Tänane hommik algas meil kandikutäie toiduainete uurimisega. Uurisime kohe nii põhjalikult, et kirjeldasime värvust, kuju ja materjaligi. Marekilt küsides, mis võiks olla paki sees, vastas poiss, et "see on eesti nisujahu". See eesti oli sellise rõhuga, et ilmselt on taoline jahu natuke teistmoodi, kui teised nisujahud. Ja see salapärane väike pakike. Kermo teadis, et sellise pakiga ostetakse poest pipart. Kui me seal sisalduvaid vürtse lastele ette lugesime, oli Jarko see, kes oli kas kuulnud või teadis täpselt, millega tegu. Vaid muskaatpähkel oli tundmatu suurus. Neid vürtse eraldi nuusutades (Margel olid need eraldi pakitult targu kotti pistetud) leidsime, et need on nüüd jällegi need lõhnad, mis "ninna kargavad ja aevastama ajavad". Lastelt küsides, mis me kõigi nende toiduainetega peale võiksime hakata, oli vastuseid mitmeid. Saskia soovis šokolaadikooki, Henry maasikakooki, kostus veel vaarikakoogi soov, kuid Jarko, Gert ning Marek olid need, kelle soov täitus.
Kogu selle jutu peale saite kindlasti juba aimu, et asja mõte oli valmis meisterdada üks omatehtud kodukootud piparkoogitainas. Oleme selles juba päris osavad, see pole meil esimene kord sellist asja lastega valmistada.
Suhkrusiirupi tegemine on ehk kõige keerulisem. Suhkru pruunistamise juurde me veel lapsi ninapidi juurde lasime, kuid sealt edasi suunasime väiksed uudishimulikud ninad ohutusse kaugusse. Vee lisamine on plahvatusohtlik tegu.
Tainas ise sai ühisel jõul valmis segatud. Kulp käis ikka külakorda lapselt lapsele, nii kuidas kellelgi huvi ja jaksu jagus. Meie tainategu lõppes muidugi kausilimpsijate tunglemisega tainakausi ümber.
No comments:
Post a Comment