Käisime suviselt sooja sügisest ilma nautimas. Harva juhtub, et septembri keskel soojakraadid tunduvalt üle 20 pügala ulatuvad. Meie matk kujunes tõeliselt suviseks- nahk oli lastel seljas lausa märg.
Matkakotid seljas läksime nautima Põltsamaa jõe poolt pakutavat ilusat vaadet. Teel sinna tekkis meil, suurtel, küsimus, kas keegi on kuulnud kedagi rääkimas sellest, kuidas on lood metsas seentega?. Iga puu all leidus meie tee ääres seeni, isegi kaseriisikaid silmasime ühe maja muru peal kase all. Piilusime kadedalt, kas peremehi on kodus? Ei söandanud siiski murule astuda neid oma kotti noppima. Ilusa seenesousti oleks saanud :(
Jõe ääres juhtus see, mis juhtub iga kord, kui lastel aeda ümber pole. Joosti ja hullati, tõugeldi ja hõigeldi... Ei viitsinud isegi keelata eriti, jälgisime, et jõkke ei kukuks keegi ja sealsesse uude WCsse ka ei lubanud lihtsalt uudishimust peitu pugeda.
Tegelikult väga kaua selline kaos ei kestnudki, täpselt seniks, kui esimesele lapsele meenus tema matkakott. Need kotid pakkusid ju hommikust saati põnevust. Oleks me valvsuse kaotanud, oleks need kotid juba rühmas tühjaks söödud. Vähemalt kelkida lubasime üksteise ees, et "vaat, mis mul on kotis!".
Seega nosisid lapsed oma kotid enamjaolt tühjaks ning edasi mängisime natuke organiseeritumalt paar mängu.
Tagasiteel küsis Kristo iga hoovis oleva koera nime, me ei teadnud. Lõpuks vastasin Kristole, et kui mul koer oleks, siis tema nime ma teaksin. Seepeale päris poiss, et mis su koera nimi on? :)
Tõeliselt soe ja tempokas matk oli meil. Kevadel ehk õnnestub koos Teiega, kallid emad-isad üks ilus loodusmatk teha.
No comments:
Post a Comment