KURJAD MEHIKESED

Eno Raud on kirjutanud sellise vahva ja natuke lõbusa jutu. Lugesime ja arutlesime tõsiselt lastega selle jutu üle. 

Täna panime punkti sellega, et läksime õpetaja Piretile külla küsimusega "milleks on vaja arstitädi?"

Lastepoolne selgitus oli selline, et "arst on targem kui emme" ja "arstil on rohtu, millega ravida". Õige.

Õpetaja Pireti juures vaatasime multikat Jänku Jussist, kes oli köhasse ja palavikku haigestunud. Saime teada, et rohtu peab võtma enamvähem kindlate ajavahemike järgi täpselt nii, kuidas arstitädi ütleb. Saime teada, et rohud on kapis lastele kättesaamatus kohas ning võtta tohib neid vaid ema või isa suunamisel. 

SUUR ELAMUS

Täna õhtul käis meil vahva külaline. Jõudis Laura-Liisa vaevalt mainida, et "kui ma koju lähen, siis lakub Milo mu näo üle", kui saabuski Laura-Liisa ema koos väikese koerakesega. Lõbus oli.

PALJU ÕNNE, KERMO!

Selline pidulik päev oli meil täna. Kermo ei tule homme lasteaeda (tal on muid asjatoimetusi) ning seetõttu otsustas meid oma sünnipäevaga täna rõõmustada. Kook näpus ja pidusärk seljas (selle särgi kohta teatas poiss, et ta laenas selle sõber Raidolt, kuna tal endal pole pidusärki) saabus ta täna tähtsalt lasteaeda.

Sünnipäev on juba selline tore ja uhke päev, et ka sõbrad käituvad siis kuidagi teisiti. Täna (küll pisukesel õpetaja suunamisel) hakkasid kõik usinalt Kermole sünnipäevakaarte joonistama.

Kermo teatas sünnipäevaringis täitsa õigesti näppudelgi näidates, et ta nüüd saab 8 aastaseks. Ja seda oli tunda ka. Ülestõstmine oli suur töö :)

Sünnipäevalauas vestlust arendades saime teada, et talle kingiti kommi ja raha. Seda raha nad lähevad emmega Tartusse kulutama. Kusjuures mõtteid, mida osta, veel polegi. Lähevad kohale ja siis vaatavad ning otsustavad.

Oma sünnipäevapeo kohta (sõpradele toimus see juba ära) rääkis poiss, et emme käskis tal enne toa ära koristada ja siis kui külalised tulid, läks see jälle sassi :)

                 Leale oli põnev esimest korda elus šampuse korgiga tegeleda

Kui me Kermo sünnipäevaga olime ühele poole saanud, läksime saali Eesti sünnipäeva tähistama. Oli pidulik ja ilus. Laulsime ise ka ühe laulu oma ilusast kodumaast ja sõime sini-must-valge paberiga kommi.

1000 SÕPRA

1000 sõpra on Räpina Aianduskooli poolt välja pakutud projekt, mille käigus kasvatatakse üles neli taime. Kaks neist sidrunmelissi ja kaks suhkrulehte.

Eelmisel aastal osalesime tomatiprojektis, sel aastal siis maitseelamusi soovides võtsime nende poolt pakutud väljakutse jälle vastu.

Sellega seoses on meil Teile väike üleskutse osaleda meiega koos nädalaküsimuste äraarvamises. Mitte, et me ise hakkama ei saaks :) Küllap pikapeale saaks ju kah, kuid täna esimest vastust otsides jäime küll jänni. Äkki on Teil, head emad ja isad , natuke teravam vaist. Palun aidake meid!

Küsimusele peab vastama nädala jooksul.

• Pealtnäha tunduvad sidrunmelissi ja paraguai suhkrulehe taimed meile tavalised. Neid võib leida erinevate maailmajagude looduslikelt aladelt. Sidrunmeliss on looduslikult kasvamas Euroopas ja Aasias, paraguai suhkruleht aga Põhja-Argentiinas, Mehhikos, Brasiilias, Andides. Kuid siiski on nad millegi poolest erilised! Miks aianduskool valis sel aastal projektitaimedeks just sidrunmelissi ja paraguai suhkrulehe?

RAHVUSTOIDUD

Oleme sellel nädalal seoses Eestimaa sünnipäevaga teinud taaskord tutvust paljude meie jaoks oluliste asjadega.  Oleme eestlased, elame Eestimaal, räägime eesti keeles (üks laps arvas, et tema räägib vene keeles:). Rääkisime ka presidendist (Kristo teadis nimegi). Tuletasime meelde ka lipu värvid, rahvuslinnu suitsupääsukese ja rahvuslille rukkilille. Need on asjad, mis millegipärast ei jää lastele meelde. (Ju ei ole need väikese inimese jaoks olulised?) 

Tänaseks jäid rahvustoidud nimetada ja degusteerida.  Kamaga on lapsed tuttavad, Henry ütles,et issi on seda talle hapukoorega teinud, lasteaias pakutakse mõnikord magustoiduks kamavahtu. Jarkol tuli meelde, et tema on saanud kamajäätist. Uurisime veidi, millest kama on tehtud, pistsime näpuotsaga pulbrit suhu ja segasime keefiri ja suhkruga kama valmis. 

Keerulisem lugu oli rahvuskala räimega. Jarko pakkus, et lõhe on rahvuskala. Väikese tagantaitamisega tuli Marekil meelde õige kala nimi, aga et poiss endas päris kindel polnud, julges ta seda ainult sosinal öelda. Lea kõrv püüdis selle sosina kinni, ja õpetajalt julgust saanud Marek ütles sõpradele valjusti siis õige nime. Räimede puhastamisega saab alati nalja. Lapsed on nii tõsised ja asjalikud, kala nagu kala ikka, kuid lõhn ei meeldi kellelegi, puutumisest rääkmata. Esimese räime puhastasime Marekiga kahasse, tema lõikas, mina hoidsin kinni. Sama oli ka Oliveriga, tema käsi ei tahtnud mitte üksinda kala hoida, hoidsime siis koos. Jarko oli nagu tõeline maamees, kes kodus kõiki töid teinud! Ei mingit kõhklust, nuga kätte ja asi osavalt aetud, selgus, et seda kodus ennegi tehtud! Kristo, Henry ja Veiko kah ei kõhelnud, mis sest, et Veiko kahe näpukesega vaevalt kala puudutas. Lõpuks tuli ka Loore, kes algul kangesti pead raputas, kala puhastama. Vabatahtlikud said veel proovida ja olid teisel ringil palju julgemad. Enne panni panekut veeretasid kõik lapsed julgelt kalu jahu sees, mis sest, et kala oli külm, märg ja libe ja lõhnas nagu kala ikka.

Seejärel katsime laua ning sõime praetud rahvuskala ning jõime kama peale! Meile maitses! 

                                          kama suhkruga magusaks

                                          kalamari

                                          koostöö-mina hoian, Marek lõikab

                                         

                                          kala rookimine on tõsine töö

                                          Marek kogus julgust

                             kamavuntsid:)

VASTLAPÄEV

Vastlapäevale eelnenud päevad olid sel aastal täis kõhklusi. Ilmataat viskab muudkui vingerpussi,  kord sulatab, siis jälle külmetab. Külmetas õnneks õigel päeval , saime ikka jääle uisutama. 

  Hommikul enne sööki oli meil juba kuklitainas kerkima pandud. Vahepeal tegime hommikuringi, õppisime matemaatikat, siis piilusime, kas taigen juba piisavalt kerkinud on. Lõpuks saime kukleid veeretama hakata. Kümne kätepaari abil sai see töö siuhti valmis! Varsti oli tuba head lõhna täis, lapsed käisid  ahju piilumas ja rõõmustasid koos meiega, et kuklid nii ilusti kerkisid-küpsesid. Pilte tegime ka, kuid Kotermann käis fotoaparaadis vusserdamas ja neid lihtsalt enam pole:)

 Laste ootusärevus oli suur ning lõpuks emad-isad-tädid-vanaemad olid kohal! Uisutamist on alati tore kõrvalt vaadata.  Kes vingerdab nagu ussike, kes potsatab maha, aga näod olid naerul kõigil!:)

 Kelgumägi oli sel aastal üsna ekstreemne, ei mäletagi, et sealt sellise hoo varem sisse oleks saanud! Aga nagu ikka -lastel pole hirmu. Küll oli aga meil, suurtel inimestel, jalamilt vaadates. Külmapoiste näpistuste vastu aitas soe tee ja  vahukoorene kukkel! Oli tore vastlapäev, aitäh teile emad-isad-tädid- vanaemad!