...kui teha asju õigesti ning kõik vale ja ohtlik tegemata jätta. Räägime lastele sel nädalal mõnedest olukordadest nii toas, tänaval kui mujal õuealal, mis oleks soovitav kindlasti kõrva taha panna ja sinna jättagi. Tutvustasime jalakäijate ülekäigukoha ja jalakäijatele ning ratturitele mõeldud tee märke. Selle viimase märgiga on meie lastel ikka tore teadmine olnud. Märgil olev ema koos lapsega tähendabki nende meelest, et sel teel tohivad liigelda vaid emad ja lapsed. Seekord me sellist vastust ei jõudnud saada. Meil on rühmas üks nutikas ja tähelepanelik poiss Riko, kes meile väga õige ja asjakohase vastuse andis.
Aga eile käisime pargis ja jõe ääres. Ikka selleks, et lapsi ninapidi sisse torgata kõigesse, millest võiks eemale hoida.
Tiigi kaldal arutlesime libedate kallaste üle. Mis sellest, et tiigivees hulpis lapse silmale nii mõndagi huvitavat (vette visatud tühjad pudelid näiteks), mille järele võiks ju upitama minna võimalikult kalda lähedale. Reet püüdis seda teha (näitlikult muidugi), libises peaaegu vette. Isegi laste suust kostis "ohh".
Kas teadsite, et hetkel on looduses palju väikseid konnapoegi ringi hüppamas. Meie ei teadnud seda seni, kui pidime korduvalt Oliveri enda juurde tagasi hõikama. See väikemees kalpsas ise muudkui konnadele järele :) Ja meie tähtis jutt ähvardas tema kõrvust mööda minna :(
Seega jalutasime edasi ning avastasime ühed isuäratava välimusega marjad. Veidike mustikate moodi. Oleks võinud väikse marjakorvigi kaasa võtta. Kuid jällegi teatas Riko, et need olevat väga mürgised, ehkki nimi ei meenunud poisile. Ussilakk, seda marja täna hommikul meenutades, ütles Andri, et see oli mustikalakk. Jätsime need marjad parki ja võtsime kaasa teadmise, et suhu neid ei tohi panna.
Pargis asuv lagunev, kuid endiselt suursugune Põltsamaa uus mõis on lastele samuti koht, kust võiks leida mängimiseks palju põnevat. Kuid... purunenud aknad, mille killud endiselt maas vedeleval, kõrgelt seintelt varisenud kivid, mis võivad pähe kukkuda, keldri aken, kust lapsed mahuks sisse ronima ja kus valitsev pimedus ei luba aimata seal olevat sügavust. Välja sealt küll enam ei saaks, eriti kui mõni luu murda sügavale kukkudes. Lastelt küsides, mis seal keldris ohtlikku võiks olla, leidis Kristo, et näiteks kummitused. Mine tea.
Jõe kaldale jõudes avastas Veiko ruttu ühe ohu, mis meid varitsemas oli. Õpetajal käest haarates astus poiss ettevaatlikult saarele viiva silla märgade laudade peale. Võib ju libe olla ja selles oli tal vägagi õigus. Võib ka vette libiseda. Saarikul püüdsime kõike nähtut ja kogetut kinnistada veidike mängides ja õuna nosides.
Ja jõe ääres nägime kobrast ka!
Tagasiteel kohtusime ühe hiirega, kes kurval kombel meie teel lamas ja täitsa surnud oli. Lapsed arutlesid, mis küll võis juhtunud olla. Leidsime, et äkki vaeseke sõi ussilakka.
natuke lõbus oli ka
No comments:
Post a Comment