MEIE MAALIME...

...värvides autorattaid!

 

HÕISSA, MEIL ON VASTLAD!

Olude sunnil ei lase me liugu ei kelgu ega uiskudega vaid teeme oma vastlad põnevaks ja õdusaks hoopis tubaselt süües kukleid ning muul moel lõbutsedes.

Tulge kohale teisipäeval, 4.veebruaril, kell 17:00

Meil saab lõbus olema!

 

PALJU ÕNNE, KERMO!

Tänane päev säras siis Kermole!

Poiss oli selle tähtsa päeva puhul isegi lipsu ette ja viigipüksid jalga pannud. Kohe selg oli sirgem poisil sellise piduliku riietuse puhul. 

Hommikul sõprade ringis toolil istudes ja õnnitlusi vastu võttes väitis poiss algul, et sai kuueseks (eks vanast ole ikka natuke raske lahti lasta) aga näpud sättis juba õigesti uue ja õige vanuse järgi- seitse siis!

Kermo palus sõbrad tähtsa ja soliidse häälega kooki sööma ning lauda istudes ja küünlaid (mis olid seitsme kujuliselt koogile sätitud) silmitsedes mõtles poiss üpris kaua ja hoolikalt salasoovi, et küünlaid puhudes uskuda, küllap see kunagi ka täide läheb. Kermo lõikas ise uhkelt ja peaaegu üksinda koogi ka tükkideks. 

Lapsed on meil juba teadlikud, kuidas sünnipäevalauas käituma peab. Keegi ei tõuse enne sõpru ning seniks tuleb arendada seltskondlikku vestlust, et teineteise tegemiste ja eriti sünnipäevalapse tegemiste vastu huvi tunda. Kermolt saime teada,et sünnipäeva puhul käisid tal külas vanaema ja vanaisa ning õde Jeneli ja siis veel vanaema ja vanaisa ja veel paar sõpra ning kingitusteks toodi lauamäng ja uus jope ja roosid ja raha. Selle viimasega on poisil omad plaanid- koguda juurde ja osta ATV. Annaliisa päris, et milleks talle see masin? Ja Kermo vastus kõlas nõnda- "sellega saab sõita ja rallivõistlustel käia ja ma lihtsalt tahan!"

 

EESTIMAAL OLI SÜNNIPÄEV

Selle ilusa ja tähtsa päeva puhul toimetas Ilmataat meile päikeselise ja kevadelõhnalise ilma. Sünnipäev on alati tore päev. Kes tähistab seda tordiga, kellel tulevad külla talle armsad eesti inimesed. Koos olla ja mõelda, kui hea on elada Eestimaal...

Täna oli meie lasteaias pidulik koosolemine saalis. Meie lastele oli antud austav roll olla "lipuvalvurid" ja esitada üks luuletus. See lipu kõrval seismine pole lihtne. Mattias haigutas ja püüdis ennast usinalt ärksa ja sirgeselgse hoida, Allan oli nii auväärt ametis olles lausa joondus. Tublid poisid! Annaliisa luuletus tuli ilma ühegi viperuseta tüdruku huulilt. Tubli!

Pidulik oli ka hetk, kui ulatasime lilled ja mälestusraamatu Heljele, meie lasteaia direktorile. Tubli inimene, kes südamega oma tööd tehes pälvis tunnustuse ja Jõgevamaa Kuldristi.

                                                 Sinine ja must ja valge,
                                   mulle meeldivad.
                                   Need on armsad lipuvärvid
                                   minu kodus Eestimaal.
                                   Sinine on taevas,
                                   muld on tumemust.
                                   Hele-hele valge
                                   annab lootust.

                                                  Roheline muru maja ees,
                                    piim on valge piimakruusi sees.
                                    Laste rõõmus naer,
                                    isa-ema hool, me koduvärvid.

                                                                       Tubli!

 Ei ole esimene kord, kui lipuvarda ots takerdub ukse ülemise piirde taha ja tekitab väikese kolksu :)

EESTIMAAL ON TORE ELADA

Nii jäi laste suul kõlama lause, milleni jõudsime arutledes selle üle, mis on meie maal ilusat ja toredat. Meil on lumi ja meil on väiksed mäed Otepääl ja Antslas (seda teadsid Annaliisa ja Mattias, neil seal kandis tutvused). Meil on viljapõllud ja palju metsa ja meil on ilus Põltsamaa linn ja meil on emad-isad siin. 

Oleme rääkinud lastega Eestile omastest asjadest. Meie president on Toomas Hendrik Ilves. Selle nimega oli nii, et Allan teadis Ilvest, Karl teadis Toomast ja meie õpetajad teadsime Hendrikut ka. Kokku pannes saime õige nime. 

Meie lipul on värvideks sinine, must ja valge. Joonistasime paberile asju, mis nende värvidega seondus. Annaliisa tegi taeva ja mustad triibud kasepuu koorele, Mattias tegi vihmapiisad, Laura-Liisa joonistas lumehelbed ja musta mulla (arutledes selgus, et kui vihma sajab ja muld on märg, siis ta ongi must) ja Karl lisas valge lume. Loore joonistas veel ülase ja Annaliisa lumikellukese. Ilus sai.

Meie rahvuslind on suitsupääsuke. Tal on saba nagu käärid ja talle meeldib elada inimese läheduses.

Meie rahvuslill on rukkilill. Laste poolt pakutult kasvab ta metsas, heinas, aias... aga tegelikult muidugi viljapõllul. Kaunis õis, millest saab pärgi punuda ja tuppa vaasi tuua.

Tänane päev oli eriti põnev. Terve meie tuba oli sagimist täis. Tegemist ja uudistamist oli palju. Nii palju, et me üksteisele natuke isegi jalgu hakkasime jääma. Oli rahvustoitude päev. Nii on meil juba mitmendat aastat olnud, et keegi püüab merest rahvuskala, millele lapsed panid esimese hooga nimeks Eesti kala, ja toob meie lauale lastele uudistada. Nuusutasime, katsusime, leidsime üles pea, saba ja uimed ja siis muidugi puhastasime ära. Iga laps sai ühe kala puhastamiseks. Kellel seejuures nina kirtsu läks, kes vaid ühe käega püüdis toime tulla (mõni isegi vaid ühe näpuga), kes juba kaugelt igaks juhuks hõikas, et "ma ei saa!". Kui aeg ja kord käes, olid kõik meie lapsed vaprad ja usinad puhastajad. Mattias, kel nina eriti kortsu läks, oli esimeste hulgas endale teed tegemas, et ikka kindlasti temalegi kala jaguks. Väga põnev oli. 

Ka jahu ja muna sees veeretajaid jagus kuhjaga ja kamasegajaid oli laua ümber palju... kui laud kaetud, siis paraku kalasööjaid nii palju ei olnudki. Annaliisa piidles ja püüdis oma tuka taha varjuda (sellele tüdrukule lihtsalt ei maitse kala, olgu ta kasvõi rahvuskala, see ei tee teda erilisemaks). Loore lükkas taldriku kindla käega kaugemale ja hõikas jälle, et "ma ei saa!". Eerik kooris kalalt munakooriku ja lootis et sealt alt tuleb välja miski, mis pole niiväga kala moodi. Ei tulnud, seega jäi söömata. Aga vahva oli vaadata, kuidas Veiko võttis kala pihku ja sõi kõige luudega sabani välja nagu õuna. Üldse panid paljud lapsed meie soovitusel kahvlid kõrvale ning asjatasid kala kallal oma väikeste näppudega nagu muiste. Kala kõrvale sai joodud kama ja ampsatud musta leiba. Peab ütlema, et tublid kamajoojad ja leivasööjad on meie rühmas kõik lapsed.

Väga tore päev oli! 

                                                             ühe näpuga

 vahepeal lauale pudenenud kama sai ühe väikese näpu poolt üles limpsitud

                                                              "ma ei saa!"

 Annaliisa oli väga tubli abiline kõiges, mis kala valmistamisse puutub, kuid sööma asudes võiks keegi hoopis talle appi tõtata.

PALJU ÕNNE, KARL!

Karl säras täna üle kere. See oli paista kogu poisi kehast. Alles hiljuti oli meil käsil tarkusetera- üks tikk paneb terve metsa põlema. Nii juhtuski- Karli särav olek nakatas meid kõiki.

Poiss ise istus toolil, võttis vastu sõprade õnnitlused ja kallistused ning suurest õnnest laulis endale kaasa ka õnnitluslaulu. Natuke häda oli selle vanusega. Me ikka püüame neid näppe ka õige arvu sättida. Eks püüdke nii, et mõlemad väikesed sõrmed peidate pihku ja näitate nõnda kaheksat aastat vanust. Karl pusis ja pingutas, pingutas ja pusis, hetkeks läks isegi kulm kortsu... ei saanudki hästi. Tegime siis nii, et panime mõlemal käel pöidlad peitu. Tulemus oli sama ja nii kukkus palju paremini välja.

Ja siis see õhku tõstmine. Pole naljaasi tõsta kaheksat korda. Väikse põnni veel, aga suur poiss on ju see meie Karl juba. 

Lauda palus oma sõbrad sünnipäevalaps ise ning tooli ja tüki koogi küljestki sai tema esimesena.

Nii tähtis päev oli see väikemehe jaoks, et muusika- ja liikumistundi minnes hõikas poiss juba ukselt, et tal on sünnipäev. Nii palju õnnitlusi ja kallistusi. 

                                                                   maasikaga

SÕBRAPOST

No seda hommikut ikka andis oodata. Juba nädal varem sai välja pandud meie juba kulunud moega sõbra postkast. Sinna kogunes iga päevaga üha rohkem kirju ja kaarte ja sekka ka salapäraseid pakikesi. Lapsed käisid salaja piilumas, kuidas seal postkastis ikka need lood on ning oli kosta hõikeid, millega üksteisele reedeti saladusi, mida keegi kellelegi meisterdas kingituseks. 

Täna siis lõpuks saabus see õige sõbrapäev, mil meie postkast avanes. Aga enne seda jõudsime veel saalis natuke lustimas käia ja ühest tõeliselt lõbusast ja hoogsast mängupeost osa võtta.

Ja siis...

Postkast oli tõesti täis. Seda tühjendades oli meie vaiba peal suur ja kirju hunnik kirju. Jagamine võttis omajagu aega, kuid lastel oli põnevust palju. Näidati teineteisele saadut ning hõigati, et "mina tegin selle sulle!".

Kõige lõpuks jäi vaibale üks suur pakk, millele oli kirjutatud- õpetajatele! Pakki avades leidus seal imevahva omatehtud sõbrakaart ning suur šokolaad. Selle oli teinud Laura-Liisa. 

Laste rõõmsaid nägusid vaadates ja kaarte ja pakikesi silmates, võib öelda, et kõik need olid hoole ja armastusega valmis tehtud. Väiksed käed olid lõigata, meisterdada ja kirjutada pusinud üsna usinalt. Loore ema sõnul ei ole tema pikka aega oma väikse tütre puhul sellist püsivust kohanud, kui sõpradele kaarte tehes ja nimesid kirjutades.

Aitäh emadele ja isadele, kes lastele kodus oma abistava käe ulatasid.

Ilusat sõbrapäeva Teile kõigile!

JEERIKU ROOS...

...mis teadlaste sõnutsi polevatki roos, vaid hoopis taim selaginelli nimelisest taimeperakonnast. Välimuselt meenutab ta kuivanud peast üht parajat pussakat ja kribupundart. Vaata millisest otsast tahad, ei ühtegi elumärki.

See põnev taim on aga paras mõistatuslik elluärkaja, kui ta juur alaspidi leigesse vette asetada. Siis rullib ta oma kuiva kliimaga toime tulemiseks mõeldud kuivanud lehed lahti ja... muutub roheliseks.

Edasi võib selle põneva taime istuda liivasegusesse kergesse mulda ja jälgida, et muld oleks parajalt niiske ning liigselt läbi ei vettiks.

Vaat sellise katse me nüüd rühmas lastega teemegi. Vaatame, mis saab.

                                                              kell 12:15, 13. veebr.

                                                             kell 13:50, 13.veebr.

Naasesime nädalavahetuselt ja mis me näeme?.... Niinimetatud roos oli end vahepeal (ilmselt suurest üksindusest põhjustatud nördimusest) kokku tagasi kerinud. Kastsime ta õpetuste kohaselt kuuma veega üle ja jäime ootele. Mõne aja möödudes juhtus tõesti nii nagu allpool pildil näha.

                                                                 12:20, 17. veebr.