse planeeritud, kuid lapsed lihtsalt ei teadnud sellest naljaka kõlaga nimest midagi arvata. Bussi saabudes oli Laura-Liisal emal nii palju aega, et oma väikesele tütrele veel bussiakna pealegi koputas ning lehvitas. Väga armas!

Bussisõit Jõgevale kulges meil tasa ja targu ning ilma viperusteta. Bussi suurimaks kiiruseks oli ehk 50 km/h, mis seal ikka nii väga ebaõnnestuda saigi. Mitte et Põltsamaalt otse Tartusse ei saa, aga me valisime laste (ja natuke ka enda) huvides keerulisema ja pikema tee. Jõgevalt sai ju uue rongiga Tartusse sõita. Uhke ja oranž ja puhas ja uus ja... täpselt selline, nagu telekast nähtud. Lapsed on nii tublid ja õiges käitumises suurelt koolitatud. Bussis ja rongis rääkis nii mõnigi igaks juhuks lausa sosinal :)

Tartusse saabudes teadsime, et nüüd kohe hakkab väga kiire. Linnaliinibuss, mis raudteejaamast linna viis, oli kohe-kohe väljumas. Seetõttu koperdasime pooljoostes inimeste vahelt peatuse poole nii, et väikesel Veikol olid vahepeal jalad vist suisa õhus. Ei jõudnudki. Aga valisime siiski ühe teise bussi, lootuses, et see millalgi ikka kesklinna jõuab (parem ikka, kui vihma käes seista). Ei jõudnud. Zootehnikumi peatuses (linnast peaaegu väljas) teatas bussijuht, et nüüd algab temal lõunapaus ning palus meil ümber istuda. Hästi oli see, et uus buss saabus peagi ja me ikkagi lõpuks kesklinna jõudsime, pealegi ei hilinenud kuhugi. Sellised seiklused siis võõras suures linnas väikelinna kodanikel. Mis nad siis teevad oma linna nii keeruliseks :)

Ahhaa oli meile suur elamus. Seal oli nii palju näha ja katsuda ja kogeda, et tegelikult jäid meil paljud asjad kindlasti vaatamata. Lapsed olid sellest kõigest nii vaimustatud, et mõneti oli tunne- Karl ei teadnud enam, mis suunas joosta, Annaliisa silmad vilasid siia-sinna, Loore kamandas Aldot, Veiko istus ühest autost teise, Eerik pani mõttes lukku ühe tõstuki, mis lapsi lae alla viis... Asjad kujunesid nii, et me jõudumööda püüdsime kõiki soovijaid tõstukiga lae alla sikutada (seal pidi kindlasti suur inimene koos lapsega minema, kuna käte jõul trossi sikutades see tõstuk vaid töötaski). Seal keskuses on palju sellist, mis ka suurt inimest ükskõikseks ei jäta. Minge kindlasti koos lapsega sinna tagasi.

Meie poolt tellitud töötuba kandis limonatooriumi nime. Valmistasime ise limonaadi. Lapsed olid usinalt asja kallal, sest tasuks oli ju selle magusa joogi ärajoomine. 

Natuke räägiks ka teadusteatrist. Seal keskuses on hetkel teemaks vesi. Sellest on seal suur näitus (väga huvitav ja mitmekülgne muide) ja sel teemal toimus ka teadusteater, mille sisuks olid igasugused katsed veega. Sisse minnes avaldas Mattias lootusrikkalt arvamust, et vesi ju pauku ei tee (poiss kardab õhupalli pauku), onju?? Kinnitasime, et ei tee. Aga tegi! Kui esimene pauk ära käis, oli poisil nägu õnnetu. Läksin istusin tema kõrvale ning julgustasin teda igati, kinnitades, et rohkem ei tule. Kuidagi juhtus, et teisel pool istus Eerik, kes ka siis omakorda varrukast sikutas ning igaks juhuks kõrvu kinni kattis. Asja edenedes oli Mattias ikkagi sellest paugust endast nii palju väljas, et soovis saalist väljuda. Mis siis ikka, väljas oli ju ka nii palju põnevat. Ja hea oli, et selline otsus sai langetatud, sest etenduse lõpetas üks tõeliselt kõva "kõmakas", seda ei saa parima tahtmise juures enam pauguks nimetada. Juhendaja jälgis hoolega, et kõik lapsed oma kõrvad kinni kataks. Aga teada saime seal teatris palju vee kohta. Kas teadsite, et vee tekkeks on vaja vesinikku, hapnikku ja madalat temperatuuri (liiga sooja õhuga kokkupuutel tekib vaid aur). Sealt need paugud meil käisidki. Õhupall oli täidetud vesinikuga ning seda palli õhates tuli kokkupuude õhuga. 

Aeg aga tõttas ning palju jäi meil tõesti kogemata. Minge sinna tagasi!

Meid aga ootas "hamburgerisse" minek. Mitmeid kordi püüdis Reet Kermole selgitada, et hamburgeri sisse ei saa ju minna, kuid poiss oli mõtetes juba ammu seal sees ning seetõttu ei võtnud neid selgitusi kuigi tõsiselt. Tegelikult me käisime siiski mitte hamburgeris vaid Mc Donaldsis. Laste paradiis! Ei teagi, milleks, aga nii see on. Või leidub siiski kuskil mõni laps, kellele sealne toit ei maitse? Seda last vaataks kõik teised lapsed vist hämmeldunud pilguga. Igatahes meie lastel olid silmad peas siiruviirulised ning suurest elevusest ei suutnud näiteks Henry lasteeine juurde kuuluvat mänguasjagi välja valida. Kui mänguasjad lauda saabusid, ei mäletanudki poiss enam, mille ta lõpuks valis :) Lapsed nosisid suu matsudes ja silmad särades oma burgereid ja friikaid. Veiko oleks seda naudingut vist lõpmatuseni venitanud, aega oli sel poisil laialt. Aldo oli varandusest nii õhevil, et ampsas kord siit ja siis jälle sealt. Ka noorele tüdrukule, kes meie lapsi vastu võttis, jätsime me vist nii suur mulje, et lastele toodi lisaks veel õunu ning väiksed lipud. Paradiis!

Päev lõppes meil Sebe bussis. Sattus olema väga tore bussijuht, kes meie ütlemise peale, "meid on palju", suunas meid lõbusalt bussi ning hõikas, et "siin on ruumi küll ja veel ".

Oodatult olid mõned lapsed väga väsinud ning tukastasid bussis ning ootamatult oli lapsi, kelle kohta küsisime meie suures üksteiselt, et "kust nad küll selle energia leiavad". Veel tagasiteel algatas Loore laulu.

Põltsamaal jagasime need väiksed põnnid igaüks oma ema-isa-mamma-papa sülle ja läbi meie suur sõit oligi.

Väga tore oli, hästi läks!

                                                                         tuleb

                                                                     uues rongis

                                                seal oli kohe koorumas tibu

                                                viltune tuba tegi merehaigeks

                                                          meremaailm

                                 kui peale astus 286 kg, siis...

                                               ...see pall lae all avanes, ilus oli

                                 

                                                täitsa ehtsa maitsega sai

                                                   energiavarude taastamine

                                              lõpuks ometi sai lae alla sõita

                                                                 vee rõhk

                                                              kreenis laev

                                                           väga põnev oli

                                                            ja hirmus ka natuke

                                                              peegellabürint

                                                             laud nagu äke

                                       Tartu bussijaamas me eristusime selgelt :)